Korpusepoiste raamat on vajalik, kuid mitte ammendav

T?Tannberg

Korpusepoisid. Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945. Koostanud Hanno Ojalo. Sentinel, 2007. 254 lk. Möödunud aastal jõudis ajaloohuviliste lugemislauale üsna arvukalt uusi ajalooraamatuid, sealhulgas ka Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi egiidi all ilmunud kogumik „Korpusepoisid”. Raamatu on koostanud EASSi liige Hanno Ojalo ning lisaks temale on kogumiku autorite seas veel Tiit Noormets, Toe Nõmm, Olev Raidla, Reigo Rosenthal, Tõnis Taavet ning Mati Õun.

„Korpusepoistes” uurimise alla võetud eestlaste osalus Teises maailmasõjas on suuremal või vähemal määral olnud viimastel aastatel pidevalt avalikkuse huviorbiidis ning meedia tähelepanu keskmes. Ja kui seni on kõige rohkem kirjutatud eestlaste osalusest Saksa poolel, siis nüüd on sihiks käsitleda vastaspoolt: eestlasi Punaarmees. Kogumiku teema fokuseerib täpsemalt raamatu alapealkiri: „Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945”. Raamatu sisuga tutvudes selgub siiski, et juttu tuleb ka 1941. aasta mobilisatsioonist, tööpataljonidest jt. väiksematest teemadest, mida esmapilgul ehk ei eeldakski kogumikust leida. Kokku kaasati raamatu koostaja andmetel aastatel 1940–1945 Punaarmeesse märkimisväärne inimhulk – ligikaudu 70 000 meest (kellest relva sai kätte u 50 000 meest) ja just nende saatuse eri tahkude uurimise ongi kogumiku autorid eesmärgiks seadnud.

Punaarmees teeninud eestlaste teema tõstatamine on oluline kindlasti seetõttugi, et viimased arvestatavad käsitlused antud teemal ilmusid sügaval nõukogude ajal ja pärinesid enamasti Peeter Larini sulest. Nii peaks korpusepoiste raamat täitma ühe tühimiku meie lähiajaloo valgustamisel. Kuidas see on koostajal ja autoritel õnnestunud? Raamatuga põhjalikumalt tutvudes võib lühidalt vastata: õnnestumine pole kindlasti olnud sajaprotsendiline.

Raamatu põhiteksti süüvimisel torkab kohe silma autorite käsitluse liiga suur sisuline ebaühtlus. Kõrvuti heatasemeliste, argumenteeritud ning ladusalt kirjutatud artiklitega on avaldatud ka pealispindset ning lodevat teksti, mida päris tõsiselt ei saa võtta. Kohati on vajaka jäänud elementaarsetest ajaloolase käsitööoskustest. Üsna tarbetud tundusid ka lisadesse paigutatud tekstid, mis põhiosaga eriti ei haakunud, kui välja arvata põgusad ülevaated Läti ja Leedu rahvusväeosadest Teise maailmasõja ajal. Ilmunu vajanuks tõsisemat sisulist toimetamist ja ühtlustamist.

Ootamatult vähe pakub kogumik ka uut teavet ning lähenemist. Siinkohal väärib kindlasti esiletõstmist Reigo Rosenthali kirjutatud osa „Emajõest Virtsuni”, kus analüüsitakse laskurkorpuse rolli 1944. aasta sügisel Eesti mandriosa vallutamisel. Vaieldamatult olulised on samuti Toe Nõmme ja Tiit Noormetsa sisutihedad uurimused 1941. aastast, vastavalt 22. territoriaalkorpusest ja mobilisatsioonist Punaarmeesse. Need on aga põhiosas juba varem mujal ilmunud ja asjahuvilistele lugejatele teada. Enamik autoreid tugineb siiski varasemale – valdavalt nõukogudeaegsele – kirjandusele, kust võetud informatsiooni püütakse n-ö kaasajastatult lugejani tuua. Iseenesest on see ülimalt tervitatav, et varasematele autoritele on viidatud, kuid kohati tekib tunne, et refereerimise asemel oleks võinud mõne Peeter Larini kirjatrüki uuesti avaldada. Seega – suures osas unustatud vana uues kuues. Larinit ennast on aga ohtrale viitamisele vaatamata nimetatud ka üheks kõige suuremaks antud teema võltsijaks. Milles võltsimine seisnes, sellest eriti juttu ei tehta. Seetõttu olekski soovinud raamatust leida ka põhjalikuma teemakohase historiograafilise ülevaate, hinnangu tänase päeva seisukohalt seni tehtule ning miks mitte ka selgitusi, miks näiteks on uudset arhiiviainest raske antud teema osas teaduskäibesse tuua.

Mitmetele olulistele küsimustele raamatust argumenteeritud vastust ei leia. Piirdugem siinkohal vaid mõne näitega. Rahvusväeosade loomise tagamaid 1941. aastal on põhjendatud sellega, et loodavaid üksusi kavatseti Eesti tagasivallutamisel ära kasutada propagandistlikel eesmärkidel. Selline lähenemine tundub liiga lihtsustatud ning ühekülgne. Ma ei usu, et Jossif Stalin rahvusväeosade taasloomisel mõtles ettenägelikult ajale, mil Punaarmee Eestisse naaseb. Tollal – keerulisel 1941. aastal – oli esmatähtis ikkagi kõigi inimressursside kiire ärakasutamine sõja vajadusteks. Muukeelse elanikkonna organiseerimine ja sõjaline väljaõpe sai nendes oludes edukas olla üksnes omakeelses keskkonnas. Nii oli rahvusväeosade taastamine (rahvusväeosad likvideeriti N Liidus teatavasti 1938. aastal) sobiv pragmaatiline lahendus ja vahend ühiskonna mobiliseerimisel. Seega olnuks mõistlik 1941. aastal taastatud rahvusväeosade loomist vaadelda laiemas kontekstis ja tagasivaatega sõjaeelsesse aega. Tervikuna iseloomustabki arvustatavat kogumikku liigne Eesti-kesksus.

Sõnagi ei ole raamatus juttu 1944. aasta alguses läänes otsapidi pommuudisena mõjunud Moskva teate kohta, et asutatakse liiduvabariiklikud välisasjade- ja kaitserahvakomissariaadid. Ühtlasi lubati, tõsi küll, üsna ebamäärases sõnastuses, ka „oma armee” loomist liiduvabariikides. Tänaseks teame, et liiduvabariikide „iseseisvuse” suurendamise taga oli Moskva soov suruda kõik liiduvabariigid loodavasse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), et sel moel seal juhtohjad enda kätte haarata. See plaan realiseerus siiski vaid osaliselt: N Liidu kõrval said ÜRO liikmeteks Valgevene ja Ukraina NSV. Kuna aga N Liit sai vetoõiguse, siis polnudki kõiki liiduvabariike enam ÜROsse vaja. Loodud rahvakomissariaadid jäid aga edasi tegutsema ning liiduvabariikide juhtkonnad mõtlesid ka „oma” armeede loomisele. Nii leidis Nikolai Karotamm oma 23. augusti 1944. aasta kirjas Stalinile, et „tulevikus oleks soovitav omada Eesti Punaarmeed”, mille puhul ta arvestas kolme laskurdiviisi, ühe tankibrigaadi või -diviisi, lennuväe polgu-brigaadi ja suurtükiväe polgu-brigaadiga. Kirja kirjutas Karotamm Stalini „isiklike korralduste täitmiseks” ning siinses kontekstis on oluline see tõsiasi, et Eesti NSV sõjaväe loomine pidi mõistagi toimuma 8. eesti laskurkorpuse baasil. Sellest, nagu ka põhjustest, miks see kava ei realiseerunud, oleks tahtnud samuti lugeda.

Ei tahaks nõustuda ka raamatu pealkirjaga, „korpusepoiste” asetamisega ühele tasandile näiteks soomepoistega. See tundub soomepoiste seisukohast vaadatuna ebaõiglane, „korpusepoiste” liigse upitamisena ja positiivses valguses näitamisena. Võib-olla on selline lähenemine tingitud asjaolust, et korpusepoiste tegelikku rolli sõjajärgsel perioodil on üksnes riivamisi puudutatud, kuid on ju ilmselge, et just nemad olid uue režiimi kaadrireserv, need, kes suuresti Eesti NSV-le vundamendi rajasid. Nii võiksime Eesti NSV ajast veelgi tublisid „poisse” leida – näiteks EKP- või KGB-poisid.

Kokkuvõttes väärib üle rõhutamist, et tegemist on kindlasti lugemissobiliku ja vajaliku raamatuga, kuid kindlasti mitte teemat ammendava kogumikuga. Tehtu on hea alus edasistele uurimustele, mis võiksid tugineda laiemale allikalisele baasile, uuemale kirjandusele ja avaramapilgulisele analüüsile.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming