Kräšš-bumm-bäng!

Lauri Leppik

Viimasel ajal on mulle helistanud mitmed ajakirjanikud küsimusega, kuidas kommenteerin majandusekspertide avaldusi pensionisüsteemi kokkukukkumise kohta. Olen neile vastanud, et mul ei ole mingit soovi majandusteadlastega vaielda. Selgitan siinkohal oma seisukohta veidi lähemalt. Tõesti! Pole mingit põhjust arvamusliidrite seisukohti kahtluse alla seada, sest neil võib väga vabalt olla õigus. Seda kinnitavad ka postimees.ee lugejaküsitluse tulemused. 1684-st vastajast 56% usub, et pensionisüsteemi krahh saabub lähiaastatel, 22% usub, et see juhtub aastakümnete pärast ja vaid 22% on uskmatuid, kes arvavad, et seda ei juhtu. Pole vähimatki alust uskuda, et see, millesse inimesed tugevalt usuvad, ei võikski tõeks saada.

Pensionisüsteemi krahhi põhjused ei vaja ilmselt põhjalikumat analüüsi ja sellele tasemele lõpukuulutajad ka ei lasku. Nad panevad tabavalt tähele, et rahvastik vananeb, sotsiaalkulud kasvavad ja sündimus on madal. See seletab kõik. Ometi paistab, et kõikenägev silm ei ole kohalikele oraaklitele ilmutanud veel kogu tõde kõrgemate jõudude poolt ette määratud tulevikust. Vanamoodi jätkates ei kuku kokku mitte ainult senine pensionisüsteem. Põrmu variseb ka senine tervishoiusüsteem, pääsu pole haridussüsteemil, tööturul, kogu senisel majandussüsteemil ja ühiskonnakorraldusel üldse.

Siiski leidub veel uskmatuid ja kahtlejaid või koguni lausnaiivseid optimiste. Sotsiaalminister kinnitab, et jutud pensionisüsteemi kollapsist on üle paisutatud. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees püüab koguni väita, et pensionisüsteem on kestlik. Nende utilitaarsed motiivid tõe varjamisel on muidugi läbinähtavad. Eriti kummastav on nende plaan enne pensionisüsteemi hävingut pensione veel mõne protsendi võrra tõsta.

Tean, et poliitikauuringute keskus Praxis on hiljuti mitmesajal leheküljel analüüsinud mitmeid poliitikavariante, kuidas tagada sotsiaalkindlustuse jätkumine. Kahetsusväärselt on selles analüüsis ekslikult lähtutud eeldusest, et ehk on midagi siiski võimalik veel ette võtta, ignoreeritud Aasmäe-Pajula-Arraku aksioomi, et riiklike süsteemide saatus on kõrgemate jõudude poolt ette määratud ja teha pole midagi. Paremal juhul oleks Praxis võinud analüüsida stsenaariume koondnimega „Maavärinast ja tsunamist kahjustatud tuumajaama sulgemine” ehk keskenduda sellele, kuidas kollapsi vältimiseks reaktor võimalikult kiiresti maha jahutada. See tähendab analüüsida, kuidas majanduskriisist räsitud ja pensionäride arvu ähvardavast tõusulainest ohustatud pensionisüsteemi kulud kiiresti nulli viia. Muidugi ilmub sellistel puhkudel välja tarku, kes pärivad, et miks need reaktorid üldse sinna mere äärde ehitati, liiati veel mitu, ehk miks oli vananeva rahvastiku ja bipolaarselt võnkuva majandusega riigile üldse vaja pensionisüsteemi, liiati mitme sambaga. See on aga tüüpiline tagantjärele targutamine. Nii nagu jaapanlastel tuleb ka eestlastel kogu tähelepanu pöörata nüüd sellele, kuidas sellest jamast võimalikult kiiresti vabaneda.

Siiski, piirduda ei saa vaid pensionisüsteemiga. Oleks ju naiivne arvata, et majanduskriisi ja rahvastiku vananemise mõju ühiskonnale piirdubki vaid pensionisüsteemiga, nagu ka loota, et pensionisüsteemi plahvatusohtliku reaktori sulgemisega õnnestub lahendada kõik majandushädad ja rahvastikumuutusest tulenevad probleemid. Tuleb minna edasi, tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja -teenuste kallale ja kaugemalegi. On ju selge, et hulk fundamentaalseid hädasid tuleb tervishoiust, alates rasedusvastastest vahenditest, lõpetades ravivõtetega, mis pikendavad eluiga.

Andres Arraku lahendus on universaalne: vastutus tuleb siirdada tagasi perekonnale. Ja pange tähele Hardo Pajula õpetust – piirduda ei saa Eestiga. Tõeline lahendus saab olla vaid heaoluriigi lõpp kogu Euroopas, sest mõte sotsiaalpoliitikavabast Eestist Euroopa Liidu koosseisus oleks sama tõsine kui mõte iseseisvast Eestist Nõukogude Liidu koosseisus.

Üksikutes nüanssides on prohvetite sõnumites siiski väiksemaid kahtlusenoote või vasturääkivusi. Kas pensioni asemel tuleks investeerida kinnisvarasse, kulda või maarjakaske? See küsimus tahaks veel veidi nuputamist. Mis juhtub ühiskonna vananemisel turumajanduses nõudluse ja pakkumise vahekorraga? Mis juhtub vara hinnaga, kui eakaid majamüüjaid saab olema rohkem kui noori ostjaid? Paistab, et maja rahaks vahetajatel suurt valida pole: müüa tuleb ja iga hinna eest, et hinge sees hoida. Hind kukub.

Vastuolulist nõu antakse meile ka kogumispensionide asjus. Ühed leiavad, et see on kiiduväärt ettevõtmine, kuid pole piisav. Teised aga räägivad, et tuleb uskuda turgu ja selle nähtamatut kätt, kuid ei maksa uskuda finantsturge. See jutt paistab küll sama loogiline, kui keegi teataks, et usub, et Jeesus Kristus on jumala poeg, kuid ei usu, et jumal on Jeesus Kristuse isa. Kuid ärgem laskem end eksitada pisikestest viperustest jutluse tekstis. Need väikesed vastuolud annavad jutlustajatele inimliku näo ja suurendavad seeläbi jutluse veenvust.

Kui kellelgi on vahepeal pugenud hinge kahtlus, et kas too jutt nüüd äkki mitte üle võlli pole läinud, siis lugege üle paari viimase nädala pensioniteemalised artiklid. Prohvetid ei kahtle hetkekski selles, mida räägivad, ja miks nad peaksid. Neile on ilmutatud asjade tõelist olemust, neil on visioon uuest õndsast elust ja missioon teisi õndsaks teha. Nende jutus on veenvust. See läheb inimestele korda, selles ei kahtle Postimehe lugejad, seda võtavad tõsiselt ajakirjanikud. Sestap, unustage kõhklused ja uskuge, mida teile räägitakse.

Kus on siis lahendus? Loobuge laenamisest, kuid mõtet pole ka säästmisel, seega – elage peost suhu! Loobuge mõttetutest tarbimisvidinatest, visake minema iPadid, viige prügimäele kütust õgiv auto, hüljake palgatöö ja linnad! Asuge meeleparanduse teele! Kolige maale, kasvatage ise oma kapsad, kaalid ja pudulojused, tehke lapsi ja hoidke oma vanemaid, ravige oma hädasid maarohtude ja ussisõnadega ning elage õnnelikult ja õndsalt, nagu elas maarahvas ajal, kui keegi polnud veel kuulnud sõnu „pension”, „perearst”, „sotsiaalpoliitika”, „tööturg”, „kõrgharidus”, „liising”, „dividend”, „elekter” või „internet”. Olge ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Need, kes globaliseeruva maailma virvatuledele siiski vastu ei suuda panna või haaravad saatanliku hoolekanderiigi punase õuna järele – neil uude Eedeni aeda asja ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming