Üks rahvas, üks riik, üks ülikool?

Tõnu Viik, Eesti Humanitaarinstituudi rektor

Usk administreeriva haridusbürokraatia efektiivsusesse on ületanud kriitilise meele Demokraatia areng ei kulge kunagi ühtlaselt ? ikka on mõni eluala ühest ees ja teine taga.  Majandusliku tegevusega seotud eluvaldkonnad kipuvad tavaliselt teistest kiiremini demokratiseeruma ja riikliku administreerimisega seotud valdkonnad jälle aeglasemalt.  Nii näiteks õnnestub tavaliselt uutes apteeki meenutavates pangakontorites demokraatlikule ühiskonnale kohane töökultuur kiiremini sisse viia kui riigiasutustes.  Ka riikliku administreerimise puhul jõutakse ühes osas demokraatlikud reformid kiiremini läbi viia ja teises osas aeglasemalt.  Ühe üleminekuühiskonna jaoks nagu Eesti on see normaalne asjade seis. 

Kui nüüd Eesti demokraatia arengut tegevusvaldkonniti hinnata, siis üllatab, et just kõrgharidus on osutunud selleks valdkonnaks, kus demokraatlik kultuur on eriti visa kanda kinnitama.  Oleksime ju oodanud, et ülikoolides töötavad inimesed teistest kuidagi edumeelsemad ja targemad on, aga millegipärast ei ole nende akadeemilised teadmised Eesti hariduselu edendamisele ligilähedaseltki samaväärset tõuget suutnud anda, kui seda oli pangaasutajate valuutavahetusest tekkinud ärivaist.  Küllap on Sartre?il õigus, kui ta väidab, et targemad inimesed mitte ei peta ennast vähem kui rumalad, vaid tarkade enesepetuvaled on lihtsalt komplitseeritumad kui rumalate omad.

 

Komisjon mõõdab

Ülikoolihariduse suhtelise mahajäämuse üheks põhjuseks on minu arvates mitmed eelmisesse ajastusse kuuluvad mõttemustrid, mis meie hariduspoliitilist initsiatiivi ja ülikoolielu edendamist pärsivad.  Üheks niisuguseks kinnistunud mõttekujundiks on kriitilise meele ületanud (eba-)usk administreeriva haridusbürokraatia efektiivsusesse hariduselu edendamisel.  Nii näiteks arvatakse, et on võimalik hariduse ja teadustöö kvaliteeti ja taset mõõta ühtsete, eriala spetsiifikast, ülikooli suurusest ja tegevusvaldkonnast sõltumatute, kvantitatiivsete kriteeriumide abil. 

Praktikas näeb see välja umbes nii, et ülikooli saabub ministeeriumi komisjon, kes arvutab kokku, mitu ruutmeetrit toolipinda on antud teaduskonnas ühe üliõpilase kohta; uurib, mitu korda aastas viiakse läbi üliõpilasküsitlusi ühe õppjõu kohta jagatuna tudengite arvuga semestris, ning otsustab nende ja sarnaste kriteeriumide põhjal, kas ühes väikeses entusiastide ringi asutatud seminaris on filosoofia õpetamine piisaval tasemel.  Minut hiljem otsustatakse täpselt samade kriteeriumide alusel, kas tuhandetele tudengitele mõeldud koolituskonveier ?juhiabi erialal? saab koolitusloa või mitte. 

 

Bürokraatia valitsemine

Viimastel aastatel on riiklik haridusbürokraatia saavutanud oma protseduuride legitimeerimise. Kui kümmekond aastat tagasi ilmus ministeeriumi kontrollrühm ülikooli selleks, et otsustada, kas antud õppeasutus peaks saama lisaks oma haridusmüügitegevusele maksumaksja raha, siis tänaseks on selle rühma ülesandeks otsustada, kas antud erialal on üldse õigus õppetööd läbi viia. Haridusbürokraatlikust kadalipust on saanud mäng mitte parema elu, vaid elu ja surma peale.  Sellest eemale hoida pole kellelgi õigus, vastasel juhul saab õppeasutusest persona non grata, samas maksab mõningate seadusega kohustuslikuks tehtud kontrollprotseduuride tellimine ülikoolile sada tuhat krooni eriala pealt.  (Sama suure summa kasseerib haridusministeerium ka maksumaksjalt oma aina arenevate protseduuride läbiviimiseks.)

Aga ma ei taha siinkohal Max Weberist rääkima hakata.  Samuti ei taha ma väita, et sellist tüüpi bürokraatlikku kontrolli ei maksaks läbi viia, kuigi haaret võiks veidike õgvendada.  Midagi need kvantitatiivsed andmed ju ikkagi näitavad, nendest võiks teavitada Eesti avalikkust ja lapsevanemaid ning neist oleks kindlasti abi riikliku hariduspoliitika väljakujundamisel. Aga uskuda, et selline bürokraatlik järelevalve on piisavalt efektiivne pädevalt otsustamas, kas ühes õppeasutuses tohib või ei tohi filosoofiat õpetada, on ikkagi enam kui naiivne.  Selle koha peal muutub bürokraatlik optimism administratiivseks hulluseks.

Teine valdkond, kus administratiivbürokraatlik optimism on terve mõistuse piire minetamas, on teadustöö tulemuste hindamine standardiseeritud ja unifitseeritud kriteeriumide abil.  Teadusloome mõõtühikuks on saanud publikatsioonide arv niinimetatud rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades.  On tõsi, et kogu Euroopa haridusbürokraadid on üle võtmas seda ameeriklaste loodusteadustes üsna hästi toimivat hindamisskeemi.  Tõsi on seegi, et see skeem on ikkagi parem kui onupojapoliitika ja konnatiiklus.  Aga heaks ja tulemusrikkaks seda skeemi samuti pidada ei saa.  Paremal juhul osutab see ?objektiivne? kriteerium teatud käsitööoskusele ja halvemal juhul kõigest autori rahvusvahelistele sidemetele.  Ameerika õppejõud ja teadlased, kes selle ?objektiveeriva? süsteemiga kõige kauem on kokku puutunud, on juba ammu osutanud tema paratamatutele puudustele.  Igasuguse loomingulise protsessi ?mõõtmise? teeb problemaatiliseks just see, et kus iganes viiakse sisse formaliseeritud kriteeriumid, on võimalik loominguline initsiatiiv suunata otseselt nende kriteeriumide rahuldamiseks.  Kusjuures loomingulise initsiatiivi suunamine bürokraatiale osutub konkurentsi tingimustes tegelikult pealesunnituks, sest muidu ei ole teadlasel üldse võimalik ?korrektselt vormistatud? projekti bürokraadile esitleda.  Juba tehaksegi meil bürokraatlikust konjunktuurist sõltuvat teadust ja kunsti ning asutatakse õppekavasid, mille väärtus ei seisne mitte nende kasulikkuses üliõpilase jaoks, vaid nende vastavuses kõrgharidusstandardile. 

 

Inkvisiitor lubab-sulgeb-avab

Nagu eespool öeldud, ei ole küsimus selles, et standardiseeritud kriteeriume ei võiks rakendada, neist järeldusi teha jne. Aga nende absolutiseerimine on sama rumal nagu hea elu mõõtmine ärkveloleku ajal teenitud kroonide summaga.  Bürokraatlike standardite absolutiseerimise puhul on ainult loomulik, et haridusministeeriumi nõuandev ja hariduselu edendav roll hakkab tasapisi taanduma inkvisiitori rolli ees, kes keelab või lubab, sulgeb või avab.  Ühelt poolt on mõistetav, et hariduse kommertsialiseerumise tingimustes, kus erinevad ülikoolid sõltumata oma staatusest üksteise võidu diplomeid müüvad, tekib soov seda protsessi ohjeldada ja noori sulikoolide eest säästa.  Teiselt poolt ei tohiks aga üleminekuajaga kaasnevat stiihilist haridusinitsiatiivi päris ära lämmatada, sest riiklikud kontrollorganid ei suuda kunagi sellist initsiatiivi ise ellu kutsuda.  Kui see haridusinitsiatiivi ohjeldav tendents ülekaalukaks muutub, siis ootab Eesti hariduselu uus stagnatsiooniperiood, kus mitte teadlased ja loomeisiksused, vaid haridusministeeriumi ametnikud otsustavad, mida, kellele ja kui suures mahus õpetada tohib, ning tõeliselt huvitav intellektuaalne elu hakkab toimuma väljaspool ülikooli.

 

Rahvusliku koguprodukti kasvu huvides

Kõige hullumeelsematena paistavad mulle haridusbürokraadid siis, kui nad vaidlevad selle üle, milliseid erialasid kui suurtes kogustes Eestis õpetada võib.  Nad tahaksid tudengite eest nende elu ära otsustada ja nad sellistele erialadele suunata, kus neid rahvusliku koguprodukti kasvu huvides viie aasta pärast kõige rohkem vaja on.  Mõtlemata sellele, et prognoosid võivad osutuda valeks; mõtlemata sellele, et kõigi inimeste jaoks ei seisne õnn võimalikult kõrgepalgalises töösuhtes.  Ja mõtlemata sellele, et igasugune erialane ettevalmistus selleks, mis juhtub viie aasta pärast, võib meie kiiresti arenevas postmodernistlikus maailmas viie aasta pärast vananenuks ja kasutuks osutuda.  Ettevalmistus tulevikuks ? kui ülikooliharidust üldse sellisele funktsioonile taandada saab ? seisneb pigem siiski vana ja väärtusliku omandamises, traditsioonide, iseenese ja oma kultuuri tundmaõppimises.  Pole sugugi kindel, et see kes täna õpib haldusjuhtimist, on viie aasta pärast edukam juht kui see, kes täna õpib filosoofiat.  Tehnilistel erialadel on tõenäoliselt inimkonna kultuuriajaloo tundmaõppimine vähem tähtis, aga kes oskaks täna ütelda, mitu kirjanikku, luuletajat, või filosoofi vajaks Eesti viie aasta pärast?  Ja mitu riigieelarvelist kohta peaksime me nende tarvis looma ja mitu konkureerivat eriala kinni panema, et ?niigi väheseid ressursse? mitte raisata?

Isegi niisuguse lihtsa ja suhteliselt kergelt mõõdetava asja nagu seebi tootmise organiseerimise puhul me ju ei mõtle, et õige oleks moodustada riigibürokraatide komisjon, kes kõigepealt arvutaks välja, kui palju seepi eestimaalased vajavad, siis kehtestaks ?hea seebi? kriteeriumid ja kontrolliks, milliste seebitootjate tulemused nendele kriteeriumidele vastaks.  Kontrolli tulemusel keelatakse kõigil kontrolli mitte läbinutel seepi toota, põhjendades seda vajadusega tarbijat halva seebi eest kaitsta, ning suunatakse kõik ressursid ühte riiklikku seebivabrikusse, et siis kogu ühiskonda piisava koguse hea seebiga varustada.

Ülikooliharidus on seebist tunduvalt keerulisem ja palju raskemini objektiveeritav ?produkt?, ometigi organiseeritakse Eesti kõrghariduse ?korrastamisest? just sellise nõukaaegse loogika alusel, kusjuures suurima seebivabriku direktoril, kes ütleks, kuhu tuleks koondada riigi ?niigi vähesed ressursid?, on siiamaani olnud õigus määrata valitsuse seebikomisjoni esimees.  Eesti üleminekuühiskonna mõttekultuur on tasemel, kus on juba selgelt hukka mõistetud mõttekäik, mille kohaselt meil oleks ?üks rahvas, üks riik ja üks seebivabrik?, aga pole veel selge, kas me hariduse valdkonnas just nimelt niimoodi ei toimi.  Seebi näite puhul saaks küll öelda, et Eesti Seep võib ju konkureerida kõigi teiste maailma seepidega, aga ülikoolihariduse puhul peaks see paralleel paika ainult juhul, kui meie haridus oleks inglise-, soome- või mingi muu keelne.  Eestikeelse õppe puhul on võimalik konkureerida ikkagi ainult teise eesti keeles õpetava ülikooliga.

 

Haridusministeerium kui suurima ülikooli poliitikaosakond

Kui nüüd ühendada need kolm mõttemustrit ? panna kokku ülioptimistlik hullusele lähenev bürokratiseerimisetung hariduselu standardiseerimisel, inkvisiitorlik rollitaju selle administreerimise läbiviimisel ja erapoolik huvide arvestamine standardite loomisel ?, siis saame kujundi, mis selgitab neid Eesti kõrghariduse mahajäämuse põhjuseid, mis kuidagi rahas ega meie väikeses rahvaarvus kinni ei ole.  Sellepärast on Eesti ülikoolielu stagnatsioonist väljatoomiseks otsustav, kas me saame endale haridusministeeriumi, mis ei käituks suurima ülikooli poliitikaosakonnana, ja et see ülikool ise ei muutuks omasuguste puudumisel ühe riigiasutuse teadusliku tõe bürooks.  Kuni seda pole saavutatud, võiks administreerimiskirge nii palju ohjeldada, et üleminekuperioodil spontaanselt tekkinud haridusinitsiatiiv ära ei lämbuks.  See initsiatiiv on samasugune rahvuslik rikkus nagu need väärtraamatute tõlked, mis viimase kümne aasta jooksul Eestis enneolematul hulgal on poelette täitnud.  Seda vaatamata raha vähesusele ja riigipoolsele administreerimatusele.  Ma kahtlen, kas haridus- ja kultuuribürokraadid suudavad ka suurte eelarvete puhul samasuguse tulemuse tekitada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming