Üks Soome ajaloo tundlikumaid teemasid

Indrek J?

On kaheldav, kas selline uurimistöö oleks enam võimalik Eestis, kus kehtib lähiajaloo uurimise seisukohalt üpris drakooniline isikuandmete kaitse seadus. Põgenike väljaandmine Nõukogude Liidule pärast Jätkusõjast väljumist 1944. aastal on üks Soome ajaloo tundlikumaid teemasid. Kuna väljaantute seas oli ka palju eestlasi, on see küsimus erutanud ka Eesti avalikkust ning sageli esile kutsunud emotsionaalseid ja hukkamõistvaid hinnanguid sõjajärgse Soome poliitikute kohta. Kuid süstemaatiliselt on seda teemat uurinud alles soome ajaloolased Jussi Pekkarinen ja Juha Pohjonen, kelle 2005. aastal ilmunud soomekeelse teose on eestindanud Erkki Bahovski. Autorid on toetunud Soome ja Rootsi riigiasutuste arhiividele, mille materjalid olid neile kättesaadavad kuni 1981. aastani. Ligipääsetav oli isegi Soome kaitsepolitsei arhiiv, kuhu autorite kinnitusel antakse „asjalikus ja uurijasõbralikus vaimus uurimislube.” On vägagi kaheldav, kas seda laadi uurimistöö oleks enam võimalik Eestis, kus kehtib lähiajaloo uurimise seisukohalt üpris drakooniline isikuandmete kaitse seadus. Rikkalik allikabaas võimaldab autoritel lisaks faktoloogiale lähemalt valgustada ka Soome ametiasutuste otsuste langetamise mehhanismi, mille kohta seni oli üpris vähe teada. Küsitav tundub mulle aga autorite otsus loobuda allikaviidetest teose „loetavuse” huvides. Lugejatele võib see ju meeldidagi, kuid raskendab paraku teiste uurijate edasist tööd. See on aga vajalik, sest teema ei ole veel kaugeltki ammendatud.

Autorite vahel on valitsenud selge tööjaotus. Pekkarinen käsitleb aastatel 1944–1955 aset leidnud massilisi inimloovutusi. Vaherahu sõlmimise järel võimutses maal Liitlaste Järelevalvekomisjon, kuhu vormi poolest kuulusid ka mõned britid, kuid kus otsustav sõnaõigus oli venelastel. Nõukogude Liit ajas ka Soomes sundrepatrieerimise poliitikat, nõudes kõigi isikute, keda võis käsitada Nõukogude kodanikena, viivitamatut „kodumaale” tagastamist. Nii oli Soome juba 1945. aasta jaanuariks Nõukogude Liitu tagasi saatnud üle 100 000 inimese: umbes 56 000 ingerlast, ligi 44 000 venelast ja 2500 Saksa sõjavangi. Sellest hoolimata jätkas Nõukogude Liit Soomele edasist surve avaldamist ja ähvardamist. Kui Liitlaste Järelevalvekomisjon lõpuks maalt lahkus, siis kohustasid Soomet endist väljaandmispoliitikat jätkama Pariisis 10. veebruaril 1947. aastal alla kirjutatud rahulepingu sätted.

Raamatus kirjeldatakse detailselt Soome võimude üldiselt kuulekaid reaktsioone nõukogulaste ähvardus- ja survepoliitikale. Erilist agarust „sõjakurjategijate” ja „riigireeturite” jälitamisel ilmutas riigipolitsei (Valpo), mis 1948. aastani oli kommunistide kontrolli all. Seevastu kohalik politsei jäi sihilikult passiivseks ning tavalised soomlased sageli aitasid ja kaitsesid põgenikke. Kui kommunistid välja arvata, siis oli Soome ametivõimudele põgenike jälitamis- ja väljaandmiskohustus eetiliselt äärmiselt ebamugav, sest sageli oli tegu inimestega, kes olid võidelnud ja kannatanud Soome iseseisvuse eest. Nende hulka kuulusid nii 1948. talvel vahistatud ja välja antud 13 eesti soomepoissi kui ka ingerlastest hõimupataljoni võitlejad, kes kõik olid nõukogulaste käsituse järgi „riigireeturid”.

Kuigi on tegemist inimliku tragöödiaga ja kisendava ebaõiglusega, oleks raske Soome ametivõimudele sellepärast tagantjärele suuri etteheiteid teha, sest sõjajärgsetel aastatel rippus Soome iseseisvus juuksekarva otsas. Pariisi rahulepingu järel Soome mänguruum mõnevõrra laienes ning üksikjuhtumitel lahenes põgenike saatus ka humaanselt. Kuid pruukis vaid Nõukogude poolel avaldada tugevamat survet, kui Soome jätkas karmi põgenike tagastamispoliitikat. „Sõjavangide” ja „riigireeturite” jälitamisele Soomes tegi lõpu 1955. aasta septembris Nõukogude Liidus välja antud amnestiaseadlus, mitte Soome poliitikute otsusekindlus. Edasised tagastamised puudutasid ainult nn ärahüppajaid, kelle probleemi raamatu teises osas käsitleb Pohjonen.

Ta kummutab müüdi, nagu oleks Nõukogude Liidu ja Soome vahel eksisteerinud mingi salaleping, mille kohaselt kõik ärahüppajad kuulunud kohe tagasisaatmisele juba piiril. Pohjonen näitab paljude näidete varal, et iga juhtumiga tegelesid Soome ametkonnad (piirivalve, kaitsepolitsei ning välis- ja siseministeerium) eraldi ning otsus langetati alles juurdluse järel. Paraku olid enamik neist tagastamisotsused ning juurdlus võis olla üsna formaalne ning kesta vähem kui ööpäeva. Kuid teatav valikuvõimalus Soome ametivõimudel siiski oli, sest isegi sõjajärgsetel nn ohu aastatel anti mõnele ärahüppajale elamisluba või võimaldati neil siirduda Rootsi. Varjupaiga andmise poliitikas eelistati isikuid, keda võis käsitada Soome kodanikena. Kuid ka see ei olnud raudne reegel, vaid sõltus paljuski Nõukogude Liidu reaktsioonist. Kui Nõukogude pool avastas piiriületamise kohe ja nõudis resoluutselt ärahüppajate tagastamist, siis nii ka tehti, olgu või tegu etniliste soomlastega.

1950. aastatel oli Soome võimudel ka põhjust suhtuda umbusuga sageli segaseid ja vastukäivaid tunnistusi andvatesse põgenikesse, kelles võis kahtlustada KGB agente. Soome territooriumil käisid luuremängud, kus osales ka Suurbritannia luure. Raamatust selgub, et brittidel oli Soomes teatav mõjuvõim ning nende luureteenistuse huvi korral ei antud kahtlasi põgenikke Nõukogude Liidule välja, vaid toimetati kiiresti edasi Suurbritanniasse.

1950. aastad ei olnud ärahüppajatele siiski täiesti lootusetud, mida kinnitab ka mitme eestlase saatus. Tuntud on Herman Treiali ja Artur Lõokese juhtum: esimene suri vintsutuste tagajärjel Soome haiglas, teine aga anti 1950. aasta 16. aprillil Nõukogude võimudele välja, mõisteti kohe surma ja lasti sama aasta sügisel maha. Nõukogulased märkasid kohe ka Evald Sirbi ja Heino Jalaka piiriületamist 1951. aasta septembris ning Soome ametivõimud andsid nad pärast kahekuist juurdlust neile välja. Siin ootas mehi ees vangilaager. Seevastu olid õnneseened 1955. aastal ära hüpanud Enno Hubel ja 1959. aastal nõukogulastele märkamatult piiri ületanud Kaljo Manno. Mõlemale mehele anti elamisluba ja võimaldati siirduda Rootsi.

Ärahüppajatele soodsaid otsuseid langetati enamasti ametkondade (kaitsepolitsei, välisministeerium) tasandil. Kehvemad olid põgenike väljavaated, kui nende paberid sattusid presidendi töölauale. President Kekkonen on varjupaiga andmisse suhtunud algusest peale eitavalt, sest talle olid esmatähtsad Nõukogude Liidu ja Soome pilvitud suhted. 1959. aastal on ta kirjutanud välisministeeriumi memorandumile piirivalve ja kaitsepolitsei tegevust tauniva märkuse, sest nad „soovitavad humaanset abivalmidust, mängides Soome saatusega” („suosittavat inhimillistä avuliaisuutta Suomen selkänahalla”).

Kahtlemata mõjutas presidendi resoluutne hoiak põgenikega tegelevate Soome ametkondade otsuseid. 1960. aastaid nimetavad autorid karmideks, sest siis tagastati peaaegu kõik ärahüppajad. Hiljem on üksikutel juhtudel, kui ärahüppajatest oli teadlikuks saanud ka lääne avalikkus, mõningaid erandeid tehtud, sest vastasel juhul oleks kannatanud Soome kui neutraalse riigi maine. Nii oli Kekkonen aastal 1973 sunnitud andma varjupaigaõiguse leedusakslasele Viktor Schneiderile, kelle väljaandmise vastu protesteeris ägedalt USA saatkond. Kuid domineerima jäi ärahüppajate Nõukogude Liidule tagastamise liin, mis jätkus ka president Mauno Koivisto ajal.

Suhteliselt vähe saame me raamatust teada väljaantud põgenike edasise saatuse kohta Nõukogude Liidus, sest Soome ja Rootsi arhiivides see enam ei kajastu. Ei hakka autoritele selle pärast etteheiteid tegema, sest sellise andmehulga väljaselgitamine nõuaks omaette ulatuslikku uurimistööd Eesti ja Venemaa arhiivides, kus kindlasti oleks tekkinud ka probleeme arhiiviallikate kättesaadavusega. Kuid on kahju, et Pekkarinen ja Pohjonen ei ole kasutanud Jaak Pihlau uurimusi Eesti NSVst välismaale põgenemiste kohta. Eriti haakub raamatu teemaga Pihlau artikkel „Maapõgenemised okupeeritud Eestist” (Tuna 2001, nr 3, lk 57–71), kus käsitletud samuti põgenemisi Soome ja põgenike edasist saatust. Artiklis kirjeldatud Hillar Pruunsilla põgenemine Soome 1982. aastal (Soome piirivalve andis ta juba järgmisel päeval venelastele välja) sunnib kahtlema Pohjoneni väites, et Nõukogude Liit võis kasutada ärahüppajaid piiri testimiseks. Kui Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat midagi selletaolist Pruunsilla kohta väitis, siis kaebas viimane ajalehe laimamise eest kohtusse ja võitis protsessi. Pruunsilla vabastab taolistest kahtlustest ka tema KGB juurdlustoimik Eesti Riigiarhiivis.

Üldiselt on autorid järelduste tegemise ja hinnangute andmisega olnud ettevaatlikud. Raamatu eessõnas rõhutavad nad, et nende ülesanne ei ole „langetada kohtuotsuseid, vaid jutustada sündinud tõsiasjust ning asetada need oma aja sise- ja välispoliitilisse raamistikku”. See on neil ka päris hästi õnnestunud. Kuid isegi kõige objektivistlikuma ja neutraalsema hoiaku puhul on ajaloolasel võimatu vältida seisukohavõttu. Kui ka loobutakse otsestest hinnangutest, siis avalduvad need kaudselt ikkagi faktide valikus ja esituses. Pekkarise ja Pohjoneni suhtumine Soome ametivõimude tegevusse inimeste väljaandmisel pole mitte tauniv, nad püüavad mõista, et mitte öelda õigustada. Näiteks rõhutavad nad, et 1950. aastate keskpaigani oli Soome eesmärgiks Nõukogude Liidust tagasi saada kõik sõjavangid, mistõttu põgenike küsimuses tuli olla väga ettevaatlik. „Soometumise” mõistet on teoses välditud, kuigi just poliitilistele põgenikele varjupaiga andmine või sellest keeldumine on mõnes mõttes „soometumise” lakmuspaber. Kuid oma lõppjäreldustes on autorid siiski kriitilised: nad möönavad, et põgenike abistamiseks oleks Soome võinud „kindlasti teha rohkemgi – mingi hinnaga”. Ka raamatus kirjeldatud põgenike kohtlemise juhtumid loovad mulje Soome ametivõimude ja poliitikute tardumisest mugavasse rutiini, kus esmatähtis oli Nõukogude Liiduga heade suhete hoidmine. Piiril valitses kohati lausa kamraadlus, millele osutab Soome ja Nõukogude piirivalvurite ühine kohvijoomine ja koogisöömine pärast õnnetute põgenike Nõukogude Liidule väljaandmist.

Inimeste väljaandmine Nõukogude Liidule jääb kindlasti teemaks, mille puhul on võimalik langetada vastandlikke hinnanguid: õigustada seda aruka ja paratamatu „reaalpoliitikana” või järsult taunida kui kommunismi inimsusevastastele kuritöödele kaasaaitamist. Argumenteeritud arvamuse kujundamisele ja edaspidistele väitlustele on Pekkarinen ja Pohjonen oma uurimusega igatahes pannud soliidse aluse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming