Kristlus ja tänapäev

Mihhail Lotman

Essee etteantud teemal Nii mõnigi kord on minu kolleegid või teadlastest tuttavad avaldanud taktitundeliselt imestust selle üle, et „nii tark inimene ja usklik”. Eriti aga tundub neid häirivat, et ma ei ole lihtsalt religioosne, vaid kuulun kindlasse konfessiooni (olen roomakatoliiklane) ning käin regulaarselt kirikus. Olen korduvalt pidanud vastama küsimusele, kas ma siis tõesti usun „kõike seda”. Arusaam, et religioosne inimene on see, kes usub igasuguseid müüte ja muinasjutte, on eriti levinud protestantlikus (õigupoolest postprotestantlikuks) kultuuriruumis. Kui ma püüan oma vestluskaaslastele selgeks teha, et ma usun palju vähem igasuguseid asju kui keskmine intellektuaal ja tavaliselt vähem kui  mu vestluskaaslased, siis on reaktsioon peaaegu alati sama: algul imestus, siis katse seda tõlgendada kui järjekordset mulle omast paradoksi ning lõpus arusaam, et see vestlus ei vii kuskile.      

Lühidalt öeldes, mina usun ainult Jumalat. Kõik muu on teadmise valdkond, s.t kuulub kontrollimisele ja verifitseerimisele,  samas kui ateistist haritlane võib uskuda tervet hulka asju, mis minu meelest ei tohiks kuuluda usu valdkonda. Näiteks võib ta uskuda Teadusesse. Või siis Inimesse. Või usub ta mingisugusesse eetilisse või isegi poliitilisse süsteemi, „teaduslikku” maailmapilti jne. Rääkimata juba konkreetsetest doktriinidest ja teooriatest, millest mainin vaid  kahte lääne maailmas levinuimat: darvinismi ja freudismi.     

  Täpsustan igaks juhuks, et ma ei öelnud praegu, et need valdkonnad ja teooriad on valed, vaid ainult seda, et ma ei usu neisse, nagu ei usu ükskõik millisesse teaduslikku või ideoloogilisse doktriini või kontseptsiooni. Ei usu lihtsalt sellepärast, et need ei kuulu usu valdkonda. Niisiis, iseloomustaksin ennast kui kristlikku ratsionalisti ja skeptikut ning minu  arvates ei vastandu ratsionalism ja skeptitsism religioossusele, vaid harmoneeruvad sellega väga hästi. Loomulikult ei pretendeeri ma oma positsiooni universaliseerimisele. On võimalik terve rida teisi arusaamu nii religioosses kui mittereligioosses maailmavaates ja kõige vähem tahaksin ma esitada hinnangulist või ettekirjutavat normatiivsust. Minu vestlustest ateistidest ja agnostikutest tuttavatega on koorunud välja kaks põhilist  vastuväidet, mõlemad rohkem emotsionaalset kui intellektuaalset laadi. Esimene: olgu, olen nõus tunnistama universumit loovat jõudu, kuid kuidas puutub siia institutsionaalne religioon, rituaalid ja palved. Kui Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadja, siis ilmselt ei tohiks talle korda minna mingisugune  kurioosne tegevus universumi taganurgas. Teine: olgu, olen nõus tunnistama religiooni eetilist dimensiooni, vana testamendi kümme käsku ja uue testamendi armastuse seadused on kindlasti kasulikud ning nende järgimine on parandanud euroopalikku kultuuriruumi ning oleks kasulik ka ülejäänud maailmale, kuid milleks siis usk transtsendentsesse jõusse. 

Kui me räägime teemal kristlus ja tänapäev, siis tegemist ei ole üksnes ajalise ja ajatu koostoimega: tänapäev kui muutuja, kristlus kui konstant. Kuid asi pole kaugeltki nii lihtne, kuna kristlus ise on ajatu ja ajalise sulam. Ühelt poolt transtsendentne kõiksuse looja, teiselt poolt aga maised arusaamad temast ja kõik vastavad institutsioonid, ühesõnaga see, mida kristlased nimetavad maiseks kirikuks. Sel kirikul on topeltfunktsioon, mis on ilmekalt fikseeritud 

Tallinna katoliku kiriku frontoonil: Hic vere est domus Dei et porta Coeli ehk kirik on ühtaegu nii Jumala koda kui taeva värav. Rajatisena allub ta arhitektuuri kaanonitele, mis erinevad eri aegadel ja kultuuriruumides, kuid sakraalne sisu on kõigis kirikuis üks ja sama. See on koht, kus inimene kohtub absoluudiga, või õigemini on see koht, kus inimesel on selline võimalus. See ei tähenda, et kohtumine absoluudiga ei saa juhtuda kuskil mujal, kuid kristlasele on  kirik selleks nii ruumilt kui sisult täiesti eriline koht.       

Kui me võrdleme kristlust teiste maailma religioonidega, siis tähtsaim iseloomujoon ongi teotsentrilise ja antropotsentrilise perspektiivi ühildumine, mis islami ja judaismi vaatenurgast tundub koguni monoteismist loobumisena: Jumal on absoluut ja ta ei ole meeltega tunnetatav ning lugu kaks tuhat aastat tagasi sündinud lapsest, kes on millegipärast ka Jumal, tundub naeruväärsena, kui  mitte jumalateotusena. See ongi kristluse sõlmpunkt: Jumal, kes on korraga täiesti transtsendentne, s.t väljaspool meie aegruumi, on samas meie aegruumi ja kõige selles oleva looja. Veelgi enam, ta on selle aegruumi osa ning jällegi kahes mõttes korraga. Ta on inimesena sündinud, kannatanud ja surnud, kuid Jumalana on  tal pidev juuresolek ning avatus igaühele, kes on valmis teda vastu võtma.     

  Ma annan endale selgelt aru, et minu jutt võib tunduda veenev ainult neile, kes teavad seda niigi, ja minu eesmärk ei ole mingil juhul indoktrineerimine või religioosne propaganda. Ma püüan vaid selgitada oma arusaamu, mis ei pruugi vastata isegi teiste katoliiklaste vaadetele (need võivad olla väga erinevad), kuid minu meelest ei ole need vastuolus kristluse  olemusega nii, nagu see on fikseeritud katoliiklikus doktriinis.     

  Jumal on üks, kuid inimesed on erinevad ja igaüks võib mahutada vaid kaduvväikse osa Jumala suurusest. Ühtedele on olulisemad emotsionaalsed küljed, armastus ja inimsuhete soojus, teistele maailma ilu, mis kajastub kunstiteostes, kolmandatele avaneb ta mõtisklustes ajalooloogika üle, neljandatele universumi harmoonias ja selle mastaapsuses jne jne. See kõik on seaduspärane ja hea, kuid minu meelest ei tohiks ühtegi külge absolutiseerida.  Kui ma 1980. aastal kirikuga liitusin, oli Tallinna kogudus üsna väike ja koosnes kahest ebavõrdsest grupist. Ühelt poolt vanad – s.t need, kes mulle tookord tundusid vanadena –, enamasti väga lihtsad inimesed, Poola ja Leedu päritolu. Teiselt poolt aga Eesti noored, enamasti kunstiinstituudi või konservatooriumi õpilased, kes olid vaimustuses keskaegsest kultuurist. Ja see vaimustus viiski nad  kirikusse. Ma nimetasin seda esteetiliseks katoliikluseks. Kahjuks on suur osa nendest kirikust eemaldunud ning põhjus on enamasti sama – nad olid liiga sisse võetud ühest kitsast aspektist ning kokkupuude reaalse olukorraga praeguses katoliiklikus kirikus, näiteks Eestis, tekitab paratamatult  esteetilisest seisukohast nördimust. Ühe sidekanali absolutiseerimine võib summutada teised. 

      Kuid kuidas on nendega, kes üldse ei tunne Jumalat ja kel puudub (vähemalt nende endi meelest) isegi selline vajadus? Kuidas saab neile midagi seletada? Ma arvan – ja see on nimelt minu arvamus, mis ei lange kokku nii mõnegi kristliku autoriteediga –, et ei saagi. Ja ei olegi vaja. Mulle ei ole kunagi meeldinud misjonärid ega meeldi ka praegu ning minu meelest ei erine inimene, kes püüab kellelegi  katoliiklikke tõdesid sisendada, eriti nendest, kes püüavad teile tänaval kaela määrida Elu Sõna, Jehoova tunnistajate ajakirja, mormooniraamatut, „Bhagavadgitat”, transtsendentaalset meditatsiooni, saientoloogiat või juba päris okultistlikku kirjandust. Ma ei taha kuidagi halvustada neid inimesi, nad võivad olla siirad ja heatahtlikud ning tõesti jagada valgust, mille osaks nad on saanud. Ma ei ütle, et see on halb, kuid see ei ole minu 

jaoks. Religioossus tähendab muuseas diskreetsust, austust teiste inimeste tunnete ja mõttemaailma vastu. Ma võin polemiseerida ideedega ning olen avatud diskussioonile ratsionaalsel tasandil, kuid ma ei pea eetiliseks teiste emotsioonide ja tunnete mõjutamist.        Niisiis jäägem ratsionaalsesse sfääri. Selge on see, et Jumal oma üliratsionaalsuses ei leia kunagi ratsionaalses valdkonnas ammendavat käsitlust. Kuid see ei tähenda, et inimesel kui ratsionaalsel olendil ei oleks vastavat vajadust. Nagu alguses juba mainisin, 

on tihti materialistidel ja ateistidel suurem ja intensiivsem usuvajadus kui teadlikult ja avalikult usklikel. Seda vajadust püütakse realiseerida vastavalt oma intellektuaalsele ja hariduslikule tasandile. Nii mõnigi, kes väidab, et ei usu mingit religioosset jama, usub selle asemel näiteks ufodesse, ülemaailmsesse vandenõusse või siis vähemalt horoskoopidesse: nii saavad nad vastuse neid piinavatele küsimustele, mis ei  leia lahendust valitsevas maailmapildis. Nii insener kui matemaatik võivad püüda „teaduslikul meetodil tõestada” salajase valitsuse olemasolu ja selle tegevusmehhanismi. Tuntud arst, Venemaa Teaduste Akadeemia liige, tõestab paralleelsete maailmade ja atlantide tsivilisatsiooni olemasolu jne jne. Kuid need siiski on marginaalid ja sellised jutud ei kuulu intellektuaalse diskursuse hea tooni juurde.       

Mis on aga täiesti aktsepteeritav, on nn  antroopsuspõhimõte (anthropic principle). Isegi väga skeptiliselt meelestatud ateistid ei pea pahaks tooniks vastavateemalisi vestlusi. Pealegi fikseerib antroopsuspõhimõte tõepoolest väga olulisi asju. Nagu näitas 1973. aastal Briti kosmoloog Brandon Carter, on tähtsamad konstandid meie universumis omavahel seotud. Mismoodi ja eriti miks, ei ole päris selge, kuid vaid niimoodi võib meie universum eksisteerida meile tuntud kujul:  sellisel, kus tekivad tähed, planeedid, elu ja intellekt. Oma nn tugevas formuleeringus sedastab antroopsuse põhimõte, et universum on selline seetõttu, et tekiks selle vaatleja, teisisõnu inimene. Nagu kommenteeris mulle üks füüsiku taustaga filosoof, on universum koos vaatlejaga täiuslikum kui ilma selleta. Kuid miks universum peab olema täiuslik? Miks tal peab üldse olema mingi mõte? Kõik see meenutab Leibnizi (läbikukkunud)  katset tõestada Jumalat, lähtudes võimalike maailmade loogikast: kõikidest võimalikest maailmadest valib Jumal realiseerimiseks parima.   

    Antroopsuse põhimõtet ei saa põhimõtteliselt tõestada, see on nimelt usk, õigemine usupalliatiiv, surrogaat, ning iseloomustab pigem inimese vajadust usu järele kui kosmoloogilist teavet. Huvitaval kombel  on analoogiline mõttekäik bioloogias, tuntud nn intellektuaalne disain, teadusringkonnis täiesti vastuvõetamatu. Põhjused ei ole minu meelest siin niivõrd sisulised, kuivõrd usulist laadi: antroopsuse põhimõttel pole kosmoloogia valdkonnas konkurente. Intellektuaalne disain aga põrkab kokku ametlikult funktsioneeriva kvaasireligioosse doktriiniga, milleks on bioloogias darvinism. Nii antroopsuse kui intellektuaalse disaini  kontseptsiooni nimetan ma religiooniks ateistidele. 

    Religioosseid põhimõtteid ratsionaalselt  põhjendada on umbes sama raske kui seletada pimedale, mis asjad on värvid, või kurdile muusikat. On inimesi, kellel religioossusmeel lihtsalt puudub või – mis on veel sagedasem – on valesti häälestatud, kuid optimistlik tõde on see, et igaüks võib selle meele endas avastada ja seda häälestada. Siin võib olla juba kasulik kellegi abi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming