Konverentside buum

Sirje Helme, Kumu direktor ja Eva N?pea, EKA doktorant

Kumus peetakse 27. ja 28. IX rahvusvaheline konverents “Erinevad modernismid, erinevad avangardid”, kus käsitletakse Kesk- ja Ida-Euroopa kunstilugu sõjajärgsel perioodil.  Nädala pärast algab 5. X samas filmikunsti konverents “Via transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst”, samuti sõjajärgsel perioodil samas regioonis. 26. IX peab Kumus oma koosoleku Euroopa Nõukogu juurde kuuluva Euroopa näituse nõukogu arutamaks teemal “Euroopa kunst pärast 1945. aastat”. Sel nädalal alustas Kumu näituste sarjaga “Arhiivid tõlkes”, mille keskmes on külma sõja perioodi kultuurilised tõlked. Miks järsku selline erakordne ettevõtmiste ja huvide kontsentreeritus? Selleks on vähemalt kolm põhjust. Esiteks on nüüdseks juba ligi paarkümmend aastat möödunud ajast, mil meie regioonis hakati kirjutama uut tüüpi kunstiajalugusid, dokumenteerima ametlikult ka seda, mida oli läänes nimetatud dissidentlikuks, mitteametlikuks kultuuriks. Paratamatult seisti silmitsi probleemidega, mida ei saanud lahendada kirjelduse ja faktide järjestamise vormis, vaid oli tarvis korralikku teaduslikku analüüsi, ka erinevate uurimisvaldkondade koostööd. Mõisted, terminid, ajaloo kulg ja loogika tuli kriitiliselt läbi vaadata, ent seda ei saanud automaatselt asendada lääne mudelitega, kuigi kuulumist lääne kultuuriareaali rõhutati kõigil endistel sotsialistlikel maadel, Eesti polnud erand. Möödunud sajandi viimase kümnendi keskpaigast võime täheldada selget orienteerumist aga sellele, mis tegelikult oli, mitte sellele, mis oleks pidanud olema: unelmad vahetatakse analüüsi vastu, alaväärsuskompleksidest kujuneb võrdsetel alustel hinnatav regionaalne omapära. Poolel Euroopal on kogemus, mida teisel poolel pole, ja vastupidi. Võimalik, et kumbki pole teisest paremas seisus.

Teiseks, selles käimasolevas uurimisprotsessis on ka Eesti sees: ka meie pole veel suutnud rahulikult raamistada  sõjajärgset/nõukogude perioodi. Kas meiegi võime kasutada võlusõna “modernism”: mis oli nõukogude modernism, sotsialistlik modernism, Hruštšovi modernism jne? Kuidas hinnata oma sõjajärgset kunstilugu, millised kriteeriumid peaksid olema selle perioodi ajaloolise uurimise aluseks? Võib tunduda, et jälle keerutatakse nn metodoloogia ümber nagu nõukogude ajal, kus avameelset analüüsi tihtipeale asendas metodoloogiliste küsimuste arutamine, uurimisviisi enda pisidetailidesse süvenemine, mis päästis vastutusest tegeliku ajaloo faktidega silmitsi seismise eest. Siiski see pole nii: praegune teoreetiliste raamide otsimine on elementaarne kohustus, enne kui hakata tõsimeeli kirjutama sõjajärgse eesti kunsti ajalugu.

Kolmas põhjus on institutsioonisisene ja puudutab Kumu kunstimuuseumi teadusstrateegiat. Eesti Kunstimuuseum, sealhulgas Kumu, pole ametlik teadusasutus, kuid pole mõeldav, et nii suurte kogudega muuseumis ei tehta teadustööd. Meie kogude eripärasem osa on praegu uute hinnangute valgusel suuresti läbi uurimata nõukogude periood, ja muuseumi kohustus on teha kõik, et see periood saaks endale teaduspõhise raamistuse. Just see on ka põhjus, miks muuseum teeb koostööd teiste uurimisasutustega ja seda ka valdkondadeüleselt, nagu eeloleva filmikonverentsi puhul näha.

Sarja “Koht ja paik” jätkukonverents “Via transversa. Endise idabloki kadunud filmikunst” korraldatakse koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühmaga. See üritus toob 5. ja 6. X Kumu kunstimuuseumi auditooriumisse kümmekond tunnustatud Ida-Euroopa filmipärandit uurivat filmiteadlast Põhja-Atlandi, Kesk- ja Ida-Euroopa ning Skandinaavia ülikoolidest ja rea tuntud spetsialiste ning noori uurijaid Eestist. Konverentsil käsitletakse endise idabloki riikide ja Nõukogude Liidu filmikunsti 1940. aastate teisest poolest kuni sotsialismileeri kollapsini 1990. aastate alguses. Kuna pilk XX sajandi filmikäsitlustele annab tunnistust sellest, et Ida-Euroopa filmipärand on läinud ajalookirjutuse hammasrataste vahel “kaduma”, keskendutakse konverentsil neile teemadele, mis on peamiselt nn. suurte meistrite teostele panustanud uurimisväljal seni kas marginaliseeritud või üldse puudunud: Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa meelelahutuslikud žanri- ja lastefilmid, põhivoolu populaarne filmiloome, vabariiklike väikestuudiote, eriti aga Baltikumi toodang. Nii püüab konverents muu hulgas problematiseerida senist harjumuspärast filmiajaloolist väärtusskaalat. Eraldi sessioon on pühendatud ruumi- ja arhitektuurirepresentatsioonidele, mis ühelt poolt avavad karmide ideoloogiliste piirangute raames toiminud filmikunstis teataval määral avaramaid võimalusi põlu all olnud teemade käsitlemisel, teiselt poolt aga demonstreerivad hästi toonast ühiskondlikku, poliitilist ja kultuurilist mentaliteeti. Samuti olulise teemana kerkib dissidentluse probleem, nimelt dissidentluse võimalikkus toonases filmikunstis kui rangele riiklikule kontrollile allutatud kultuurivaldkonnas. Konverentsi eesmärk on ka Baltimaade filmipärandi toomine rahvusvahelisele uurimisareenile ning regioonisisese dialoogi ja diskussiooni tekitamine, sest kuigi jagame ühist ajalugu ja kogemusi, on vähemalt filmiteaduses puudus omavahelistest kontaktidest. Seetõttu on Baltikumi kinoajaloole ette nähtud eraldi ettekannete plokk. Konverentsidest lähemalt saab lugeda aadressil www.ekm.ee/kumu/sygiskonverents

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming