Kriisiaja kvaasimanifestatsioonidest

Mihkel Truup

2009. aasta algusest on kriisi ilmingutega tüdimuseni täidetud meediasse justkui trükimusta kokkuhoiu mõttes ilmunud sõna „masu” ning lisandumas on üha uusi sellesarnaseid. Sõnade esiosadest loodud lühendid on kirjandusmuuseumi arhiivi kogutud folkloorseid lühenditõlgendusi uurinud Piret Voolaiu sõnutsi vene nõukogulik väljamõeldis. Selline sõnaloome juurdunud vene keelde XX sajandi algul enamlaste keelekasutusest. See ei vastanud eesti keele lühendamistavadele ning eestikeelsena vene ajal käibele ei läinud. Praegu on sulandsõnad meil  aga üha levinum nähtus: kapo, kulka, Kumu, mupo on nautinud kõikeläbivat moekäiku lehepealkirjadest poetaguste heietusteni välja.

(Neti)huumorile omaselt näeme folkloori ja ajakirjanduse interaktsioonis kuhjumas vulgarismideni ulatuvate ning temaatilisi tsükleid moodustavate kohversõnade kogumeid. Levinum sellekohane näide on järgmine tsükkel: masu, täpe, pupu. Nende folkloorsete lühendite omapäraks on teatav gradatsioon: „majanduslik surutis”, „täitsa perses” ja „puhta putsis” tähistavad halba, halvemat ja halvimat. Suurtähtlühendite  vallas on lisandunud JOKK-ile (juriidiliselt on kõik korrektne) SOKK (statistiliselt on kõik korrektne) ja SOHK (Savisaartele on hea küll). Lühendpilgete suur produktiivsus näib kattuvat heade poliitiliste anekdootide leviku seaduspäraga – need kerkivad esile just sotsiaalpoliitiliste pingete kuhjumisel. Eneseiroonia sobib sealjuures nii sotsiaalse reaalsuse peegeldamiseks kui ka läbielamiseks.

Nii hirm kui süü vajavad nimetajaid. Juri Lotman on eristanud hirmu kahte tüüpjuhtu: kogu ühiskonnale silmanähtavat ohtu (koos „reaalse” adressaadiga ning hirmu esile  kutsuvate objektidega) ja varjatuks jäävate põhjustega hirmuhooge. Viimases olukorras „tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid – nt mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu”. Teiselt poolt ei ole hirm oodatud ja vajab ümbernimetamist. Sõnaks saanud väljendi „masu” pehmes kõlas ja süütuses võib näha põgenemist kriisi ilmingute eest. Kõlaliselt ohutu „masu” seob kasutaja pigem nimetamise rõõmust tuleneva keele- ja retoorikamänguga kui majandusraskuste või surutisega. Nii tuleb kõne alla selle sõna terapeutilise metafoorina käsitlemine.  Ent lapsekeele sõna kasutamisest tuleneb ka ignorantse reduktsionismi oht. Meediaväljaannetes väljendub see protsessina, mille käigus lõhutakse kriisi kohaloluga põhjendades põhjuse-tagajärje seoseid ning ratsionaliseeritakse languste, ebaedude, sulgemiste ja kuritegudega seotud sündmused masu mõjuvälja kuuluvatena juba eelarvamuste põhjal. Suur hulk uudiseid vormis „Masu põhjustas …”, „Masu tõttu …”, „Masu ajal …” jne tuleb arvata majandusliku demonoloogia alla, sel on pigem folkloorne kui uudisväärtus. Kontseptina tõestab kriis ennast üha võimekama diskursiivse difusaatorina, rikkudes  tõsimeelsete majandusarutelude püsivust. Sulandsõna kui hästi hoomatava terviku tähendusvälja püsivuses peitub jõud, millega saab nalja n-ö läbi suruda.

Psühholoog Voldemar Kolga on tutvustanud oma rootsi kolleegi Torbjörn K. A. Eliazoni terminit „ökopaatia” tähistamaks patoloogilist majandusliku edu tagaajamist. Globaalse finantsmulli lõhkemiseni viinud majanduslikult haigest mõtlemisest (ökopaatiast) ülesaamisel on meie ühiskond langenud aga ökopsühhoosi, lastes kriisi manifestatsioonidel hallata kõikvõimalikke domeenide – sulandsõnadest töötuse, depressiooni ja  üldise retoorikani välja. Nii ökopaatia kui ka -psühhoosi taga paistab inimese võimetus tööst ja asjadest irdunud kapitali tingimustes finantsturust aru saada. Keelelistele sümbolsüsteemidele tuginevale inimesele on jätkusuutlikuks toimimiseks oma käitumise modelleerimine aga hädavajalik – hirmuängistusest on vaja leida väljapääs. Majandusandmete puudulikkus ei ole seega mingi takistus finantsprotsesside ebatäpsel või koguni ebamajanduslikkuseni küündival sildistamisel. Kasutusele võetakse halvimaist parimad. Kriisiprotsesside manifestatsioone analüüsides on koostatud nelja-astmeline mudel. Faasid sisaldavad kriisiretoorika algset eitamist või selle mitte kasutamist enesekirjeldustes ning järkjärgulist kasutuselevõttu (esmalt teiste kirjeldamisel, hiljem ka enda puhul). Neljandas, totaalsuse faasis kasutatakse kriisiretoorikat juba kõikjal ja kõige seletamiseks. Eriti viimast faasi iseloomustab kriisiargumentatsiooni ja -märkide ülekasutamine ja sellest tüdinemisest tulenevad väited, mille järgi on kriisist juba üle saadud (tegelikult aga tahetakse öelda, et „saage juba üle!!!”). Masu on nii hirmu, kriisi, vaimuka teravuse, redutseerimise  ja (algselt) majandusteoreetilise periodiseeringu väljendusilming. Selle taga seisab kriis, mille kohalolek on metafooriliselt käsitletav mitmekülgsete kultuurilis-semiootiliste protsesside katalüsaatorina. Päevakajaliste nähtuste ümber ringlevate keelemängude näol on tegemist selge tõendiga, et need nähtused lähevad ühiskonnale korda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming