Kui pada on katlast mustem

Ei pea olema eetikaasjatundja mõistmaks, et Eerik Kross ei ole ingel. Oma ja riigi raha segiajamised, äri- ning ka ühiskondlik tegevus seaduste ja moraali piirimail, pidevad piinlikud erakonnavahetused, mis oma sageduse tõttu mõjuvad kurioossena isegi selle ala suurmeistrite Ain Seppiku, Jaak Alliku jt karjääri taustal, tühisuse tagaajamine nii era- kui tööelus, kardetavasti ka manipuleeritavus edevuse ja ahnuse tõttu – jama on liiga palju, et teisele kaalukausile jääv Krossi terav mõistus kõike tasakaalustaks. Kui ta on jõudnud nii asjade seisuni, et USA ei taha Krossi elu lõpuni riiki lubada, tuleb ühiskonnal olla Krossi suhtes ettevaatlik.

Kuid on absurdne, et Krossi eest hoiatajana astub lavale Andrus Ansip, kelle ideaalitu pragmatism on Krossi avantürismist kaugelt nürimeelsem ja eemaletõukavam. Asi pole selles, et erinevalt Ansipist ei ole Kross kunagi andnud põhjust protokollida sihiseadeid nagu „tuleb suurendada ÜLKNÜ ridadesse vastuvõetavate seltsimeeste arvu igakülgselt ja ideeliselt sügavalt tunnetatud agitatsiooni teel” ning ajanud koosolekute kaupa vastavasisulist jura ning et Krossiga ei seostu okupatsioonivõime ja kommunistlikku jaburust toetavad targutused ja tegemised.

Erinevalt Ansipist on Kross produtseerinud Eesti ja maailma ajaloo- ning tänapäevaprobleemide kohta arvukalt silmatorkavalt teraseid analüüse ja arvamusi, mis on tõeliselt lugemis­väärsed, meie riikluse heale käe­käigule toeks ja silmanähtavalt heas stiilis ning erudeeritud. Ansipi nime alt me mitte midagi neile omadustele vastavat ei leia, tegemist on pragmaatilise konjunkturistiga, kes on sügavate ideeliste veendumuste omamist ikka ülearuseks pidanud. Loomulikult pole ta siis selliste väljendamise nimel ka kunagi mingit tööd teinud. Ent asi pole ka selles, et Ansipi ideaalitus pole lubanud tal Krossiga võrreldavalt muljetavaldavalt oma seisukohti väljendada.

Kui rääkida halvimast, siis on Ansipi ideaalitusega kaasnenud see, et mees on kurikuulus austust väärivate inimeste tagakiusamise ja mustamise poolest. Mäletame hästi, kuidas Ansip oma partei näruse käitumise foonil korraldas Viljandi lossimägedes Silver Meikari mõnitava hukkamõistmise, millega võrreldavat üksmeelset hüsteerilisust võib vaid kadestada isegi Savisaar. Ansip korrutas Meikari kohta pidevalt: see inimene ei ole usaldusväärne ja te saate kõik seda peatselt kogema. Täna näeme, et Meikar teeb Ukrainas rasket tänu ning austust väärivat vaatlejatööd, samal ajal kui Ansip sahkerdab talle omasel küsitaval moel jätkuvalt karjääriredeleil. Inimlikult täiesti mõistetamatu ja tülgastav seik kaheksakümnendatest, kui Ansip kirjutas isiklike ja olmetülide lahendamiseks kommunistlikele organitele kaebekirja usklike kaastudengite represseerimiseks, toob aga meelde, et moraalitu ja kaasinimesi hukutav pealekaebamise ja laimamise komme on Ansipiga kaasas käinud aastakümneid.

Kui niisugune inimene süüdistab taas üksjagu saladuslikele ja ebaselgetele allikatele viidates Krossi Eesti riigi vastasuses ja ebausaldusväärsuses, tekib pigem tunne, et tema kõrval nüüd küll Kross milleski süüdi ei saa olla ega ole Eesti riigile ebalojaalselt käitunud. Endised kommunistid ja komsomolitöötajad, olgu ideetult konjunktuursed või ideelised, iseäranis aga inimlikult moraalitute tegude kordasaatjad, ei tohiks rääkida kellegi ebausaldusväärsusest ja ohtlikkusest Eesti riigile. Nad on ise seda. Segaseid vihjeid, millelaadseid Ansip pillub praegu Krossi suunas, on ta enda kohal nii palju, et selline pada katelt ära ei sõima. Kuna Krossi põhisüüdistaja on selgelt süüdistatavast mustem, töötab paraku sellele vastu, et me Krossi avantüristlikkuse, edevuse ja majandusliku ahnusega seonduvaid ohte ka tegelikult püüaksime ja suudaksime hinnata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming