Kõrvalpilk 1917. aastale

DAVID VSEVIOV

Tagantjärele raamatusse jäädvustatud minevikukirjeldus sarnaneb üsnagi sellega, milleni jõudsid tuntud loos elevandi välimust määratlenud pimedad. Nende vahetust kokkupuutekogemusest tulenevalt omandas kirjeldatav objekt diametraalselt erinevaid vorme. Sama lugu on ka 1917. aasta tormiliste muutuste jäädvustustega, mis paigutuvad valdavalt tingliku skaala punane-valge otstesse. Nimetatud sündmuste puhul on vastanduv jaotus mingis mõttes isegi arusaadav, sest 1917. aasta vapustused määrasid otseselt Venemaa edasise arengu ning seda enam juhtunu epitsentris olnud Petrogradi elanike saatuse.

1917. aastal Petrogradis aset leidnud murrangule on pühendatud ilmselt sadu eri mahus raamatuid, kuid suurem osa neist paigutub vähemalt ideoloogilis-emotsionaalselt ikka sellesama punase-valge (nõukogude vs. emigrantidest autorid) jaotuse äärealadele. Helen Rappaporti „Revolutsiooni küüsis“ jääb aga sellest vastandusest väljapoole, mistõttu on see teos unikaalne. Rappaporti allikaks on olnud inimesed, kellest enamiku seos Venemaaga oli ajutine: valdavalt on need Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide diplomaadid, nende pereliikmed ning riiki tööülesannetel lähetatud ajakirjanikud. Nad on küll kistud sündmuste keerisesse, kuid ikkagi kõrvaltvaataja seisundis. Kuna need inimesed polnud asetleidvatest sündmustest sedavõrd traagiliselt puudutatud, võiksid nende vahetud kirjeldused olla vähemalt teoreetiliselt objektiivsemad.

Rappaporti revolutsiooni küüsi sattunud Petrogradi kirjeldus baseerub paljuski varem kasutamata allikatel: saatkondade aruannetel, välismaalaste kirjadel ja vahetutel mälestustel, mis annavad tõetruu kirjelduse linnas toimunust. 1916. ja 1917. aasta talvel valitsenud olukorra mõistmiseks polegi vaja rohkemat kui manada silme ette pilt, mida iseloomustasid „rusutud, külma käes kössi tõmbunud naiste pikad, vaikivad, lõputud järjekorrad leiva, piima ja liha järele – mida iganes loodeti saada“. Kuigi samal ajal käis kogu Petrogradi koorekiht „kolmapäevaõhtustel ja pühapäeva pärastlõunastel etendustel, et ise näha ja ennast näidata“. Kui see seltskond nägigi kujunenud olukorrale mingit lahendust, siis selleks oli Rasputini tapmine, „mis kriisi eemale suunab ja monarhia katastroofi äärelt tagasi toob“.

Välismaalaste kirjelduste kaudu ilmneb, kuivõrd kaugel oli Venemaa ladvik ja selle tipp Nikolai II näol tegelikkuse mõistmisest: „Tsaaril polnud aimugi, et ta seisab vulkaani serval“. Tagantjärele on täiesti arusaamatu, kuidas suutis kas või Suurbritannia suursaadik Sir George Buchanan orienteeruda Venemaal toimuvas kohalikust aristokraatiast ja tsaarist paremini. Selsamal 24. veebruari ööl, kui aeg-ajalt kostis valanguid, oli Aleksandra teater õhtul täis rahvast, „kes oli tulnud vaatama Gogoli „Revidendi“ etendust. Publik oli elevil, vaadates seda XIX sajandi poliitiliste ebakõlade kohta kirjutatud satiirilist teatritükki. Näis, et vähesed olid valmis uskuma, et selsamal hetkel mängitakse tegelikus elus kõikjal pealinnas hoopis suuremat draamat“. Kas see kahe paralleelse maailma kirjeldus ei meenuta Prantsuse revolutsiooni eelset aega?

Välismaalaste vahetud kogemused kinnitavad tõdemust, et Veebruarirevolutsioon puhkes stiihiliselt ning selle tinglikeks juhtideks olid valdavalt nälg ja külm. Oktoobriga võrreldes nähti nõukogude historiograafias veebruarisündmusi teisejärgulisena, mis on ideoloogilisi ja propagandistlikke eesmärke arvestades igati arusaadav. Helen Rappaporti vahendatud välismaalastest pealtnägijate vahetud muljed võimaldavad aga paigutada mõlemad sündmused õigesse kaalukategooriasse. Need kirjeldused maalivad arvukate detailidega rikastatud pildi, kuivõrd murrangulisena tajusid inimesed veebruaris juhtunut ja kuivõrd veriste sündmustega oli tegelikult tegemist ning millise metsikuseni jõudsid kontrolli alt väljunud ühiskonna alamkihid (nagu Bastille’s murti vanglatesse sisse ja vabadusse pääses tuhandeid kriminaale).

Mitme välismaalase tõdemus kinnitab, et Veebruarirevolutsiooni puhul oli tegemist organiseerimata stiihiaga ja kui oleks rohkem vodkat leitud, siis võinuks revolutsioon kergesti leida kohutava lõpu.

Wikimedia Commons

See oli kontrollimatu stiihia: „umbes kuuekümnene lärmitsev grupp inimesi, kes olid võtnud kaks pead, löönud need teivaste otsa ning kandsid neid keset tänavat“. Seega polnud toimunu kaugeltki mitte „leebe revolutsioon“, nagu neid sündmusi on vahetevahel nimetatud. Seda, et Veebruarirevolutsiooni puhul oli tegemist organiseerimata stiihiaga, kinnitab ka mitme välismaalase tõdemus, et „kui oleks rohkem vodkat leitud, siis võinuks revolutsioon kergesti leida kohutava lõpu“.

Kuigi nõukogude historiograafias kinnistus veebruarisündmuste käigus hukkunute arvuna 1382 inimest, oli neid, tuginedes välismaalaste tähelepanekutele, tõenäoliselt tunduvalt rohkem. Raamatu allikate erilisus tuleneb ka sellest, et mitmed kirjeldatud sündmused avanesid vaid välismaalaste silmadele. See puudutab näiteks Astoria hotelli hõivamist (seal elasid valdavalt välismaalastest sõjaväeesindajad) ja seal aset leidnud metsikusi, mis päädisid Vene ohvitseride tapmisega.

Traditsioonilistest käsitlustest erinevalt on Petrogradis viibinud välismaalased kirjeldanud küllaltki üksikasjalikult bolševike võimuhaaramiskatset juulis. Kuna tegemist oli bolševike õhutatud läbikukkunud avantüüriga, mille tõttu hukkus sadu inimesi, ei tahetud nõukogude ajal toimunule erilist tähelepanu pöörata. Välismaalaste kirjeldused annavad aga meile nähtust üksikasjaliku pildi: Kroonlinna madruste ja kasakate verine võitlus viis arvukate ohvriteni tsiviilisikute seas.

Helen Rappaport vahendab meile välismaalaste hinnangu bolševike peamistele juhtidele, kirjeldab Kerenski lühiajalist iidoli staatusse jõudmist, tema pendeldamist Kornilovi ja bolševike vahel ning äsjase lemmiku kuulsusetut lõppu. Rappaporti vahendatud kirjeldusi lugedes jääb mulje, et nii mõnegi kõrvaltvaataja tähelepanekud osutusid prohvetlikuks. Seda ka vahetult oktoobripöörde eel, kui Raymond Robins kirjutas kodumaale, pidades silmas pikki leiva-, liha-, piima- ja suhkrujärjekordi: „Nii nagu läheb nendel järjekordadel, läheb ka Ajutisel Valitsusel. Kui nad lühenevad, jääb valitsus ellu; kui pikenevad, siis ta sureb.“

Tõesti, ka välismaalaste kirjeldustele tuginedes paistab, et demokraatia poole pürgiva Venemaa surm jäi vähemalt esialgu paljudele inimestele märkamata ning „sel ajal kui nemad oma voodites magasid, toimus teine revolutsioon“. Nagu märgib Briti saatkonna nõunik Francis Lindley: „võrreldes veebruarikuuga oli kõik juhtunud väga vaikselt“. Toimunu oli seega väga kaugel sellest, mida näidati nõukogude inimestele dokumentaalsusele pretendeerivates Sergei Eisensteini filmis „Oktoober“ ja Mihhail Rommi filmis „Lenin oktoobris“ ning millest kirjutati NLKP ajaloo lühikursuses. Seega: 1917. aastal toimunust tegeliku pildi saamiseks tasub kindlasti lugeda Rappaporti raamatut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming