Kooli asi on õpetada õpetamatut

Tiit Kändler

Muuseumid tuleb muuta koolideks ja kooliprogrammidest muuseumid välja rookida. Me oleme jõudnud nõnda kaugele, et on paras aeg järgmiseks: muuseumid tuleb muuta koolideks ja kooliprogrammidest muuseumid välja rookida. See oli kuldsetel kuuekümnendatel, mil käisin Tallinna II keskkoolis, endise ja nüüdse reaalkooli keskkooliklassides. Tol ajal lehvis mingi tabamatu ime läbi meie koolis ikka veel kunagise reaalkooli vaim, ja mitte ainult poolkeelatud hümni ja keelatud lõpetamisjärgse pudireaga. Vaid sellega, kuidas suhtuti õpetamisse. Kord tuli matemaatikaõpetaja Õie Tümanok, noor kena ergas naine kindlal sammul tundi, õlal suur täisnurkne kolmnurk, üleelusuurune mall ja muud aksessuaarid, mille abil meile tahvlil kriitidega esile manada geomeetriline maailm, mis võib-olla just oma näilise kauguse tõttu meid ümbritsevast maailmast – Nikita oli maha võetud, sai poes harulduseks saanud – tundus nõnda ligitõmbav. Ühel heal päeval, küllap siis, kui geomeetria õppeplaan läbi, kõneles õpetaja Tümanok meile, et tegelikult on matemaatika palju suurem, kui tema meile õpetab. Et ei ole olemas vaid eukleidiline geomeetria, on ka teistsuguseid. Kus paralleelsed sirgjooned lõikuvad või hoopistükkis lahknevad teineteisest lõpmatu kaugele. Kõneles Riemannist ja Lobatševskist, kõverast ruumist ja tükikese ka relatiivsusest. Ega aru ei saanud, aga meelde ja mällu jäi, näe, siiamaani on meeles.

Paari aasta eest otsis mind üles üks meeldiv füüsikaõpiku kirjastaja ja pani ette, et kas ma ei kirjutaks optikaõpikusse sisse lõike, mis teksti elavdaksid. Oli aeg, mil pajatati uuest kooliprogrammist. Nõustusin ja asusin õhinal mõtlema. Siis nägin programmi. See ei olnud mitte mingil kombel edasi astunud minuaegsest, mis omakorda oli täpselt sama mis ennesõjaaegne, ja nõnda kuni semstvokoolideni välja. Masendusin ja loobusin.

Optika on teadusmaailmana põnev ja miks hoida laste eest saladuses näiteks neid ebamugavaid ja imekauneid fakte, et valgus on nii osake kui ka laine, et valguse mõõtmisest on saanud alguse meie nüüdne elektroonika ja et valguse pöörase levikuomaduse pealt saadi jälile universumi ehituse saladustele. On aeg, et loodusteaduste õpetamine algaks mitte kauge mineviku teadmisest ja siis samm-sammult tänapäeva astuks, mis viib selleni, et kooliuks paugatab kinni, enne kui õppetöö XX sajandi algusesse jõuab. Ei ole mõtet hoida laste eest saladuses, et linna on saabunud loomaaed, ja tuleb alustada kvantmaailmast ning geneetikast ning tuumaenergeetikast ning arvutuskeemiast ja siis minna üha sügavamale minevikku tagasi, ehitades nõnda ühtset maailmapilti, säilitades ühtlasi inimeste huvi. Mis mõtet on kaldpinnast alla veeretada kuulikesi, kui isegi Galileo tegi seda vaid tõestamaks, et Maa tõmbab kõiki ühtviisi, olgu siis lolle või tarku.

Eestlane on visa ehitaja ja kui teda juhtub tabama õnnetus ning maja saab valmis, siis ehitab igal aastal mingi lobudiku juurde või vähemasti täiustab omaloomingulist piirdeaeda. Kuid pole paha, kui mõtleme vahel eelkõige sisule, mitte koorukesele, õpetusele, mis on see iva. Imelihtne on kokku rehkendada õpetajate palku ja koolide katuseid, raskem on mõtelda, mida seal sees siis ikka teha. Pidades silmas, et aasta on 2012, ja veeretades peas imerasket mõttekest, et see, mis toimub praegu Euroopas, ei ole niivõrd kurjade pankade punutis kuivõrd üleüldine mõttekriis. Üks paradigma on otsas ja uut ei ole võtta. Või siiski koidab?

Kui me ehitame näiteks Eesti Rahva Muuseumi ja mõtleme seda teha, nagu plaanis kunagi õnnis Hurt, siis pole mõtet seda teha. Kui ei ole uut paradigmat, et kõik, mis on välja mõeldud, ehitatud ja leiutatud Eestis, olgu nuputajaks siis eestlane või venelane, sakslane või juut, vallutaja või allutaja, on Eesti rahva kultuur ja ainult sellevõrra väärib uut eluaset, siis tuleb oodata kuni uus põlvkond sünergilise lähenemisega hakkama saab.

Kui me oleme suutelised looma enestele vaid koole, mille õppeprogrammid ise on parajad pista Eesti Rahva Hääbuva Mõtte Ajaloo Muuseumi, siis ei aita ei euroköök ega paras palk – oleme ära teeninud igavese masu õnnistuse. Kui te lähete näiteks Brüsselis muusikainstrumentide muuseumi (MIM) või Londoni teadusajaloo muuseumi või Tartu Ahhaa keskusse või Tallinna energiakeskusse, siis nii kurb enam ei ole – hakkab hargnema meilgi. Sest: lastele tuleb õpetada eelkõige seda, millest me ise aru ei saa. Ülejäänu õpivad nad selgeks niikuinii. Ja nõnda ehk saame kunagi aru ka ise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming