Kui planeerimine paneb puid kallistama

Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu – otse või kaude arvatakse puukallistajateks kõik puidurafineerimistehase vastased.

ELO KIIVET

Tolavasikas, hilpharakas, odratolgus, supilontrus, tukunui, venivillem, feminist, tolerast, aktivist, puukallistaja. Mis neid ilusaid eestikeelseid sõnu ühendab? See, et mingil ajahetkel on neid kasutatud sõimusõnana, olgugi et halb ei ole ei oder, supp, hunt, võrdsus, sallivus, teotahe ega keskkonnast hoolimine. Puukallistamise mõiste päritolu1 ulatub India kodanikuliikumisse, mis protestis liigsest metsalangetamisest tingitud probleemide vastu. Nagu Heiki Suurkask osutab, siis mõistel endal halvustavat tooni ei ole ning seda „võib sõimusõnana kasutada vaid inimene, kes keskkonna kaitsmist põlastusväärseks peab“. Sama on aktiivsusega – selle vasted toimekas, energiline, südikas võiksid olla ideaalse kodaniku omadused, aga siiski on „aktivist“ silt, mis ei kaunista, vaid häbimärgistab. Ja tõstku käsi üles see, kes ei käi ku­nagi metsas, olgu seenel, marjul, jooksmas, matkamas või piknikul, s.t ei tarbi ökosüsteemi teenuseid. Kas tõesti keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi „normaalset“, kes puid kallistab ehk oma kodu­uksest või väravapostist kaugemale jäävat (loodus)keskkonda väärtustab?

Märtsi alguses kõneles konverentsil TEDxTallinnaVangla majandusteadlane Ricardo Vicente, kuidas kiputakse keerulisi küsimusi, mis nõuavad aeglast mõtlemist, asendama kergemate, impulsiivse ja automaatse mõtlemisega piirduvatega. Probleem tekib igal juhul, kui vastame lihtsale küsimusele, kuigi peaksime vastama raskele, olgu siis era­elus või poliitikas, ning selle tõenäosus suureneb, kui ei võeta aega analüüsiks ja kaalumiseks. Kommet klammerduda tehtud otsuste külge võib näha näiteks taristuprojektide puhul, mis on liiga suured või ei vii kuhugi – avalikud investeeringud viiakse lõpuni ja surutakse läbi ainult (poliitilise) saavutusvajaduse tõttu, isegi kui nende ebavajalikkus vahepeal ilmsiks saab. Seda on palju näha Mäo ristist Auvere elektrijaamani jm. Uus mood nõuab, et poliitik ei eksi ega vabanda kunagi, pigem naeruvääristatakse kriitikuid ja taandatakse kõik isiklikule (loe: põhjendamatule) solvumisele. Ja kui muu ei aita, siis sildistatakse moesolevate sõimusõnadega, mis automaatselt tõsiseltvõetavuse välistavad.

Ultimaatumitega SKTd kasvatama

Majanduskasv on püha. Selle nimel võib teha eelkokkuleppeid, mis enamikule tunduvad kahtlased, mööda minna demokraatiast, halvustada vastuargumente ja ignoreerida mõjutatud osaliste seisukohti. Kaasamine on kaasatu enda asi, võib parafraseerida. Selline näide on riiki polariseeriv puidurafineerimis­tehase eriplaneering.

Kas tõesti keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi „normaalset“, kes puid kallistab ehk oma koduuksest või väravapostist kaugemale jäävat (loodus)keskkonda väärtustab? August Künnapu. Supilinna kass. Akrüül lõuendil, 2013.

August Künnapu

Est-For Invest teatas kohe oma suurejoonelise investeerimisplaani avalikustamisel, et riigi tagasiside on positiivne ja toetav. Rahastamine on lahtine, samuti ei ole selge, mida hakatakse tootma ja mis tehnoloogiaga, rääkimata kõikvõimalikest headest ja halbadest mõjudest. Majanduskaugele inimesele tundub selline äriplaan lonkav ja ähmane, kuid ometi on sõna „miljard“ (või lisaklausel „läbi aegade suurim tööstusinvesteering“) tinistanud kogu valitsuse ja suure osa elanikkonnast. Üllatusega segatud õõva tekitab aktiiv­ne kiitmis- ja kaitsetaktika, millega seda plaani algusest peale avalikkusele selgitatakse, ja arendajate kummaline enesekindel agressiivsus. Kui Viplala tinistamisest tingitud pahandused jäid fantaasiamaailma ja sellele oli lõbus kaasa elada, siis tselluloositehas tahab saada oi kui reaalseks.

Pärast kurikuulsat Tartu volikogu maratonkoosolekut teatas projekti üks vedajatest Margus Kohava,2 et kuna meie riigis pole võimalik tegutseda muudmoodi, kui seadust briljantselt täites, siis eeldavad nad nüüd, et ka riik toimib seadustest lähtudes. Miks mitte, kui seadusi saab oma soovi järgi kiirelt ümber sättida.

Taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks esitas Est-For eelmisel aastal 30. I ning 11. V otsustas valitsus algatada eriplaneeringu koostamise. Kolm kuud ei tundu väga lühike aeg, õigupoolest nõuab seaduski otsust hiljemalt 90 päevaga, aga arvestades, et sinna mahtus ka planeerimisseaduse „paindlikumaks muutmine“, on tegu hea sportliku saavutusega. Eelnõu seadusemuudatuse algatamiseks tehti 1. III, kooskõlastamine ministeeriumide ja linnade liiduga kestis kuni 20. III, riigikogu majanduskomisjon algatas eelnõu 23. III, 4. IV lõpetati esimene lugemine, 12. IV teine, 19. IV võeti otsus 77 poolthäälega vastu ja 2. V kuulutati seadusemuudatus välja.3 Võib-olla on õel süüdistada riigikogu liiga efektiivses töötegemises, aga selline kiirustamine jätab mulje varem sõlmitud kokkulepetest, mille üle puudus sisuline arutelu ja mis kummitemplina kinnitati.

Muudatus ei ole ju sugugi suur, kõigest paar lehekülge ja lubab planeerimistegevuse korraldajal (riik või omavalitsus) sõlmida planeeringust huvitatud isikuga lepingu planeeringu koostamise ja mõjude hindamise kulude katmiseks. Riigikogu ainukeses, tehase kiidukõne mõõtu sõnavõtus rõhutati, et kiire planeerimisprotsess aitab kaasa investeerimisotsuste tegemisele ja tegu on „väga mõistliku eelnõuga“. Võib-olla tõesti, aga sugugi ei saa nõustuda väitega, et kuna tellijaks jääb kirjade järgi ikkagi avalik võim, siis välistab see „olukorra, kus see, kes maksab, tellib ka muusika“. Iga planeerimisega vähegi kokku puutunud inimene teab, et millegipärast eeldatakse, et igal krundiomanikul ehk planeeringu tellijal, huvitatud osalisel on mingi omandifaktist tulenev „õigustatud ootus“ saada alati maksimaalset kasumit ja seega selge soov tellida kogu muusika. Bürokraatiat võiks alati olla vähem, aga kindlasti ei ole kiire planeerimisprotsess see, mis toob pudrumäed ja piimajõed ehk kasumi ja rahvusliku majanduskasvu.

Maagiline planeerimisseadus

Ka planeerimisseaduse ajaloost leiab põhjusi skeptitsismiks. Erinevate ministeeriumide vahel väntsutatud, praegu rahandusministeeriumis pesitseva planeerimise võttis äkitselt üle justiits­ministeerium, kes ootamatult ja oma­voliliselt koostas viimase, praegu kehtiva planeerimisseaduse. Senise planeerimis- ja rakendamispraktika põhjendamatult pea peale pööranuna pälvis see kriitikat juba enne kehtestamist ning on seda saanud ka pärast, sh erialaliitudelt. Kogu kriitika üle said selle sõnastajad sama palju rõõmu tunda nagu Muhv oma kirjadest. Muudatusi ei tehtud. Kaasamine oli juba seaduseloomes vormiline ning sellele on antud seaduses veelgi minimalistlikum, bürokraatiale sobivam vorm ning juurde toodi jõupositsiooni põlistav eriplaneeringu mõiste.

Juba 2015. aastal juhtis Tallinna halduskohtu kohtunik Daimar Liiv4 tähelepanu riigi eriplaneeringu probleemidele: „Erahuvides püstitatavate olulise ruumilise mõjuga objektide planeerimiseks (suured hooned, nafta- ja gaasiterminalid, erasadamad jne) ei ole vaja läbida riigi eriplaneeringu protsessi. Selleks on siiani piisanud ja piisaks ka tulevikus üld- ja detailplaneeringust.“ Kuna koostöö omavalitsustega ei olnud hea, võeti neilt ülesandeid ja seega ka õigusi vähemaks. Ning asukohavalik kui kõige enam vaidlusi tekitav planeeringuotsus on ikkagi jäetud ebamääraseks ning selle tulemusi näitab ka Tartu apell.

Eriplaneeringu korralduse eelnõu kooskõlastamise käigus esitas oma seisukohad ka Tartu maavalitsus, kes tõi juba siis välja selle, mida praegu kõige rohkem ette heidetakse – kuigi väidetavalt selgub asukoht alles eriplaneeringu uuringute käigus, on suund võetud väga konkreetsetele kohtadele, aga tehase mõjusid peab kaaluma nii eri piirkondadele kui ka Eestile tervikuna. Est-For on nõudnud planeeritava ala isegi suuremat täpsustamist (kuni 10 km Suurest Emajõest), sest see on eelanalüüsi järgi „kõige otstarbekam“.

Planeerimisseaduse § 30 ütleb, et riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta. Nagu Tartu vallavanem Jarno Laur on arvutanud,5 on praegu kaalumisel üks koht – ainsad investorite tingimustele vastavad paigad, kus Emajõgi ja raudtee ristuvad, on Vorbuse ja Kärkna, mõjude mõttes on tegu aga peaaegu ühe kohaga. Nii tundubki ministrite ja arendajate vastupidistest kinnitustest hoolimata, et asukohavalik on tehtud, sest arendajate sõnul „pole mõtet uurida tehase rajamist sinna, kuhu seda keegi ei taha. Ainus koht, kuhu investorid on soovinud tehast rajada, on see piirkond“. 6 Punkt. Mis siin enam uurida. Alternatiivid jäävad paberile ja paragrahvidesse.

Kelle huvid ikkagi loevad?

Riigikontroll tõi oma arvamuses seadusemuudatuse kohta välja, et „avalikud ja erahuvid peaks olema tasakaalus, nende tasakaalustamine peaks olema läbipaistev ja erapooletu ning huvitatud isikul ei tohiks olla ka näiliselt võimalik kallutada planeeringu koostamist rahastamise kaudu oma huvides“. Praegu süüdistatakse neid, kes kahtlevad erapooletuses, vastutustundetuses ja kolkalikkuses. Või puukallistamises. Lisaks sai riigikogu noomida presidendilt, kes küll seaduse muutmise seaduse välja kuulutas, kuid juhtis tähelepanu, et see ei vasta hea õigusloome nõuetele. See eeldab läbipaistvust, üksikasjalikkust ning kaasamist, aga eelnõu menetlemise kiirus (kolm lugemist kahe nädalaga ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg tavapärase kümne tööpäeva asemel kaks) ega valikute vähene põhjendatus seda ei võimalda. Presidendi hinnangul on jõustunud seadusemuudatusega risk kallutatuseks suur ja praeguse seisuga juba ka realiseerunud. Samuti on käes ette hoiatatud kodanike usaldusekaotus ning tõstatatud küsimus uuringute sõltumatusest.

Kaur Maran on arvanud,7 et „proovikivi ei seisne siin vaid tulipäistele puukallistajatele asjade selgeks tegemises. Samamoodi väärib terasemat tähelepanu ka see, millise retoorikaga see „selgeks tegemine“ käib“. Puukallistajaid peetakse majanduses võhiklikeks egoistideks, kes ei suhtu piisava aukartusega rahvuslikku õnne ehk majanduskasvu toetamisse ning nii on kõik tselluloositehase vastased omamoodi puukallistajad. Tegelikult on see lihtsalt sundinud kapist välja tulema ka neid, kes muidu eelistasid varju hoida. Tegu on riiklike, ülalt tulevate (näiliselt?) kahtlaste otsuste ja läbipaistmatute, kiirustades läbi surutavate planeeringute vastase nähtusega.

Ravi leiab. Näiteks kui õnnestub seni mitmekordselt luhtunud rahandusministeeriumi eriplaneeringute nõuniku ja puidurafineerimistehase eriplaneeringu konsultandi leidmine, asukohavalikut koos kõigi mõjudega hakataks tõesti sisuliselt kaaluma üle Eesti ja võimalikust hiigelinvesteeringust tulenev võimalik majanduskasv ei pimestaks otsustamist ega kallutaks riigi ehk avalikke huvisid kahtlaselt kreeni. Nii saaks puukallistamisest uus normaalsus.

1 Heiki Suurkask, Puukallistajad – kas tõesti sõimusõna ehk kust see mõiste üldse pärit on. Delfi Forte 28. VI 2017.

2 Andres Reimer, Valitsus ja Est-For astuvad miljarditehase uuringuga ühte jalga. – Postimees 9. III 2018.

3 Riigikogu eelnõud, Planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus 411 SE.

4 Kaur Lass, Demokraatia peab olema planeerimise lahutamatu osa. – Sirp 13. II 2015.

5 Jarno Laur, Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel? – Postimees 11. III 2018.

6 Tartu volikogu otsus: riiklik eriplaneering tuleb lõpetada. – ERR 7. III 2018.

7 Kaur Maran, Puidutehas ja mantra teadmatusest. – Postimees 8. III 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht