Üksildase lapse meenutuseks

 

Kuna ma tean, et see pole midagi väga erilist ega erandlikku, siis pole mul oma praeguses küpses eas enam piinlik tunnistada, et suurem osa minu lapsepõlvest ja noorusest möödus sügavas, hirmuga piirnevas hämmingus olemasolemise kui sellise käsitamatuse üle – ja sellega seoses ka kõikide sotsiaalsete toimingute tinglikkuse ja tühjuse üle. Sellega kaasnev sisemine segadus ja masendus olid ajuti sedavõrd suured, et takistasid omaks võtmast ja osalemast ka kõige lihtsamates kombepärastes sotsiaalsetes rituaalides, mis eeldasid ühel lainel, ühes sõnavaras ja suhtlemiskoodis vibreerimist. Kui tegingi seda, siis alati teatava suurema või väiksema tülgastuse ja eemalolekuga – teadmisega kõikide sõnade, tunnete ja žestide võltsusest ning tühisusest. Varavana lapsena mõtlesin, et ei saa ju täiskasvanud olla tõsiseltvõetavad, kui nad räägivad lakkamatult kõrvalistel teemadel ja kellelgi ei paista aimugi olevat põhiküsimustest, mida ma lihtsusest hoolimata tol ajal ka ise väga täpselt sõnastada ei suutnud – mis me oleme, mis on mina, miks ja milleks me oleme siin ja mida tähendab siin? –, kuid mille olemasolu täitis kogu mu olemuse. Ajuti tundus, et kõik täiskasvanud teavad mingit saladust, mis teeb nad rõõmsaks ja enesekindlaks – saladust, mille teadjate ringist olen mingil kummaliselt põhjusel välja jäetud. Või teistpidi: et mingil seletamatul põhjusel olen just mina see, kes teab piinavat küsimust, aga kõik ülejäänud inimesed elavad õnnelikus teadmatuses. Ja ei olnud sellise meeleseisundi, selliste kujutluste põhjuseks mingid painavad sotsiaalsed olud. Tagantjärele tean, et tegemist oli eksistentsiaalse kriisiga, mis mingites piirides on inimeseks saamise loomulik osa, kuid millest suur osa noori inimesi õnneks ei teagi või üsna kergesti läbi tuleb, mis võib aga teatud inimtüüpe ka väga kaua saata.  Mingis kergemas vormis – mitte siis küsimusena mis, vaid vähemasti kes ja milleks ma olen – seisavad identiteediprobleemid siiski iga sotsialiseerumisprotsessi keskmes. Ja on ehk isegi õnn, et esmaste eluvajaduste rahuldamise sund ja sellega seotud paratamatu eluvõitlus ei lase enamusel sellise kalduvusega inimestest siiski liiga sügavale eksistentsiaalsesse kaemusse langeda. Ometi pole kahtlust, et vähemasti mälestus üksildase lapse imestust ja ängi tulvil hingeseisundist, mida ergastab meelelise reaalsuse ja kõikide sotsiaalse suhtlemise tinglikkuste teravdatud taju, on üks loovuse tugevamaid ajendeid, sundides haarama kunstikeelte järele, mis võimaldavad saata ja vastu võtta ka raskesti sõnastatavaid sõnumeid, lootuses leida kas või kujuteldavat vastukaja.  Tegelikult ei olegi kunstilooming olemuselt midagi muud kui vaid pilk, mille fookus ulatub asjadest ja oludest läbi, teispoole näivuse ja tinglikkuse karnevali, milles põhiküsimuse painet on summutamas sotsiaalne dressuur, massiemotsioonid ning füüsilise eksistentsi meeldivad ja ebameeldivad küljed. Ja selle ilmsüütult läbistava pilgu olemasolu või puudumise kõrval tunduvad mõttetud kõik teised kunstiloomingu liigitamise ja tuvastamise alused: rahastamisviisid ja tulukus, institutsioonid ja stiilid, kõrge ja madal, moraalsus ja hedonism, rahvalikkus ja elitaarsus või mis tahes muu.

Mõeldes üksildasele lapsele, kelle silmade läbi paistab maailm igavesti otsekui esmakordselt ning kes läbi hämmastuse ja hirmu püüab leida vastuseid vastuseta küsimustele, kipub ülevusest ilma jääma ka müüt täiskasvanust ja tema küpsusest. Sest pole ju saladus, et vähemasti üks aspekt – kuigi õnneks mitte ainus – täiskasvanuks saamise loos on alati ka pikaldane, aja kulgedes üha valutumalt kulgev nüristumine ja unustamine, kaine kohanemine ja virtuoosne vältimistehnika.

Arvan, et ma ei eksi, kui tunnen üksildase lapse halastamatult terava pilgu mõnigi kord ära ka põhitoonilt kergemeelsetes kunstitekstides ja -sõnumites, mis pilavad ideaalselt sotsialiseerunud täiskasvanu jaoks pühimaid isikuid, väärtusi ja kombeid – kõike seda, millel on juba kindel nimi. Paradoksaalselt on loovkultuuris kehastuv hämmingus laps tugevam kui mis tahes täiskasvanu, kes klammerdub võimukate sõnade ja rituaalsete toimingute külge, nimetades seda edevalt ja enesekindlalt armastuseks, aadeteks või kombekuseks. Sest elamine kindlate nimedega nähtuste maailmas on suhteliselt lihtne, kindlasti lihtsam kui vaatamine näivuste ja nimede taga haigutavasse tühjusesse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming