Kriitik juubeliaastal

Iseseisvuspäeva tavapärase kahepäevase tsükli asemel vältab esindusisikute road-show sel aastal vähemalt neli, sest kõned tahavad pidamist „kõigis Eestimaa nurkades“.

KAAREL TARAND

Kui on pidu, siis olgu pidu. Kuigi Eesti Vabariigi sajanda sünniaastapäeva laustähistamine käivitus ametlikult juba mullu aprillis, võtab see lubaduste järgi õige hoo sisse alles tänavu („sajaga“ ehk kujundina seaduses lubatud piirkiirust ületama õhutavalt). Kalendrimaagiast elule ja oma tegevusele tähenduste otsijad said tundeliselt pihta juba uusaastaööl (hümnipuudus), nad on andnud rohkesti uue aasta tõotusi ning valinud Igor Mangi „tähetarkuse“ järgi välja parimad päevad nende tõotuste täitmiseks. Lubadused, nagu ikka, on üdini positiivsed, kantud soovist olla veel parem, teha veel rohkem ja kvaliteetsemalt seda, mida niikuinii tehakse, ning hoiduda kiusatusest kuidagi paheliselt käituda.

Jättes seaduskuulmatute kurjategijate panuse kõrvale – nende tõotustes võib ju sisalduda kavatsus sooritada rohkem mõrvu, vargusi ja kelmusi ning veelgi kvaliteetsemalt viljeleda maksupettusi, perevägivalda, ksenofoobiat ja miks ka mitte riigireetmist –, peaks tõeliste, õigete, patriootiliste kodanike ja nende valitud võimukandjate lisapanuste ehk juubelikingituste summana Eestil seisma ees erakordselt hea aasta, mil kõik läheb hüppeliselt paremaks. Ravitakse rohkem haigeid ja õpetatakse toimetulijaiks rohkem rumalamaid ja saamatumaid, kuskilt ei-tea-kust sünnib rohkem raha, mille kasutamine lööb ennenägematusse õide nii vanad kui ka uued puud ja lilled kultuuri- ja teadusväljal, aga ka teenustes ja kaubanduses ning ümberjagatavast maksurahast toituva avaliku võimu hoolitsetud aias.

Professionaalne kriitik, iga mõtte ja teo kriitiline tagasisidestaja demokraatlikus ühiskonnas pannakse ses juubeliatmosfääris keerulisse olukorda. Ta peaks ju üldise vooluga kaasas käima ning tulenevalt ametist olema veelgi kriitilisem, sügavam, argumenteeritum ja produktiivsem. Ent iga hästi relvastatud kriitik tunneb ju ka neid nähtamatuid sündsuse piire, millest üleastumise tagajärjeks võib olla põlu alla sattumine või peolt sootuks väljaviskamine. Kel positsiooni ja autoriteeti, saab kriitikud vaikima või tasasemaks sundida totalitaarse võimu rakendatud käskude-keeldudetagi, kuigi needki tunduvad sageli ahvatlevad vahendid, õigustuseks julgeolek, võitlus äärmuslusega jms. Piisab, kui rõhuda kultuurile ja traditsioonidele, tuua võrdlusi peie- ja pulmalauaga, kus lihtsalt ei ole sünnis pöörata tähelepanu kadunukese nurjatusele või pruudi kombelõtvusele. Kokku kujuneb õhustik, kus kriitikud kõigepealt ise end tsenseerivad. Kui nad teevad seda ebapiisavalt, annavad oma lisa kriitika vahendajad toimetustes ja infovahetuse korraldajad avalikus ruumis. On ülimalt tõenäoline, et kriitikule tulevad sündsuse piirid alanud juubeliaastal keskmisest sagedamini meelde – ja kui ei tule, siis küllap leidub meeldetuletajaid. Juubeliaasta tuleb kriitikule raske aasta ja pole vahet, kas su tööks on hinnata kunsti või poliitikat, üksikjuhtumit või strateegiat. Pidu rõhub ja segab tööd.

Et tsirkus rahvale hea on, teadsid juba Vana-Rooma keisrid, kelle eelis oli see, et nad ei pidanud iga natukese aja tagant tagasivalimise pärast muretsema. Meie omad peavad ja seetõttu on loota, et iseseisvuspäeva kõnevõistlus tuleb enneolematult terav. Pildil Tallinna linnaisad 2013. aastal Ülemiste liiklusõlme avamas.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia

Teadlik või alateadlik püüd kriitikavabaduse poole pole midagi uut. Terved koolkonnad sotsiaal- ja kasvatusteadustes peaaegu vastandavad mõõtmise ja hindamise õigusega õnnele. Meenutagem kas või mullust mõttevahetust koolielu korralduse kohta: normide kaotamine kehalises kasvatuses, õigekirjavigade arvessevõtmisest loobumine eesti keele riigieksamil, järjekordne protestilaine seotud tähtedega käekirja ehk kirjatehnika õpetamise vastu algkoolis. Kui lapsed peavad saama, mis lapsed tahavad ja mis neile endale kõige meeldivam tundub, siis leiavad sellest põhimõttest endale õigustuse ja elujuhise ka täiskasvanud. Hierarhia tipus laseb see olla mõttetegevuses õigustatult ülesöönud, laisk ja lodev, langetada järelemõtlematuid, tagasisidestamata ja võib-olla pöördumatult negatiivseid tagajärgi kaasa toovaid otsuseid. Nagu idanaabri juures: tegijad muudkui tahavad parimat, aga välja kukub nagu alati. Kui kriitikud on oma töös takistatud, kannatavad varem või hiljem kõik.

Suurim ja tähtsaim kriitika objekt igas vabas ühiskonnas on selle avalik võim, iga kavatsus ja tegu, mida riik oma kõigis võimuvaldades, eeskätt aga rikkaima ja inimrohkeima täitevvõimu harus argiselt viljeleb. Väikese eelmänguna, mil moel valitsus pidulikku laadi kalendrisündmusi ära kasutab, saime aimu valitsuskommunikatsioonist Eesti tegevuse kohta Euroopa Liidu eesistujamaana. Ametlik enesekiitus haises kaugele ja vajadusel „paljastas“ valitsusaparaat üksikkriitikute ebakompetentsuse ja pahatahtlikkuse, selmet kuulata ja aru saada. Ja see pole kivivise väheste ressurssidega vaba ajakirjanduse pihta, sest iga toimetus on valitsuse aina paisuva propagandaaparaadiga võrreldes väikevend nii inimeste hulga, aja kui ka raha poolest.

Eesistumise kriitika sihtmärk poleks pidanudki tingimata olema tublidus konkreetsete sündmuste läbiviimisel või nn Euroopa agenda edendamisel, vaid see, kuidas ajutine rollimäng mõjutas kohalike, poolenisti juhuste ning parteipoliitiliste skeemide tõttu ametisse saanud võimukandjate minapilti ja enesehinnangut. Ikka üles, ikka üles. Me ajame siin suuri, koguni globaalseid asju ja metsa raiumisel peavadki laastud lendama, oli eesistumise koondsõnum. Ning pole meie süü, et rumal rahvas sellest kõigest aru ei saagi saada. Eesistumine kasutati ulatuslikult ära viigilehena, mis pidi katma sellesama valitsuse üle ootuste suurt käpardlikkust kohalike asjade ajamisel.

Oleks naiivne arvata, et samasuguse viigilehena ei kasutata alanud aastal riigi juubelipidustusi. Selle olulise vahega, et töö eesistujana oli Eesti lepinguline rahvusvaheline kohustus, põhiseadus ega ükski alam õigusakt ei näe aga valitsusele, parlamendile ega presidendile ette vältimatuid kohustusi ürituste korraldajana. Juubelimaraton on võimuorganite enesele ise leiutatud ülesanne, mille täitmine on ressursikulukas nii aja kui ka raha poolest ning annab ühtlasi sisemise ja välise õigustuse lükata edasi või jätta sootuks tegemata põhitöö. Ühesõnaga, kogu valitsus, aga ka muud nn esindus­isikud saavad lülituda töörežiimile, mida on juba aastaid harrastanud kultuuriministrid, kes näevad oma põhitööna kõikvõimalike kultuurisündmuste tasuta kutsete realiseerimist ning koosolekutel, konverentsidel, gala- ja tänuüritustel tervituskõnelejana ülesastumist, mis peab koosolijates tekitama tänutunde riikliku hoolitsuse eest, milleta ju elu ja kultuur siin maal võimalik ei oleks.

Esimest kulminatsiooni ei pea enam kaua ootama. Iseseisvuspäeva tavapärase kahepäevase tsükli asemel vältab esindusisikute road-show vähemalt neli, sest kõned tahavad pidamist „kõigis Eestimaa nurkades“ ehk Haapsalus, Pärnus, Paides, Narvas, Tartus ja Tallinnas. Küllap jõuavad teise ešeloni aukandjad mujalegi. Tõenäoliselt juba praegu on maa parimad kõnekirjutajad asunud ettekandjatele kujundeid voolima ning klassikute parimaid tsitaate pakkuma. Et tsirkus rahvale hea on, teadsid juba Vana-Rooma keisrid, kelle eelis oli see, et nad ei pidanud iga natukese aja tagant tagasivalimise pärast muretsema. Meie omad peavad ja seetõttu on loota, et iseseisvuspäeva kõnevõistlus tuleb enneolematult terav. Igaühe ambitsioon on ju just oma tekstiga kehtestada sel päeval algava valimiskampaania põhisõnumid ja narratiivid, mis peavad olema veel paremad ja usutavamad kui need, mida pakub president, kes pealegi saab teha mitu unikaalset etteastet.

Kas meil on alust eeldada, et juubelitsüklis ette kantavad kõned on kõige seni öelduga võrreldes uus kvaliteet? Vaevalt küll. Paraku pole Eesti meedias piisavalt juurdunud traditsioon riigikõnesid kriitiliselt käsitleda ja neile vajadusel väga halbu hindeid panna. Pigem on arvustajad ka keskpäraste etteastete järel asunud hindevaba kooli põhimõtteid järgima või siis keerulist jumalikku sõnumit tõlgendava ja vahendava preestri rolli. Uus kvantiteet on aga kindel tulema.

Seega, kriitiku kohustuslik tööpõld on lai. Ühel tasandil peab silbist stiilini lahti võtma iga kõne ja kirjateksti, mis juubelipäevadeks ja -aastaks meie söögikünasse kallatakse. Teisel peab aga nõudlikult küsima, milline on see moraalne, aga ka juriidiline alus, mille põhjal võtavad valitud ja nimetatud võimukandjad pidupäevadel endale õiguse tungida kodanike pähe, et seal ümber kujundada igaühe isiklikku ja ainulaadset kujutlust Eesti ühiskonnast ja riigist ning kehtestada oma, seega õigem versioon? Ühtlasi kulutavad nad selleks publiku aega ja tähelepanu, maksurahast rääkimata. Me saame uue ja küllusliku komplekti kujundite kiirmoodi täiendama või asendama pikka rida seniseid maasikavälusid ja tahhomeetreid, uusi Põhjamaid, valesti joonistatud pilte ja õmblusteta ühiskondi. On see vaimuökoloogiliselt vaadates kestlik või tujukaup, mis järgmiseks hooajaks prügikasti lendab? Mis jääb tegemata ajal, kui me päevi selle kraamiga täidetakse? Ja mis hea saaks tehtud, kui oma kõnevoorudega ökonoomsemalt ümber käidaks? Kui juubelikriitikud tahavad olla juubeli väärilised, siis peavad nad kingituseks selgust tooma. Ärgu siis pahandatagu, et selline amet on olemas. Või keelatagu ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht