Kõrgharidusreform hakkab ülikoolidesse jõudma

Jaak Aaviksoo

Paljude riikide kogemus tõendab, et sotsiaalse ja majandusliku edenemise üheks määravamaks teguriks on rahvusliku kõrghariduse konkurentsivõime. Kõrgharidus muutus möödunud sajandi kuuekümnendatel-seistmekümnendatel aastatel väheste elitaarsest privileegist kättesaadavaks suurele osale noortest. Meile jõudis see koos taasiseseisvumisega enam kui 20 aastat hiljem. Seni ühest ülikoolist ja viiest kõrgemast õppeasutusest koosnenud süsteem paisus kümne aastaga 49 kõrgkoolini. Üliõpilaste arv kasvas enam kui kolm ja igat sorti professorite arv ligi kümme korda. Kvaliteediprobleemid pidid lahendama turujõud. Kahjuks on kvaliteediprobleemid kuhjunud. Peale selle teeb muret ebaõiglane ligipääs kõrgharidusele, mille tingis õigus end ülikooli sisse „osta”, ning õpingute kahetsusväärselt vähene tulemuslikkus. Need asjaolud tingisid tasuta kõrghariduse loosungi all tuntud kõrgharidusreformi möödapääsmatuse – kulude kasv, millel pole väljundit, ei ole jätkusuutlik. Kevadel võttiski riigikogu vastu seadusemuudatused, millega suureneb ülikoolide ja üliõpilaste autonoomia ja vastutus, kasvab kõrghariduse rahastamine ning lõpetajate hulga asemel tuleb fookusesse kvaliteet. Ka üliõpilastelt eeldame arusaamist, et nende kaaskodanike maksurahast kinnimakstud õpingud eeldavad pingutust ja pühendumist õppimisele. Kõrgharidusreformi osana tuleb näha ka praegu riigikogus olevat õppetoetuste seaduse muudatust, millega riiklik toetus üliõpilastele kahekordistub ja õppetoetused muutuvad vajaduspõhiseks, toetades eelkõige sotsiaalselt nõrgemaid üliõpilasgruppe. Rohkem ja paremat kõrgharidust kõigile ... kes ka ise pingutavad.

Reformi on mõistlik vaadata ka üleilmses kontekstis. Kõrghariduseni jõudmine muutub üha igapäevasemaks ja selleni võiks jõuda vähemasti neli noort kümnest. Arenenud riikide kõrval on sellise eesmärgi seadnud ka valdav enamik arenguriike. Teine oluline suundumus on kõrghariduse rahvusvahelistumine. Üha enam noori omandab kõrghariduse välismaal. Veel kümme aastat tagasi oli selle peamiseks põhjuseks kodumaiste kõrgkoolide puudus või madal kvaliteet, kuid üha enam nähakse rahvusvahelises hariduskogemuses eelkõige ettevalmistust tööks üleilmastuvas majanduses.

Kolmas suundumus väljendub kasvavas vajaduses orienteerida õpingud tööturu vajadustele ja tulemuslikkusele, mille keskmes on võimalikult kiire jõudmine diplomini. Seda kõike saadab kõrghariduskulude kasv, mille katmiseks ei ole enamikul riikidel eelarvekriiside tagajärjel piisavalt avaliku sektori vahendeid. Maineedetabelite tipus oleva Harvardi ülikooli kulud ühe üliõpilase kohta on jõudnud juba 300 000 dollarini aastas. Neljanda saja piiri katsuva Tartu ülikooli eelarve on 10 000 eurot ühe üliõpilase kohta. Konkurents parimate üliõpilaste ja õppejõudude pärast tiheneb, mis viib loomuldasa kõrgkoolide segregeerumiseni – vajaduseni leida oma ökoloogiline nišš globaalses hariduslikus toitumisahelas. Küsimus pole ammu enam kas, vaid kui palju on ümberkorraldusteks aega antud. Kui ei usu, küsige parimate gümnaasiumilõpetajate käest, kelle ülikoolihorisont on ammu üleilmseks muutunud.

Praegune süsteem ei lähtu kvaliteedist

Tuleva aasta esimesest jaanuarist käivituva reformi keskmes on hariduse kvaliteet ja selle tagamine ülikoolidega sõlmitavate tulemuslepingute kaudu. Senine riikliku koolitustellimuse põhine ülikoolide rahastamise süsteem ei pööranud õppetöö kvaliteedile mingit tähelepanu ja õppeasutuste ainsaks huviks oli võimalikult suurte tellimusnumbrite väljarääkimine. Sellest ka pärmina kerkinud õppekavade arv – uutele õppekavadele oli täiendava tellimuse saamine lihtsam. Kõige kahetsusväärsem oli aga tõsiasi, et riikliku koolitustellimuste loogikast ei suudetud kinni pidada ja tegelikult rahastati ülikoole sõltumata tellimuse täitmisest. Praeguseks ületab täitmata tellimuse maht kaugelt miljardi krooni piiri. Haridusreformi keskseks ideeks on ülikoolide rahastamise selge sõltuvus hariduse kvaliteedist.

Hariduse, sealhulgas ka kõrghariduse, kvaliteet on loomuldasa raskesti formaliseeritav mõiste, eriti kui soovida seda kuidagi ühe numbriga väljendada. Sel põhjusel oli mul raske mõista mõningate kõrgete riigimeeste eelkõige formaal-juriidilistele ja positivistlikele argumentidele tuginevat soovi sätestada ülikoolide rahastamine seadusesse kirjutatud valemite tasemel. Vaid veidi utreerides võiks sõnada, et Bismarcki ja Humboldti XIX sajandi haridusideaalil ei ole XXI sajandil enam seda auväärset kohta, mida mõnigi ajalukku takerdunu justkui loodab. Rahvusvaheline kogemus eelistab ühemõtteliselt paindlikku ja ajas muutuvat kvaliteedimääratlust, mis tugineb eelkõige eri huvigruppide jagatud arusaamisele heast haridusest. Praeguseks on kvaliteedikriteeriumid ülikoolide ja ministeeriumi ühise töö tulemusena sõnastamisel. Loodan selles määratluses kindlasti näha kohta ka eri huvigruppide – üliõpilaste ja tööandjate, akadeemiliste kolleegide ja avalikkuse – subjektiivsetele hinnangutele ülikooli praktilise õppetöö suhtes. Kindlasti tasub mõelda ka lõputööde erapooletule evalveerivale ülevaatamisele – vahest saab sel moel vältida Martin Luther Kingi nimelist vastutustundetust sotsiaalteadusliku tasemehariduse jagamisel.

Vastutusvaldkond ei ole privileeg, vaid kohustus

Oleme üles ehitanud laiapõhjaliselt toimiva riigi, kuid Eesti pole mitte väike, vaid väga väike riik. Majanduse kestliku kasvu tagamiseks peame õppima üleilmastuvas maailmas kohanema ja leidma oma eelised rahvusvahelises tööjaotuses. See eeldab selgemaid ja fookustatud sihiseadeid ka kõrghariduses. Senine laiuti kasv on viinud kohati äärmusliku killustumiseni nii ülikoolide vahel kui ka sees – eri õppekavade ja -ainete arvult ületame endast kordades suuremaid riike. Senine õppekorraldus tuleb ümber kujundada lähtudes tööjaotusest, mis toetub asutuste tugevustele. Eelnevast tulenevalt räägime sel sügisel läbi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega vastutusvaldkondade jaotuse üle. See on tähtsaim samm konkuretsivõimelisema kõrghariduskorralduse poole liikumisel. Vastutusvaldkond ei tähenda privileegi, vaid kohustust kindlustada sel alal parim võimalik kvaliteet, vajaduse korral ka koostöös teiste ülikoolidega nii kodus kui ka piiri taga. Toetame jätkuvalt ka ülikoolide tegevust väljaspool vastutusvaldkondi, kuid seda tuleb teha arusaadavas tasakaalus ülikooli vastutusvaldkondade ja arenguprioriteetidega. Just suutlikkus panustada oma tugevustesse ja tunnistada oma nõrkusi määrab eelseisvatel aastatel meie kõrgkoolide konkurentsivõime. Ja mitte ainult Eestis.

See ei tähenda kaugeltki ajalooliste rollide külmutamist. Kui üks ülikool tahab loobuda praktilise ajakirjanduse edendamisest, teine häbeneb õpetajakoolitust, kolmas-neljas on hülgamas klassikalist maali või kipub unustama rahvalikku muusikat, viies ei suuda valida inseneride ja juristide vahel ning kuuendale tundub, et maaelu edendamisse saab panustada eelkõige konkureerimise kaudu ärikoolitusturul, siis suudavad teised teatepulga üle võtta küll. Muidugi, parem oleks, kui niisugust vajadust ei tekikski. Teisalt loodan, et ülikoolid leiavad endas jõudu seista vastu mõne valdkonna poliitiliste esindajate soovile end teistest kõrgemale asetada, luua oma erilised kvaliteedistandardid ning asetuda seeläbi väljapoole konkurentsi rahvusvaheliste kvaliteedistandardite alusel.

Kõrgharidusreform peab aitama kaasa ülikoolide rahvusvahelistumisele. Selle peamine eesmärk on ülikoolide suurema avatuse toetamine, rahvusvahelise nähtavuse tõstmine ning pikemas perspektiivis Eesti rahvusvaheliste suhtlusvõrgustike tugevdamine ja majanduse strateegilistes valdkondades kõrgkvalifitseeritud tööjõu sissetoomine. Rahvusvaheliste ingliskeelsete õppekavade arendamine, sh ka osalise õppemaksu toel, võiks anda täiendava võimaluse rahvusvahelises tööjaotuses osalemiseks. Näen selliseid võimalusi eelkõige valdkondades, kus meil on juba olemas rahvusvaheline maine, nagu küberkaitse, semiootika või mõned IT-erialad, aga ka erialadel, kus oleme arendanud välja arvestatava ja kuluka taristu, nagu veterinaaria või lennundus.

Kasvab autonoomia ja vastutus

Reformiga langevad suurima surve alla ülikoolid kui asutused ja nende juhtkonnad. Seni sai rektor koos koolitustellimuse lepinguga põhimõtteliselt ka eelarvejaotuse õppetoolide vahel. Nüüd tuleb juhtkondadel maha istuda ja prioriteetidest lähtudes sisulisi otsuseid langetama hakata. Üldeesmärgid on tulemuslepingutes kirjas ja ülikoolide otsustada on, kuidas nendeni jõuda, millised on sisemised arengueesmärgid, mida võtta ja mida jätta. See on ülikoolide autonoomia tegelikkuses. Ja vastutus oma otsuste eest. Sellest saab esimene tõeline proovikivi Tartu ülikooli äsja loodud välisliikmetega nõukogule. Erinevalt teistest ülikoolidest kannab nõukogu rektori ja akadeemilise senati kõrval kõrgeimat vastutust selliste otsuste eest.

Ülikoolide tulemuslepingud tuleb vastavalt seadusele heaks kiita valitsuses. Selle otsuse põhjendus on ühest küljest ühe ministri/ministeeriumi subjektiivsuse riski vähendamine ja teisalt võimalus arvestada lepingutes laiemate kui üksnes akadeemiliste avalike huvidega. Loodan väga, et kõrvuti akadeemiliste eesmärkide ja väärtustega kajastuvad tulemuslepingutes selgemini ka avalikkuse ootused ülikoolidele.

Sisemiste eelarveotsuste kõrval laieneb ülikoolide autonoomia oluliselt ka üliõpilaste vastuvõtmisel. Nagu mujal, on ka Eestis probleem kõrgharidusõpingute venimine ja väljalangevus. Meie ligi 70 000 üliõpilasest jõuab igal aastal diplomini napilt 12 000, samal ajal katkestab oma õpingud iga aasta pea sama suur hulk noori ilma igasugust kvalifikatsiooni omandamata. Keskmine õppeaeg on seega üle kuue aasta, ehkki diplomini võiks jõuda keskmiselt kolme ja poole aastaga. Parema kõrghariduskorraldusega riikides on väljalangevus üle viie korra väiksem. Väljakukkumine tähendab mitte ainult tühja kulunud üliõpilaste aega ja ülikoolide raha, vaid ka edasilükkuvast tööleminekust kahanenud rahvuslikku rikkust. Kindlasti tuleb ülikoolidega sõlmitavates tulemuslepingutes näha ette sihikindlad meetmed tulemuslikkuse kasvatamiseks.

Tulemuslepingutes määratakse kindlaks vaid peamised indikaatorid, nagu vastuvõtu miinimumarv ja vajaduse korral erialade piirarvud (nt arstiõppes), õppekavade üldarv ja vajaduse korral selle vähendamine. Enamik seni rangelt ette kirjutatud kontrollarve (senistes RKT lepingutes ulatus nende arv ülikooli kohta üle 500!) jääb koos vastuvõtulävendiga ülikoolide otsustada. Ülikoolide ülesandeks on jälgida nii üliõpilaste eelistusi kui ka tööturu ja teiste huvirühmade ootusi ja vajadusi ning selle alusel otsustada. Tasulise õppe keelustamine aitab täisajalises õppes vältida senist olukorda, kus raha eest sai endale õppekoha osta ka inimene, kel akadeemiliste võimete järgi sinna asja ei oleks olnud. Kindlasti tuleb ülikoolide rahastamisel arvestada ka kehtestatud sisseastumislati kõrgusega.

Vastuvõtutingimused rakenduvad järgmise aasta 1. septembrist. Loodan, et peatselt võetakse vastu ka riigikogule üle antud õppetoetuste seadus, mis lubab täisajaga õpingutele pühenduda kõigil üliõpilastel ja sõltumata perekonna sissetulekust.

Eesti kõrghariduse raison d’être on emakeelse kõrgkultuuri kestlikkuse tagamine. Siit ka peamine põhjus, miks reform asetab põhirõhu, erinevalt enamiku riikide suundumustest, tasuta õppele kõigil emakeelsetel õppekavadel. Meie rahvuslik ressurss on sedavõrd väike, et kõigile võimekaile ja püüdlikele tuleb tagada majanduslikest võimalustest sõltumatu ligipääs heale kõrgharidusele. Ometi – meie kestlikkus ei saa olla tagatud akadeemilise enesessesulgumisega keelelisel alusel. Vastupidi, just avatus uutele inimestele ja globaalsele kogukonnale on ka rahvusliku kõrghariduse kestlikkuse tagatis. Võõraste keeltega on siinmail alati toime tuldud, kui tahtmist ja tarvidust on jagunud ning eesti keele elujõud on sellest vaid võitnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming