Korrektse kirjelduse käsiraamat

Madis Kolk

?Luhta-minek? toob fookusesse Kõivu tekste läbiva valdkonnaülese loomemeetodi.

Madis Kõiv, LUHTA-MINEK. Ilmamaa, 2005. 688 lk.

Enne kui püüda sõnastada, mida värske ?Eesti mõtteloo? Kõivu kogumik pakub, võtan kokku mõningad hoiakud ehk mida seda laadi väljaannetelt ja ka konkreetselt autorilt on ülepea oodatud. Esmalt meenub Jan Kausi paari kuu tagune teematõstatus, milles ta kutsub kirjastajaid üles publitseerima autorikogumike kõrval rohkem teemateoseid, väljendades muu hulgas ootust ka Madis Kõivu ilukirjandusliku kreedo järele autori enda sulest (Postimees 26. II 2005). Analoogilisel teemal, sedapuhku juba otseselt Madis Kõivu loomingu talletamist silmas pidades, on kõnelnud ka Peeter Olesk (Keel ja Kirjandus 2004/12), heites meie valdavale kirjastamispraktikale ette selektiivsust, põhimõtet, et ?inimest on lihtsam jagada kui koos hoida?. Ta lisab, et Madis Kõivu loomingu mõistmiseks pole mõeldav seda lahutada tema füüsikaalastest kirjutistest, kuhu kirjandus ei tule mitte ?füüsika järel? vaid ?füüsika kõrvale?. Selle väite ilmestamiseks lisab Olesk Kõivu kui pedagoogi ?credo? üldfüüsika õppe näitel, mis on Madis Kõivu mõistes ?kõrgemat järku baaskursus nägemaks füüsika seisukohast defineeritud maailma osakese tasemelt tema käitumise järgi, kuni universumi käitumiseni selle järgi, kuidas me suudame seda korrektselt kirjeldada?.

Kõivu puhul näib vastandus autorikogumiku ja teemateose vahel minetavat oma teravuse. ?Luhta-minek? ei ole küll loodud põhimõttel, millest kõneleb Kaus, küll aga ei toimi see ka mitte selektiivse ülevaate või läbilõikena, vaid pakub end olemuslikult autorit kui tervikut ?koos hoidvana?, tuues fookusesse midagi tema läbivast valdkondadeülesest loomemeetodist. Võiks ehk isegi öelda, et käsiraamatu vormis. Teose järelsõnas ei mõtesta koostaja Aare Pilv seda Kõivu üldistavat või kirjeldavat eripära mitte niivõrd ühtse ?süsteemi? loomisena kui pigem ?hoiaku? või ?stiilina?, mida iseloomustavad ?lähtumine loomulikust elavast keelest?, kirjutamisseisundi intensiivsus, mis näib toimivat tema ?mõtlemise enda mootorina? ning mõtlemine meeleliste aistingute kaudu. ?Keskendumine tehtele, väitesüsteemi fikseerimise asemel väidete modaalsusele endale on omane kogu Kõivu mõtlemisele? (lk 667). Koostaja määratlus ?Kõivu mõtlemine ei ole mõtte-keskne välja-mõtlemine, vaid mõtlemise-keskne läbi-mõtlemine?  iseloomustab seda vahest kõige paremini.

 

Kõivu tõlgendamistraditsioon on uuele ringile jõudnud

 

Olgugi see kõik omamoodi elementaarne, näib see läbiv ?keskendumine tehtele? vajavat ometi praeguses Kõivu tõlgendamise traditsioonis rõhutamist ning see ei lase kõike eelöeldut Kõivu kõikehaaravast ühtsusest võtta pelgalt emotsionaalse õhkamisena. Ei saa vist öelda, et Kõivu interpreteerimises esineks katmata alasid selle tõttu, et tema rohkeid tegevus- ja mõtlemisareaale kaardistavast loomingust oleks midagi veel valdkonniti avastamata (kuigi mine tea, selleski raamatus on mitmeid meeldivaid esmailmunud üllatusi). Pigem on tõlgendamistraditsioon ise teataval määral küpsenud, uuele ringile jõudnud. Ma ei pea siin silmas füüsika, isegi mitte analüütilise filosoofia ringkondi, kes liiguvad mõõdetavamas sfääris, küll aga võrdluses tema interpretatsioonide galeriiga möödunud kümnendist, mil ta tänu teatrilavale jõudmisele jõulisemalt ka üldhumanitaarsesse tõlgendussfääri sisenes, osutudes esmalt peeglipõhjaks või lakmuspaberiks tõlgendajaile endile. Esines interpretatsiooni, mis takerdus tema hämarapärasusse, asudes seda siis ka kultustama ning võttes mütsi maha tema sügavuste ees, milles need ka ei seisneks. Oli lähenemisviise, mis lükkasid selle hämaruse modernismi mängumaale, lõbustades end mõtteparalleelidega patafüüsikani välja, kuid ka neid, kes kontinentaalse filosoofia pinnalt leidsid temas mõttekaaslase traditsioonilise õhtumaise metafüüsilise aluspõhja kriitikaks.

Kuid kui me räägime ?sügavuse? ja ?hämaruse? asemel ?stiilist? ja ?intensiivsusest?, siis mida see meile annab? Mis kaitseb meid sama kujundlikuks jäämise eest ja tagab suurema adekvaatsuse? Kõivu mõtlemismootori suveräänsus ilmneb juba sellistegi paradokside puhul, kui paljudele erinevatele mõtlemismudelitele, kas või teatrikontseptsioonidele, on ta sattunud tahtmatult advokaadiks, rääkimata ?lepituse? pakkumisest analüütilise ja kontinentaalse filosoofia jüngritele. Võib-olla ilmestab seda uuematest tekstidest kujukaimalt näiteks ?Nõnda kõneles Jaan Kaplinski?, milles ta liigub Kaplinskit portreteerides läbi kõigi tema võimalike mõjutajate, põimides sinna nii Husserli kui Wittgensteini, nii Masingut kui koguni Rortyt, tehes seda küll teatava irooniaga postmodernistliku Rorty objektiivsuse suhtes ja eristuses ?modernistlikust Rortyst?.

Ma ei hakka siinkohal spekuleerima mõistega ?eesti filosoofia?, millega nii kogumikus endas kui ka kogumikust väljapoole jäävates tekstides piisavalt tegemist. Kuigi Kõiv väljendab küllalt poleemilist suhet Masingu ?Taevapõdra rahvaste? kontseptsiooni (?Luhta-minek?, lk 41), ammugi ilmselt SAE (Standard Average European) ja ?sugriluse? vastanduses, tooksin siia kõrvale Masingu lause raamatust ?Keelest ja meelest?: ?Sugrilane elab aina katkevas liikumises korrati/kordades-järguti/järkudes, mille intensiivsus muutlik ? ja just intensiivsuselt erinevad faasid liikumises ? ning on säärase olemisega täitsa rahul, sest teisiti ei oleks ?maailma? ega ?elu? ega ?inimmina?. Mingis mõttes võiks kõnelda olemise teleoloogiast, ehkki sellel terminil iseendast puudub mõte. SAE inimene tunnistab küll, et ?elu? ja ?maailm? on muutlikud, kuid ta näeb ja nendib muutlikkuses ainult kausaalsust ning eitab teleoloogiat. Kogu ?elu? ja ?maailm? on talle ainult ?Schein?, on illusoorne ega ole tõeline ?Wirklichkeit, Sein?, mille võib avastada alles ?maailma? analüüsides, setseerides, kataloogides, defineerides, tappes, alles siis, kui ?muutlikkus? on suretatud või juuritud välja? (lk 231). Just teatrist kirjutamise puhul, olgu aluseks siis Kõivu näidendid või tema oletatav teatrikontseptsioon, kohtab aeg-ajalt lõhet kirjeldava keele ja uuritava objekti vahel, olgu siis sedapidi, kus olemasolevale praktikale rakendatakse metakeelt, mis ei haaku objekti endaga või siis juba aprioorselt asjasse mitte puutuvat teoreetilist pagasit suvalise võrguna ?kattuma pannes?, m.o.t.t. Ma ei räägi siinkohal mingitest ?õigetest? ja ?vääratest? lõpptulemustest, pigem meetodi vastavusest uuritava enda telos?ele, isegi juhul kui ?sellel terminil iseendast puudub mõte?. Masingu mõtteavaldusi ja Kõivu ?keskendumist tehtele? võiks lihtsustamise huvides ühendada ka (tõsi küll, kulumiseni palju kasutatud) performatiivsuse mõiste alla. Vähemasti teatris, kus: ?Üteldakse, et tuleb esile tuua oma varjatud ja salatud tungid. Inkvisitsioonist kuni modernismini salatud ihad tuleb vabaks lasta. Viimseni mängu tuua ja neid võõrandumiseni esitada. See on postmodernism, nii kinnitatakse. Kuid mis on maha salatud ja mis on mahasalgamine? Kui kaua on veel võimalik maha salata asju, mida nii põhjalikult ja põhjani on esile toodud, ette mängitud? Vist seda, mis avalikkusse-toomise mängus  t u l e b maha salata, et avalikkus sünniks, et avalikkusemäng mängima pääseks? (?Luhta-minek?, lk. 448).Vaid mõnest lausest võime juba välja lugeda hoiakuid nii postmodernismi, psühhoanalüüsi, teatri kui ka psühholoogilise teatri kohta. Kui lisame siia veel legendaarse lause ?Külmast teatrist?, mille kohaselt ?läbi-elamine? tuleb asendada ?läbi-mõtlemisega?, ongi avatud avar väli tähendustega ?ongleerimiseks mis tahes seostes, kus, fikseerides vastandumise objekti (õhtumaine metafüüsika, psühholoogiline teater vms), muutub ka klassikaline vastandus referentsiaalsuse ja performatiivsuse vahel üha ?referentsiaalsemaks?. Muide, üks tekstina performatiivsemaid teatriarvustusi on Kõivu enda ?Ehitaja Solness?, mida järgides võib teatraal saada praktilist aimu ka Kõivu ülalpool tsiteeritud ?credo?st?.

 

Cartesiuse müüt ei ole hüljatav

 

Ma ei ütle, et kõikvõimalikke ekstrapolatsioone Kõivu teemadel, olgu siis kas või patafüüsikasse, ei oleks huvitav, hariv ja arendav lugeda, mis siis, et lavategelikkus oma performatiivsuses ei ole leiutanud Kõivu mängimiseks Stanislavski kõrvale mingit uut ?süsteemi?. Traditsiooniline teatripinnas, millesse Kõiv sisenes, ei olnud samuti üksühene Descartes?i ?ego-teatri? vaste ja kui olnukski, ei ole ka Kõivu enese suhe Descartes?i müüti nii üksühene, kui võib näida sellele, kes hülgab ?mõtlemise-keskse läbi-mõtlemise? ?mõtte-keskse välja-mõtlemise? kasuks. ?Analüütikute kaudu (ja osalt Heideggeri vahendusel) on mind praeguseks valinud Husserli hilisfilosoofia, ta transtsendentaalne loogika (idealism), mida igat liiki husserliaanid, nii hermeneutikud kui analüütikud, peavad ta filosoofia ülearuseks ja iidseks reliktiks (pimesool). Mina ometi tunnen, et viimase küsimuse, mis isegi küsimusena on tõrges kerkima ja millele vastust loota pole, kuid mis ometi on olnud kõigi minu hoiakute baas, viib kõige lähemale just see nimetatud relikt. Ja selles ?reliktis? sünnib ümber Cartesiuse mõte, nii et tema ?müüt? pole minu jaoks sootumaks hüljatav? (Sirp 3. XII 2004).

Analoogilisi radu pidi, iga läbi-mõtlemise hetke tema intensiivses performatiivsuses hoides, tuleb seda protsessi rakendada ka Kõivu teatri- ja kirjandusinterpretatsioonide puhul, püsides mäletamises ja mitte takerdudes mälestustesse, püsides ?kohalolus? ja mitte kukkudes tungidesse ja Spiel?i. Nõnda on ka ?Luhta-minek? sel teel pigem nagu käsiraamat, tehete, mitte väidete süsteem, mis aga Madis Kõivust mingisugusegi tervikpildi loomiseks ainumõeldav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht