Küsimuste esitamise päevad

Kaarel Tarand

Ehkki välja vahetatud on kogu lavakujundus ja samuti osatäitjad, kehtib Eduard Vilde sajanditagune Mahtra sõja põhjuste kohta kirja pandud üldistus (vt esikülge) osaliselt tänapäevani. Kehtiv seadus ja kord on ajale jalgu jäänud ega  rahulda enam paljusid. Õhus on kuulujuttu ja ootust, et millalgi ja kuskil hakkavad kehtima riigi kultuuripoliitika uued põhisuunad. Et see, mis teoksil ja tulekul, ainult kumuks ei jääkski, tuleb igal huvilisel mõistagi midagi palju enamat ette võtta kui hangu-rehaga või pintslipoognasulepeaga ministeeriumimaja juurde uue seaduse ettelugemist ootama minna. 

        

Ma teeksin poliitika planeerijatele sügavalt liiga, kui süüdistaksin neid arutus kõrkuses ja soovimatuses kunstiala „talupoegadega” nõu või läbirääkimisi pidada. Soov on täitsa olemas ning saab näha, kas neist kõnelustest ka midagi välja tuleb ja kokkuleppeid sünnib. Nii hea ja korras on me riik tänaseks küll, et ametiasutused süsteemipäraselt tegutsevad. Sammude  järjekord on ette teada ja põhjendatud. Uue kultuuripoliitika sünniprotsess on pidevalt jälgitav kultuuripoliitika vastses võrgukodus www.kultuuripoliitika.ee ja kohe lehe avanemisel leiab sealt värskelt koostatud valdkondlikud ülevaated selle kohta, mis tegelikult on toimunud praeguste, 1998. aastal heaks kiidetud põhisuundade kehtimisajal.       

  Toimunu valdkondlik esitusviis (kusjuures hinnangute andmine on jäetud publiku hooleks) on küll ehk paratamatu, kuid ehk ka mõnevõrra ohtlik, sest häälestab tulevikulegi ikka valdkonna kaupa mõtlema. Uute põhisuundade koostamise algatajate soov, nagu  lähteülesande püstitusest näha, on pisut teistsugune. Valdkondlikesse detailidesse peaks süvenetama alles uue dokumendi lõpupoolel: „Arengusuunad peaksid tulevikus koosnema neljast olulisemast osast: kultuuripoliitika üldpõhimõtted, kultuuri seosed teiste poliitikatega, kultuurivaldkondade põhieesmärgid ja iga valdkonna olulisemad põhimõtted”.     

Üldpõhimõtted algavad põhiseaduse  preambulist, kus kohustatakse riiki üle aegade säilitama eesti keelt ja kultuuri. Ei saa ütelda, et põhiseaduse rahvusromantilisele sissejuhatusele oleks praeguseks antud tänapäeva sobivalt ratsionaalne, täpne juriidiline sisu. Kui „riik peab tagama”, siis tähendab see riigikogus vastu võetud seadusi ning neist järelduvaid riiklikke programme, mille täitmist korraldab täitevvõim eesotsas valitsusega. Aga kas see riik peab kõike ise tegema või võib ka ülesandeid delegeerida? Milline  on tagamise ulatus ja kuidas seda mõõta? Kas „säilimise läbi aegade” tagamine on kõigest jäigalt konserveeriv tegevus või ka arendavmuutev? Kui viimast, siis mis mahus seda ette võtta ilma põhiseadusliku aluseta?   

Küsimusi on palju ja tõenäoliselt ei suuda kultuuripoliitika uued põhisuunad neile kõigile ammendavalt vastata. Ega saagi, sest paraku on põhisuundade kehtivuse perioodiks valitud üsna lühike viiv aastani 2020. Küsimuste hulgast peame tegema mingi valiku, lootma, et oleme esitanud õiged küsimused ning seetõttu on neile ka võimalik vastata.   

Veelkordne kiirpilk põhiseadusele tuletab meelde, et see on ühe rahvusriigi jaoks kirja pandud tekst. Seega ei pääse kultuuripoliitikat sõnastada püüdes vähemasti poliitilisele klassile ebamugavast küsimusest rahvusriikluse tulevikuvõimaluste kohta globaliseerumise kontekstis. Jutt pole keelevahetusest, vaid sellest, et ratsionaalses või õigusjõuga tekstis  on ettevaatamatu, sihitu ja võimatu kasutada defineerimata mõisteid. Mis on rahvus Eesti riigis? Kuidas see riiklike meetoditega kindlaks tehakse ja eristatakse teistest? Kodanike riigist tihti rääkiv president esitab sellekohaseid küsimusi pidevalt, aga vastuseid eriti ei saa. 

Aga kas on kultuuripoliitika arutamisel teed nende küsimuste vältimiseks? Mu meelest mitte. Kodanike võrdne kohtlemine on tagatav, rahvuste võrdne kohtlemine ses mõttes mitte, et võimalus rahuldada nende kultuurilisi erivajadusi sõltub iga sellise erilise enesemääratlusega grupi suurusest. Aga kuhu siis erikohtlemisel piirid tõmmata? Kui suur peab olema grupp, et saada õigusi? 

Muuseas, rahvuse otsa komistamine ei ole midagi kunstivaldkonnale ainuomast. Nagu võib märgata Eesti teaduskorraldust puudutavaid diskussioone jälgides, tekitab keele ja rahvuse küsimuse segamine teadusesse seal paraja probleemipuntra. Nn rahvusteaduste erikohtlemine on ühtede arusaama järgi põhiseaduse nõue, teiste arvates aga pelk kvaliteedimöönduse  kauplemine, mis piiratud ressursside tingimustes on kuritegu. Eelnimetatutega sama raskusastmega küsimus on, mida me Eestis nüüd ja tulevikus mahutame mõistesse „kultuur”. Arusaam, et kultuur on see ja ainult see, mis paikneb kultuuriministeeriumi valitsemisalas, on selgelt aja jalus. Isegi kultuurkapitali süsteemis (mis projektitoetusi eraldades toimib ju iseenesest riskikapitalina) takistab seaduse jäikus uute  ideede finantseerimist, sest nende jaoks pole sihtkapitale. Sama puudutab ministeeriumi, kus tegevusala elulootust toidab valdkonnanõuniku olemasolu.       

Niisiis, kas uut kultuuripoliitikat sõnastades piirame end taas ainult kaunite kunstide ning raamatukogude-muuseumide rahastamisega või suudame vaadelda kultuuri kui vundamenti, millele toetub kõik muu siin elus, mis leevendab linnastumise, tehnoloogiasiirete ning globaliseerumisega seotud vaevusi, selgitab  ja mõtestab vooruse, mitte puudusena me geograafilist-keelelist-klimaatilist-ilmavaatelistjne eripära inimkonnas kui tervikkogumis? Piiranguteta tegutsemine ja mõttevahetus on kahtlemata edasiviivam ja seda eriti juhul, kui keegi ei ürita vestluse käigus moraaliolümposlaseks kehastuda ning kõrgemalseisjana kuulutada vastuvaidlematusi ühe või teise kultuurinähtuse, saati siis -institutsiooni aegadeülesest tähtsusest. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming