Korralik riik on meil

Kersti Kaljulaid

Kui oleksime suutnud inimesi rohkem kaasata, koolitada ja neid vähem piiri või poe taha kaotada, siis võiks Eesti olla huvitavama majandusstruktuuriga ja rikkam riik.  Lugesin hiljuti Alfred Nobeli suguvõsa lugu. Rootslasest kolleeg, kellest sai just Nobeli fondi president, kinkis selle mulle. Alfredi venna Ludwigi Bakuu õliimpeerium kuulus tänu paljudele täna tavalistele, tollal innovaatilistele töövõtetele maailma suurimate kõrge kvaliteediga õlide pakkujate hulka. Kuid selle mehe suurim uuendus polnud mitte tehniline,  vaid sotsiaalne.  

     

Sõnal „nobelist” oli tolle ajastu Venemaal hoopis teine tähendus, see ei osutanud kuidagi millegi avastamisele, küll aga – eriti tagantjärele tarkusega asjale vaadates – seostus rahuvõitlusega. Nobelist oli iga Nobeli tehaste töötaja. Ta oli oma tööandja  üle uhke ega olnud kindlasti valmis seesuguseks klassivõitluseks, nagu olid seda paljud teised tööstuse kurnatud lihtsad inimesed Venemaal. Sest Nobel maksis parimat palka, rajas töölistele moodsad elamud, lasteaiad ja koolid. Ta rajas Rootsi tulevase ja tunnustatud heaoluühiskonna pisikest mudelit. Revolutsiooni Venemaal poleks võib-olla olnud, kui kõik Vene töösturid oleksid olnud nagu Ludwig Nobel. Siis ei oleks vahest vaja mõelda ka sellest,  kui lähedale Eesti on 20 aastaga saanud sellele Bullerby-ideaalile, sotsiaalselt sidusale ja majanduslikult edukale riigimudelile.       

Oleks eestlased olnud rohkem rootslased nii 20 aastat tagasi, siis oleksime hakanud ehitama natuke teistsugust Eesti vabariiki. Me oleksime vahest rõõmsamad ja üksteise suhtes mõistvamad. Üksiti võiksime me olla kas praegusest vaesemad või rikkamad, kumba pidada tõenäolisemaks, sõltub arvaja maailmavaatest. Kui oleksime suutnud inimesi rohkem kaasata, koolitada ja neid vähem piiri või poe taha kaotada, siis võiks Eesti olla huvitavama majandusstruktuuriga  ja rikkam riik. Aga pole ehk mõtet kahetseda, sest esmapilgul osavamate sotsiaalja haridusprogrammidega riigid (mäletate veel Iirimaa rahvuslikku kokkulepet?) olid neid Euroopa Liidu toel tabanud jõulise arenemise aastatel osavad ka avalikku sektorit kasvatama. Lollusi tehti ja tehakse vanas Euroopas tänini: väljamõõdetud hüve tagasikerimise kunsti ei valda heaolupoliitikud kuigi hästi. Eestis pole kunagi kampaania korras avalikus  sektoris palku lühikese ajaga kahekordistatud. Eesti endised riigikontrolörid ei kihuta elu lõpuni ringi ametiautos, saatemasina vilkuri välkudes. Meil pole parlamendipensione ega ministrite eripensione saadaval ka siis, kui eksminister tegelikult uues ametis on. Nende meie riigiametnike, kellel siiski on eripension, pensionisummat ei anna kahekordistada viimastel teenistusaastatel lõputult ületunde tehes määrani, mis eeldab kontoris magamist.     

Ametnikud pole kunagi saanud rahvusliku  lennufirma pardale kogu perega tasuta puhkama sõitmiseks. Kõik need näited on elust enesest, heaolu-Euroopa riikidest. Sageli on tegelik rahvuslik kokkulepe olnud hoopis vaikiv: rahvas ei nurise eriti ei maksukoorma ega avaliku raiskamise üle, kuni sotsiaalabisüsteemid enam-vähem toimivad ja maksude sissenõudmine samuti  enam-vähem optimeeritav – olgu see siis rafineeritum paberi peal Monacosse kolimine või kreekalikult lihtne sulas ja arveteta elamine. Eesti kohta me selliseid anekdoote ei kuule. Meil on oma märgilised avaliku raiskamise juhtumid, pitsa ja majonees, kuid need on tühised. Meil on korruptsioonigi, kuid on ka julgust seda tunnistada ja sellega võidelda. Sellel on tänases olukorras suur tähtsus. Tõsine riik on meil. Eesti ei ole mingi  mõttetu pisiriik, keda hoiab vaesusest vaid Euroopa struktuurifondide tugi. Tagasi põhjamaise ideaalmudeli juurde: võib-olla on kusagil mõni võimaluste aken, mille kaudu oleksime näinud teed paremini haritud, sidusama ja aktiivsema kodanikkonna loomiseks. Võib-olla oleme tekitanud riigi tulude süsteemi, mis reageerib väga järsult majanduse tsüklifaasidele ega anna hõlpu vähem teenivatele kaasmaalastele. 

Samas on selge, et seda vana, pehmet ja mugavat Euroopat, millest meie unistasime, ei olnud olemas – seda, kus sai teha 35 tundi nädalas tööd, või üldse mitte, aga ikkagi inimväärselt ära elada. Esiteks, seda, mis meile 90. aastatel tundus inimväärne – näiteks pisike sotsiaalkorter äärelinnas koos sotsiaalabi toidutšekkidega, mis kogu perel kõhu enam-vähem täis sööta lubavad –, ei pea meist paljud täna enam inimväärseks. 

Teiseks, sedasama sotsiaalsüsteemiga loodud inimväärsust, mida vanad Euroopa riigid pidasid 20 aastat tagasi endale jõukohaseks, nad enam pakkuda ei jaksa. Meil Eestis, kuigi me kõik omamoodi oleme pingutanud jõudmaks muinasjuttu, ei saanud kah kõik rikkaks ega hakanud hästi ja õnnelikult elama. Küll aga oleme vabad – igasugu meediaja  majandusvabaduse indeksite järgi, aga ka vabad maailmas liikuma, kauplema, õppima, elama ja olema. Otseselt sellest igakülgsest vabadusest tingituna on meil võimalused, aga on ka riskid. Mõlemad realiseeruvad aeg-ajalt kellegi puhul.       

Riik on ikka veel olemas selleks, et toetada  kodanikke nii tähtede poole püüdlemises kui ootamatutes raskustes. Seda arusaama pole kriis raputanud. Praegu lisaksin siia mõnevõrra isegi ninatargalt vana Euroopa poole vaadates: riik peab oma tuge pakkuma riigile taskukohaselt. Võib-olla on hoopis Eesti kõige moodsam Euroopa riik – ettevaatlik ja piisavalt enesekriitiline, et mitte kinni jääda XX sajandi mudeli järele ohkamisse. Kui on ajaloost antud vähem ja teha tuleb rohkem, siis me teeme teisiti.  Tiba rohkem sõbralikkust, tolerantsi ja üksteise suhtes lugupidavat arutelu kuluks muidugi ära, siin võibki peituda see teisiti tegemise võti. Aga siingi ei saa rääkida meie „mahajäämusest”, pigem oleme lihtsalt Lääne-Euroopa inimestest otsekohesemad. Võib-olla leidub siiski XXI sajandi tee, kuidas Eesti saab olla ikkagi eestlaste riik, teha valdavalt ise ära kõik siin tegemist vajavad tööd, hoiduda sellest, milles on läbi kukkunud Lääne-Euroopa riigid, ja  saavutada see kõik ilma administratiivsete piirangute ja sulgumise surveta. Euroopas leidub neid, kes eestlastest seda usuksid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming