Üks riik, kaks rahvast

Sven Soiver

 

Tüüpilised lõunaeestlased II aastatuhande lõpus. aron stern

 

Lõuna- ja põhjaeestlased peavad oluliseks täiesti vastakaid põhimõtteid ja seisukohti.

 

Kas olete tundnud, et mõni inimene lihtsalt ei saa aru, miks te midagi teete? Kui nii tunnete, küsige üle, kust ta pärit on. Kui teie olete Põhja-Eestist ja “mõistmatu” inimene Lõuna-Eestist, siis on kõik selge – te ei peagi üksteisest aru saama. Muidugi käib see ka vastupidiselt: põhjaeestlane ei pruugi aru saada lõunaeestlasest. Tegemist on erinevate seltskondadega, nii näitab sel kevadel võru- ja harjumaalaste seas läbi viidud küsitluse tulemus.

Ligi 500 keskkooliõpilast pidi seisukoha võtma seoses 25 väitega, mis esindasid erinevaid kultuuriväärtusi. Selgus, et lõuna- ja põhjaeestlased peavad oluliseks täiesti vastakaid põhimõtteid ja seisukohti.

Uuritud väärtused määratleti Hollandi teadlase Geert Hofstede välja töötatud kategooriate alusel. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas ta uurida, kuidas võrrelda omavahel kõiki oma erisuses unikaalseid kultuure. Rohkem kui 50 riigi IBMi harukontorite töötajaid küsitledes jõudis ta järeldusele, et on viis kategooriat, mille järgi saab rahvaid omavahel võrrelda. Samu kategooriaid kasutasin ka võru- ja harjumaalaste võrdlemiseks.

Ehkki igas kultuuris on mõlema poole esindajaid ning terve rahvas pole ühe või teise väärtuse “puhas kandja”, näib üks neist siiski domineerivat. Nii selgus ka küsitluses, et paljud seisukohad, millega harjumaalased ei nõustunud, said Võrumaal kiidulaulu osaliseks.

Olgu öeldud, et kultuurierinevused tulid ilmsiks just võrumaalaste ja harjumaalaste vahel. See polnud täheldatav siis, kui võrreldi meeste ja naiste seisukohti või maa- ja linnakoolide laste vastuseid.

 

Põhjaeestlased on maskuliinsed individualistid

 

Tuntuim Hofstede erisus on mõnede rahvaste individualistlikkus, kusjuures teisi võib iseloomustada pigem kollektivistidena. Individualistlikud on need kultuurid, kus indiviidi huvisid peetakse rühma omadest olulisemaks, otsuseid tehes peetakse silmas eelkõige enda või lähemate pereliikmete kasu. Kollektivistlikus ühiskonnas peetakse tähtsamaks suurema rühma huvisid. See ei mõjuta üksnes igaühe enda elamist, vaid ellusuhtumist laiemalt: näiteks individualistlikumad rahvad lepivad paremini sellega, kui keegi tegutseb enda huvides, kollektivistlikud peavad seda aga sigaduseks.

Noorte vastuste erisus oli muljetavaldav. Harjumaa lapsed olid palju rohkem nõus individualistlike väidetega, seega tehakse otsuseid üksikinimese kasu silmas pidades. Võrumaalased seevastu olid palju varmamalt nõus kollektivistlike väärtustega, sh riigi suurema rolliga, abstraktse üldise heaolu nimel tehtud otsustega jms.

Eespool käsitletuga on lähedalt seotud maskuliinsuse ja feminiinsuse teema, kuigi siin pole juttu ei meestest ega naistest. Nii mehed kui naised võivad elada näiteks maskuliinseid väärtusi järgides, kuid määratlemise aluseks on olnud ikkagi naistele ja meestele stereotüüpselt omistatud väärtused. Maskuliinsed kultuurid väärtustavad võimu, edu, eneseteostust, sõltumatust, feminiinsed kultuurid tähtsustavad elukvaliteeti, keskkonda ja hoolivust. Rahvaid uurides saab aga eristada mehelike ja naiselike väärtuste domineerimist.

Põhjaeestlased on uuringu kohaselt maskuliinsemad. Eriti suur vahe ilmnes andestamise küsimuses: lõunaeestlased olid valmis väikesed patud andestama, põhjaeestlased mitte.

 

Lõunaeestlased taluvad elu ebaõiglust ja ebamäärasust paremini

 

On kultuure, kus arvatakse, et võim on ühiskonna loomulik osa ning et inimestel, kellel on rohkem võimu, on ka rohkem õigusi ja ebavõrdsust võetakse kui paratamatust. Selliseid ühiskondi peetakse suure võimudistantsiga kultuurideks. Vastupidises variandis ehk väikese võimudistantsiga ühiskonnas arvatakse, et inimesed on võrdsed ja sõltumatud.

Põhjaeestlased on uurimuse järgi märksa väiksema võimudistantsiga. Näiteks võib uuringu põhjal järeldada, et kui lõunaeestlane kellegi rikkust või suuremat võimu küll kirub, võtab ta seda ikkagi kui elu paratamatust. Põhjaeestlane ei suhtu sellesse nii ükskõikselt: ta kas püüab seda muuta või kui ta ei suuda, siis elab seda sisemiselt palju rohkem läbi.

Neljanda kategooriana selgitas Hofstede välja, et rahvad taluvad erinevalt eluga kaasnevat ebakindlust. Koolilaste seas tehtud uurimus näitas, et põhjaeestlased taluvad ebakindlust halvemini. Eriti tuli see välja väidete puhul, mis puudutasid seadusi ja kuritegevust: põhjaeestlased pidasid tähtsamaks selgemaid reegleid ning kui nende reeglite vastu on eksitud, nõutakse karistust. Sealjuures olid Harjumaa lapsed märksa sagedamini nõus ka väitega, et iga kuriteo puhul, olgu see kas või väike, tuleb süüdlane üles leida.

Ebakindluse vähese talumisega kaasneb see, et põhjaeestlasele on talumatu olukord, kus ta ei tea täpselt, mis toimub, milles täpselt kokku lepiti (soovitavalt must-valgel, allkirja ja pitsatiga) ning kui ta ei saa selget vastust.

Viienda rahvaste võrdlemise kategooriana pakub Hofstede välja pikema ja lühema ajaperspektiivi vastanduse. See märgib suhtumist, kas elatakse tänasele päevale või vaadatakse kaugele tulevikku ja ollakse nõus ohvriks tooma tänased mugavused. Selles osas peaksid lõuna- ja põhjaeestlased küll sõbralikult läbi saama, sest siinkohal eesti rahvas ei eristunud.

 

Miks neid erisusi võiks teada?

 

Kindlasti ei ole tegemist heade ja halbade omadustega, kultuuriväärtuste tundmise mõte ongi selles, et oleks üheskoos lihtsam hakkama saada. Oma osa võiksid siit kõrva taha panna nii poliitikud kui romantiliste suhete otsijad. Poliitikud peaksid mõtlema, mida nad kuskil räägivad, kui tahavad endale populaarsust koguda. Näiteks peaks uuringu järgi aeg-ajalt esile kerkiv nulltolerantsi idee olema mokkamööda põhjaeestlastele (ebakindluse vältimine, maskuliinsus), kuid Võrumaal vilistataks idee iga väiksema asja pärast karistada ja süüdlane üles otsida lihtsalt välja (kollektivism, feminiinsus).

Ja teadmiseks neile, kes teisest Eesti otsast kallimat otsivad: arvatavasti kuulab teie Lõuna-Eesti kallim suurema võimudistantsi ja kollektiivsuse tõttu märksa rohkem oma perekonda. Samas ajab põhjaeestlane võrokese hulluks nii konkreetse vastuse ootamisega, sest ei talu ebakindlust, kui ka  individualismist tuleneva isekusega. Aga feminiinsuse tõttu andestab lõunaeestlane põhjaeestlasele, samas kui too meenutab võrokesele ta patte surmatunnini.

 

Sven Soiver on TLÜ  sotsiaal- ja humanitaar­teaduste magister

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming