Kool kui õppemasin Michel Foucault’ haridusfilosoofia põhjal

Mirjam Lepikult

Ajast taheti välja pigistada üha enam kasutatavaid hetki, et jõuda ideaalse punktini, kus maksimaalne kiirus on ühendatud maksimaalse efektiivsusega.Haridusfilosoofia pakkus Michel Foucault’le huvi sedavõrd, kui see haakus tema kesksete teemadega – tõega ja võimuga. Kool on kahtlemata koht, kus võib sõna otseses mõttes näha ajajärgu võimuvõrgustiku kehastumist ning tõe kehtestamist. Teoses „Valvata ja karistada” kasutas Foucault seoses kooliga korduvalt mõisteid „masin” või „aparaat”. Nii näiteks kõneles ta õppimismasinast, pedagoogilisest masinast, järelevalve-, kontrollimis-, eksamineerimismasinast jne.

Seejuures jättis ta nende metafoorimaiguliste mõistete sisu otsesõnu määratlemata, kuid laiemat tausta arvestades on see siiski tekstist välja  loetav. Nimetades eespool mainitud „masina liike” kokkuvõtlikult õppemasinaks (kuna see hõlmab kooli mitmesuguseid funktsioone, kaasa arvatud õpetaja rolli), püüangi esile tuua, missugused võimu „seaded” lubavad kõnelda koolist kui õppemasinast, milles seisneb kooli ja masina analoogia. Uusaja niigi Newtoni mehaanikast tiinele mõttemaailmale, kus oli juba jumalalegi omistatud kellassepa auväärne amet, avaldas mõju ka prantsuse filosoofi Julien Offray de La Mettrie’ 1748. aastal ilmunud raamat „Inimene – masin” („L’Homme Machine”). Seal pakkus ta kõigile haridusküsimustele üheainsa  „ammendava” vastuse: „Pole midagi lihtsamat, nagu igaüks võib näha, kui meie hariduse mehhanism. Kõike saab taandada helidele või sõnadele, mis tulevad välja ühe suust ja lähevad kõrvade kaudu teise ajusse”.

La Mettrie tekstile viitas oma teoses ka Foucault: „La Mettrie’ Inim-masin on ühtaegu hinge materialistlik reduktsioon ja üldine dresseerimisteooria, milles kesksena valdab sõna „kuulekus”, ühendades analüüsitava keha manipuleeritava kehaga. Kuulekas on keha, mida saab allutada, kasutada, ümber kujundada ja täiustada. Kuulsad automaadid omakorda polnud mitte üksnes näitlik viis organismist  kõnelemiseks, vaid ka poliitilised nukud, redutseeritud võimumudelid” (1). Uut tüüpi distsipliin, mis koolides sisse seati (ja mis paljuski kehtib tänapäevani), pidi allutama õpilased igakülgselt õppemasina maksimaalse efektiivsuse printsiibile. Selleks tuli „konstrueerida masin, mille tulemuslikkuse maksimeeriks seda moodustavate algosade kooskõlastatud liigendus”. „Distsipliinideks” nimetas Foucault „meetodeid, mis võimaldavad keha operatsioone üksikasjaliselt kontrollida, mis tagavad keha jõudude kestva  allutamise ja suruvad keha jõududele peale kuulekuse-kasulikkuse suhte” (2). Distsipliin fabritseerib kohaseid kodanikke (kõigist neist, kes veel küllalt kohased pole: õpilased, hullud, kurjategijad, haiged, saamatud sõdurid, laisad töölised …) põhiliselt neljal moel: ruumilise jaotuse, tegevuse kodeerimise, aja kumuleerimise, jõudude kompositsiooni kaudu. (3) Ruumikorralduses pääses maksvusele ajastule iseloomulik tabeli printsiip, rangelt korrastatud read ja ridade read määrasid  kindlaks koolimajade arhitektuuri, klassiruumide sisustuse ja klasside süsteemi. „Määrates igaühele individuaalse koha, tegi [ruumiruudustik] võimalikuks igaühe kontrollimise ja kõigi samaaegse töö. See organiseeris õppeaja uue ökonoomia ning pani kooliruumi funktsioneerima kui õppimismasina, aga ka kui järelevalve, hierarhiseerimise, premeerimise masina.”(4) Ruudustiku otstarve seisnes selles, et korrastada „ebaselget, kasutut või ohtlikku massi”, teisisõnu, „töödelda” või ohjeldada üha kasvavat õpilaste hulka. Foucault möönis, et just massihariduse levik tingis koolis spetsiifilisi ümberkorraldusi.  Mis puutub ajasse, siis nägi Foucault modernismiaja koidikul sündimas uut ökonoomiat, mis seisnes aja üha kasvavas, tõhustuvas kasutamises, nõnda et õigupoolest polnudki eesmärgiks enam aja kasutamine, vaid ärakulutamine, ammendamine. Ajast taheti välja pigistada üha rohkem kasutatavaid hetki ja igast hetkest omakorda üha rohkem kasulikke jõudusid, „otsekui oleks vähemalt järjest detailsema sisemise korralduse tulemusel võimalik jõuda ideaalse punktini, kus maksimaalne kiirus on ühendatud maksimaalse efektiivsusega” (5). Säärane keha ja kestust reguleeriv poliit-tehnoloogia taotleb  indiviidi üha täielikumat allutamist ja Foucault nendib, et see protsess kestab lakkamatult tänapäevani. Me oleme hakanud seda peaaegu enesestmõistetavaks pidama. Võrdluseks meenutab Foucault varasemat süsteemi, mida ta nimetab „initsiatsiooni” ajamudeliks: hariduse puhul oli tegemist „globaalse ajaga, mida kontrollis üksainus õpetaja ja mis lõppes üheainsa „küpsuseksami” või proovilepanekuga”. (6)

Õppemasinas on aga õppeaeg ja tööaeg rangelt eraldatud. Selline pisiasjadeni küündiv ruumi- ja ajakorraldus tagab, et koolis ei toimuks vaba ja iseorganiseeruv tunnetamisprotsess,  vaid kogu õppemasin teenib formaalse lõpptulemuse huve, seejuures võimalikult suurt ökonoomsust silmas pidades. Masina töö põhiprintsiibid on kiirus ja efektiivsus. Kool kui õppemasin töötab nõnda, et sunnib asjaosalistele peale oma tempo ja tulemuslikkuse, avaldab neile katkematut survet, valvab pigem tegevuse protseduuride kui nende tulemuste järele; üldistatult võiks ehk isegi öelda, et õppemasin peab liigutama antud hulga õpilasi läbi antud hulga aja- ja ruumilõikude, ka ettenähtud hulga õppekavalõikude. Siit saab välja lugeda ka õppemasina ühe olulisima varjatud eelduse, mis  on iseenesest nii üldine ja lihtne, et jääb Foucault’lgi sõnastamata: õppemasin sunnib õpilasi, kes eeldatavasti õppida ei taha (olles inertsed, passiivsed nagu ka masina osad, üksikud „jupid”, mis iseenesest ei tooda midagi ega liigu omal jõul, vaid ainult vastava seadme, mehhanismi funktsioonide koostöö tulemusel) sooritama ettenähtud sunduslikke toiminguid.

Siit sugeneb õppemasinasse teatud pinge, vastuolu, mis annab tänapäeval üsna selgelt tunda: avalikul tasandil rõhutatakse motivatsiooni tähtsust, seespool aga töötab õppemasin endiselt sunduse printsiibil. Seepärast peavad need õpilased, kes tõepoolest mõnesse ainesse süveneda soovivad, tegema seda pigem väljaspool kooli aja- ja ruumiruudustikku, seega õppemasina „kiuste”. Samal ajal peab õpetaja õppemasina piires püüdma õpilased kuidagimoodi ära võluda, neile meeldida, sest vana hea viisakus, mis kuulus kokku arusaamaga haridusest kui väljavalitute privileegist, enam ei kehti. Nõuda viisakust noortelt inimestelt, keda õppemasin kohtleb kui ohjatavat massi, on paraku samuti omal kombel vastuoluline. Järgnevalt vaatleme õpetaja rolli õppemasinas, kuigi Foucault otseselt sellele teemale ei keskendu. Tema visioonis  asub õpetaja eelkõige võimupositsioonil – isegi sedavõrd, et ta võib leida järgmisest loetelust: „… terve armee tehnikuid tuleb võtma üle teatepulka timukalt, sellelt kannatuse vahetult anatoomilt: järelevalvajad, arstid, asutuste vaimulikud, psühhiaatrid, psühholoogid, haridustöötajad [éducateurs]” (7).

Nõnda omandab õpetaja tõepoolest hirmuäratava ilme. Ühelt poolt on muidugi tõsi, et õpetaja päralt on koolis rohkem võimuhoobasid kui õpilastel, aga teisest küljest kuulub ta samuti õppemasinasse ja sellisena pole tal kaugeltki piiramatut tegevusvabadust. Seega võiks küsida: millised õpetajat  koolis mõjutavad tegurid teevad temast masina osa, mitte vaba tunnetava inimese, kes ühiskonna hüvangut silmas pidades ise soovib teadmisi ja hoiakuid noortele edasi anda? „Õppemasina seaded” – nimetagem nõnda tinglikult õppemasina ruumi- ja ajaruudustikku ning nende vahel organiseeritud liikumisi. Klassiruumid, tunniplaan ja koolimaja arhitektuur on mõeldud masside liikumise tõhusaks korraldamiseks, kuid teevad peaaegu võimatuks õpetaja  ja õpilase individuaalse suhtlemise. Siit sugeneb õppemasinasse vastuolu ja pinge: ühelt poolt on tänapäeval tekkinud arusaam individuaalse suhtlemise tähtsusest ja seda väärtustatakse hariduskontseptsioonides, teiselt poolt on kooli kui õppemasina vorm jäänud selliseks, milliseks see kujunes umbes kakssada aastat tagasi. Ümarlaudadega väikesed seminariruumid tekivad koolimajadesse väga aeglaselt, ja pole ka ime, sest unistus omavahel suhtlemisvõimelistest, järelikult umbes tosina osalisega õpperühmadest tundub tõelise  ketserlusena. „Plaadimängija” – see roll avaldub kahes dimensioonis: esiteks paralleelklasside ja eri aastakäikude õpetamises, teiseks õpetaja suhtes oma teadmiste pagasiga. Paralleelklasside puhul kehtib ettekujutus, et kõik õpilased peavad saama sama informatsiooni. Seega peaks õpetaja paralleelklasside puhul taotlema võimalikult sarnast tunni sisu (see nõue tuleneb juba ettemääratud ainekavastki). Siit siis „plaadimängija” märksõna: esitades sama teemat samal päeval (või vähemalt samal nädalal) kaks või rohkem korda, tekib kalduvus piirduda äsja esitatud versiooni kordamisega.

Oleks tõepoolest raske saavutada, et õpetaja suudaks näiteks kolm korda järjest (3×45 minutit) käsitleda sama teemat ühtviisi värskelt ja vaimustunult. Vastuabinõu seisneb sel puhul võimalikult ulatuslikus suhtlemises õpilastega: teema jääb küll samaks, aga õpilased vahetuvad ja see aitab lisada „juba valmis plaadile” uusi küsimusi või vaatenurki. Aastast aastasse sama teema kordamise vastu ei aita samuti miski muu kui elav suhtlemine. Tõsi, õpetaja peaks vähemalt ideaalsel juhul pidevalt oma ainekava sisu uuendama,  ajakohastama. Kuid õppemasina raamistik seab sellele piirid: etteantud ajaruudus ei ole võimalik teemasid lõputult laiendada. Siin avaldub järjekordne vastuolu: ühest küljest on vähemalt deklaratiivsel tasandil soovitav, et õpetaja oma ainealaseid teadmisi pidevalt täiendaks. Teisest küljest jõutakse tunniruudus tegelda ikka ainult ABCga. Paraku on plaadimängija roll ka õpetajale endale kõige mugavam töömoodus.Siin toimib masinlik ökonoomsusprintsiip: kuidas saavutada vähima aja- ja energiakuluga võimalikult suur tulemus – kusjuures tulemust mõõdetakse hariduse saanud õpilaste arvu ja antud tundide arvu järgi. 

Õpetaja teadmiste ehk pädevusega seostub veel teisigi probleeme. Õppemasin aktsepteerib õpetajate puhul ainult niisugust enesetäiendust, mis toimub õppemasina mõnes muus harus. See tähendab, õpetajad on kohustatud käima täienduskursustel ja -koolitusel. Nõnda annab õppemasin ise endale tööd, funktsioneerides ka täiskasvanute koolituse tasandil. Pealegi on ju täienduskoolitus väärtuste skaalal kaheldamatult hea. Tõepoolest, ainsa puudusena saab viidata sellele, et täienduskoolituse süsteem „katab kinni” või „varjab” masinavälise enesetäienduse – lihtsalt lugemise ja mõtlemise,  mida inimene teeb vabatahtlikult, organiseerimatult, väljaspool õppemasina aja- ja ruumiruudustikku, ning mis on seda tõhusam, et ajaruudustiku puududes saab seejuures tõepoolest teema üle mõelda, mitte ainult informatsiooni koguda. Niisugust omaalgatuslikku, mitteformaalset lugemist ei võta õppemasin vähimalgi määral arvesse, sest seda pole võimalik mõõta ega konkreetselt kontrollida, mistõttu seda tegevust siis ühtlasi ei väärtustata, kaasa arvatud sel teel, et seda ei arvata tööaja hulka ja järelikult ka ei tasustata. Pole ette nähtud, et õpetaja väljaspool koolitusi raamatuid loeks või et sel oleks  seos tema tööga. Õppemasin eeldab, et õpetaja kui masina osa on pädevuse poolest algusest peale „valmis” – või kui endiselt plaadi kujundit kasutada, siis tema „plaat” peab olema valmis, soovitatavalt (õppemasina seisukohalt kõige ökonoomsemalt) omandatud ülikoolis õppimise ajal loengute konspekteerimise teel. Sellisel ökonoomsusel on ajaloolised põhjused.

Esiteks, keskaegsetes kloostrikoolides põhines õppetöö printsiibil, et vähestel haritlastel oli teadmisi, mida tuli väljavalitud õpilastele suuliselt edasi anda, sest raamatuid oli vähe ja need olid kättesaadavad vaid vähestele. Teiseks, totalitaarse ühiskonna puhul peaks „plaadi valmiskirjutamine” ülikoolis tagama selle ideoloogiliselt õige sisu. Nõnda saab õppemasin ennast hälbimisohuta taastoota. Kuid mis põhjusel soosib õppemasin tänapäeval ikka plaadimängija printsiipi, kuigi enam ei kehti ei keskaegne põhjus (kättesaadava informatsiooni vähesus) ega ka totalitaarne põhjus (ideoloogiline kontroll)? Kõige määravam või vähemalt silmatorkavam põhjus võib peituda rahas, selle kokkuhoius. Seega ikkagi ökonoomsusprintsiibis. Teisele süvapõhjusele osutab Erich Fromm: „Nüüdisühiskonnas  lähtutakse sellest, et omava eluviisi juured on inimloomuses ja seetõttu on praktiliselt võimatu seda muuta. Sama arusaama väljendab dogma, et inimesed on põhiliselt laisad, loomult passiivsed ja tahtetud tegema tööd ja üleüldse midagi, kui neid ei sunni selleks ainelise kasu tagaajamine või nälg või hirm karistuse ees. Selles ei kahtle peaaegu keegi, ja sama usk kujundab ka meie koolitus- ja töömeetodeid” (8).

Järelikult pole kooliväline lugemine õpetaja töö ja kui see pole töö, ei kuulu see ka tasustamisele. Või siis eeldatakse varjatult, et olemata kohustatud süsteemsel koolitusel osalema, ei tegele õpetaja  nagunii enesetäiendamisega. „Tükitööline” – huvitav on küsida, miks arvestatakse õpetajate tööaega enesestmõistetavalt ainult tundide arvu alusel (juba nimetus „tunnikoormus” sobib kokku Foucault’ õppemasina ideega). Toogem paralleeli teiste nn riigipalgaliste töötajatega: kuidas oleks, kui tuletõrjuja saaks palka ainult kustutatud tulekahjude arvu järgi? Politseinikud saaksid palka ainult nii palju, kui palju nende piirkonnas pannakse toime kuritegusid? Või kui kiirabiarst palgata jääks, juhul kui inimesed tema teeninduspiirkonnas juhtuksid nädal aega hea tervise  juures püsima? See on mõeldamatu, vastaks tõenäoliselt iga terve mõistusega inimene. Sest sel juhul oleks arst huvitatud haigete, mitte tervete inimeste rohkusest, politseinik oleks huvitatud kõrgest kuritegevuse määrast ja tuletõrjujad võiksid viimases hädas ise põlenguid süütama hakata … Nende ametialade esindajatele makstakse palka pädevuse (valmisoleku) eest, sõltumatult pädevuse rakendamise juhtumite arvust. Õpetaja aga ei kuulu meie ühiskonnas nende  töötajate hulka, kelle tööd tasustatakse pädevuse alusel, vaid tundide kui „tükkide” arvu alusel.

Sellesama loogika järgi on õpetaja „objektiks” õpilased, kes on rangelt paigutatud samasse ajalisse ja ruumilisse ruudustikku, kuhu on suletud ka õpetaja. Kool kui õppemasin võtab õpetaja puhul arvesse ainult oma ruudustiku piires toimuvat tegevust. Lisaks arvestatakse (tõsi küll, kuskil bürokraatlikus nähtamatuses) teatud aega, mis on ette nähtud „vihikute parandamiseks” või „klassi juhatamiseks”, aga see tegevus eeldab siiski otsest kokkupuudet „objekti” või „selle osaga” – õpilaste või vähemalt nende kirjalike tööde või vihikutega. Õpetaja kui õppemasina osa puhul pole ette nähtud, et tal oleks väärtus pädevuse kandjana, vaid ainult sedavõrd, kui ta on otseses kontaktis „materjaliga”, see tähendab õpilaste või „õpilaste osadega”. Selle mõtteviisi tagajärjel kiratsevad maakoolid, kus ainetunde on normkoormusest vähem, „peade” arvust rääkimata. Mõni haridusreformaator võiks vähemalt kaaluda seni veel utoopilist kontseptsiooni, et ka õpetajatele makstaks palka pädevuse eest: kui vastava haridusega isik leitakse väärivat usaldust, et teda lapsi harima lubada, siis võiks talle ka pädevuse-põhist  palka maksta.

„Käsitööline” – mõlemast eelmainitud punktist, nii „plaadimängijast” kui ka „tükitöölisest” tuleneb veel üks küsimus: kui õpilased on õppemasinas õpetaja töö objekt, siis millised on õpetaja töövahendid, tööriistad? Saamata siinkohal viidata mingitele sotsioloogilistele uurimustele, küsin lihtsalt iseendalt: mis on minu kui filosoofia õpetaja töövahend? Ja vastus ei ole mitte „kriit”, vaid – „raamat”. Tõsi, õpetaja ei pea ostma kriiti ja maksma koolimaja kütte eest, kuid raamatuid peab ta igatahes ise ostma. Ilma raamatuteta saab läbi ainult „plaadimängija”.  Õppemasin ei tunnista õpetaja töövahenditena raamatuid, vaid „füüsilisi” vahendid nagu kirjutusvahendid, valgus, küte, ruumid jms. Töövahendite vaatepunktist paistab Eesti praegune projekt – õpetajatele sülearvutite annetamine – kuuluvat kindlalt õppemasina mehaanikasse. Sülearvuti on lihtsalt üks senisest tõhusam kriit, lisaks veel kaunistatud eesrindlikkuse ja helge tuleviku ideoloogiaga. Kuid sülearvuti sisaldab ainult ketast ja programmi, mitte teadmisi.

Teadmised pärinevad tänapäeval siiski veel valdavalt raamatutest. Ometi pole kuulda kavatsusest,  et õpetajatele võiks näiteks igal õppeaastal kompenseerida teatud summa eest erialakirjanduse või -ajakirjade ostmise. „Hindamismasin” – samuti üks õpetaja masinlikke rolle. Hinded (punktid, pallid, kraadid) kalduvad olema õppemasina liikumapanev jõud, „mootor”, eks ikka samal varjatud eeldusel, et miski muu ei saa sundida õpilasi liikuma lõppeesmärgi ehk lõputunnistuse poole; samuti pole millegi muu järgi võimalik õpetaja töö efektiivsusele objektiivset hinnangut anda. „Objektiivsus” on püha ja puutumatu märksõna. Õppemasina loogika järgi on see vaieldamatult hea asi. Ei ole ju võimalik  väita, et õpetaja peaks hindama õpilasi subjektiivselt. Kuid väljaspool objektiivse-subjektiivse nõiaringi võiks ju kõne alla tulla individuaalne tagasiside? Pole sugugi kindel, et õpilased ilma hinneteta tingimata lolliks jääksid. Siiski eelistab õppemasin objektiivsuse saavutamiseks läbi viia testi vormis teadmiste kontrolli, küsimata, kas see on iga õppeaine puhul kohane. Näitena mainigem siin vaidlusi lõpukirjandi ärakaotamise üle. Kirjandile pannakse süüks, et selle hindamine pole piisavalt objektiivne, mistõttu see tuleks asendada testi vormis õigekeelsuseksamiga. Kui õppemasin tõepoolest küpsuskirjandist kui ebaobjektiivsest ettevõtmisest loobub, triumfeerib taas kord masinlikkuse printsiip. Kool ei ole ei mõtlemise ega sotsiaalsuse koht, vaid informatsiooni edastamise ja tagastamise koht. Testisüsteem oma ainuõigete vastustega teeb õpetajast hindamismasina isegi sedavõrd, et tema isiklik osalus polegi ehk lõpuks enam vajalik, sest õpilane võib saada tulemuse teada otse arvutist. Siin näib õppemasin selgesti vastavat Marxi kunagisele ennustusele, et üha täiuslikumaks muutuv masin hakkab asendama inimtööd ja iga uus tehnoloogiline läbimurre „muudab töölise tegevust üha enam  ja enam mehaaniliseks tegevuseks, nii et teatud hetkel võib tema asemele astuda mehhanism. […] See, mis oli töölise töö sisu, saab masina tööks” (9).

Vaadelnud Michel Foucault’ antud „teoreetilist pilti” koolist, sai selgemaks tema „õppemasina” idee. Masina mõiste kasutamise tingib koolihariduse tendents muutuda mehaaniliseks masinavärgiks, mis eelistab kvantiteeti kvaliteedile, formaalsust ehedusele, distsipliini loovusele. Üks olulisemaid varjatud eeldusi õppemasina puhul on see, et õpilastel (ja ilmselt ka õpetajatel?) puudub soov harituks saada (harida) ja seepärast  tuleb neid selleks kõrvalekaldumatult sundida. Oma soovi puudumise eeldust kinnitab kooli ruumi- ja ajakorraldus, ruudustik ja reastamise printsiip, mis võimaldab maksimaalset järelevalvet, kuid ei jäta võimalust iseorganiseerumiseks ega soodusta inimlikku kommunikatsiooni. Õppemasina suurim eelis on mõistagi efektiivsus, eriti massilise, üldkohustusliku hariduse puhul. Masin töötab oma seaduste järgi, kui ta on juba käivitatud, ega allu pinnapealsetele  reformikatsetele, mida ajakohastamise sildi all püütakse alatasa läbi viia. Kuigi me ei ela enam mehaanikaajastul, vaid oleme väidetavalt astunud üle informatsiooniajastu läve, ei tähenda see, et „masina paradigma” oleks iseenesest kadunud. Nii mõnigi meie hariduselus planeeritav muudatus osutub arvatust rohkem seotuks või vähemalt sobivaks õppemasina ideega. Kui riik sooviks õpetajaameti mainet sisuliselt tõsta, siis võiks kaaluda nende varustamist väärtkirjanduse, mitte sülearvutitega, ning muuta senist tükitööpõhist tasustamisprintsiipi. Fromm tuletas oma raamatus „Armastuse kunst” (10) meelde  veel üht liiglihtsat tõsiasja: kultuuritraditsioon „ei rajane põhiliselt teatud kindlate teadmiste, vaid hoopis teatud kindlate inimlike omaduste edasiandmisel. Kui järeltulevatele põlvedele jäävad kõnesolevad inimlikud omadused tundmatuks, siis laguneb ka viie tuhande aastane kultuur, isegi kui teadmised on edasi antud ja edasi arendatud”. Võib-olla toodab õppemasin peale kõige muu ka neid inimlikke omadusi? Ma pole selles siiski kaugeltki kindel.

1 Michel Foucault, Surveiller et punir. Gallimard, Pariis 1975, lk 138.

2 Ibid., lk 139. 

3 Ibid., lk 169.

4 Ibid., lk 149.

5 Ibid, lk 155-156.

6 Ibid., lk 161.

7 Ibid., lk 17

8 Erich Fromm, Omada või olla, lk 96.

9 Jeremy Rifkin, Töö lõpp, lk 34.

10 Erich Fromm, Armastuse kunst, lk 80.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming