Kui rajad lähevad segi

Peeter Olesk

  Minu isiklikku arengukava Internetis ei ole. Arvutilaual asub hiirepadja kõrval sõjaeelsest ajast pärit kartoteegikaart, ühel pool jooksva päeva ülesanded, teisel pool kohustused nädalaks. Kui neist mõni saab täidetud, tõmmatakse ta maha või tähistatakse linnukesega. On kaart nii täis kirjutatud, et sinna enam uut juurde ei mahu, visatakse see paberikorvi ja ma võtan järgmise kaardi.

Internet on täis igasuguseid arengukavasid. 1. juunil võttis praegune valitsus vastu dokumendi “21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad 2006 – 2015”. Valitsuse pressikonverentsil kommenteeris seda kultuuriminister Raivo Palmaru, riigikantselei kaudu on tema jutt Internetist ka leitav.

Mind pani mõtlema kaks asja. Mitte ükski vägi ei garanteeri ühelegi koalitsioonile Eestis kümneaastast pidevat võimulolekut. Niisugune dokument saab kehtida ainult praegu toimiva koalitsioonilepingu raames, mitte kauem kui märtsini 2007 – ja luusimised partnerite vahetamiseks on juba alanud. See, et muuseumide, teatrite ja raamatukogude käigushoidmist ja arengut tuleb planeerida pikalt, on enesestmõistetav, kuid aastal 2012 võimule tulev poliitik on juba ette pantvang, kui ta peab lähtuma dokumendist, mis on heaks kiidetud riigikogu üle-eelmise koosseisu poolt moodustatud valitsuses.

Ma ei ironiseeri arengukavade vajalikkuse üle. Iseasi, et nüüd peavad muuseumid ka oma arengukava ringi tegema – kui neil see on. Haapsalus tegutseb Eesti Raudteemuuseum. Tema kogude kirjelduses Internetis ei tule esile, et seal leiduks dresiin. Ei ole Haapsalus ka vigurit, mis näitaks vahet raudtee Vene ja Euroopa laiuse vahel – ehkki me sõltume sellest vahest kõik. Raudteemuuseumi on Haapsallu kahtlemata vaja. Haapsalu on linn, mis kinnitab, et eestlane peab Venemaast lugu. Nagu teevad seda ka Tallinn, Tartu, Pärnu, Mustvee ja teisedki. Kui need asjaolud raudteemuuseumi uude arengukavasse sisse kirjutada – mis garanteerib siis selle, et Haapsalu saab oma dresiini?

Kuid mis peaasi: kui muuseum peaks olema isemajandav, peaks ta olema kasumlik tööstus. Avinurmes on alles hoitud sadakond meetrit kitsarööpmelist raudteed. Panna see sisse tooma tähendaks sinna restoranvaguni ehitamist ja tee pikendamist Sondani tagasi ja Mustveesse edasi. Kusjuures restoranis peaks pakutama sudakut ja rääbist. Mis me selle tööstusega Avinurmes peale hakkame, kui Ukraina ei taha meie kala, Saksamaa aga tahab meie sudakut oma juures, mitte siin? Hulluks läheb!

Tuleb hoiatada vastuolude eest, mis kurnavad rahvusliku ühiskonna välja. Kultuuriministeeriumi selle aasta tööplaan näeb ette “Muuseumides lähiajaloo uurimise programmi väljatöötamise”. Tähtaeg – detsember 2006. Samaks ajaks peab olema täidetud ka “Eesti kultuuripärandi säilitamise riikliku strateegia lähteülesande väljatöötamine”. Mis nendest dokumentidest kolmekuningapäevaks 2007 kasu on, kui endiselt käib ebapraktiline jauramine Tõnismäel asuva memoriaali ümber. Kahtlemata on see memoriaal nii lähiajalugu kui ka kultuuripärand. Kuid et see kuulub Tallinna linna varade hulka, siis otseselt riik Tallinna linnale dikteerida ei saa, mida too oma varaga peab tegema. Poliitiliselt on probleem juba praegu terav ja teda võib eskaleerida, paber asjaajamise kohta valmib aga ajal, millest ei tea midagi ei taevas ega põrgu!

Vaatame asja lähemalt. Tallinna koduleheküljel (www.tallinn.ee) leidub ka volikogu otsus 2005. aasta 3. märtsist koos lisaga. See dokument käsitleb keskkonna- ja haljastuspoliitikat linnas tervikuna ning linnaosade kaupa eraldi. Kesklinnas asuvate roheliste territooriumide all on toodud ära ka “Kesklinna muud pargilaadsed haljasalad” ning nende hulgas Vabastajate väljak suurusega 0, 2743 hektarit. Saan aru, mis on Tornide väljak ja Lauluväljak, ent nn Vabastajate väljak pole isegi mitte plats. Lihtsalt 1947. aastaks oli Moskva võimukandjatele vaja ette näidata, et ka Eesti NSV pealinnas on niisugune memoriaal. Umbes niisamuti oli aastal 1964 vaja näidata igavest tuld.

Seda platsi, mida on korduvalt amputeeritud, sealt ära ei vii. Sealt saab ära viia ainult professor Enn Roosi ja professor Arnold Alase kujundatud ansambli, kuid siis peab keegi kavandama ka koha, kuhu see sobib. Isegi sel juhul, kui paigutada suletud ruumi pronksmees üksi – mis tähendaks ansambli lõhkumist.

Ikka seesama volikogu otsus ütleb, et tegemist on ülelinnalise tähtsusega haljasalaga. Niisuguse sõnastuse pidi välja mõtlema keegi kaval ametnik, kelle ülemused ei tahtnud, et selle memoriaaliga peaks jändama kunagine Keskrajoon, tema järel Lenini rajoon jne. Formaaljuriidiliselt peaks linna volikogu laskma ringi teha terve paki neid asjaomaseid pabereid, mille järgi on praegu Tõnismäel nii haljasala, Vabastajate väljak, Arnold Alase planeering kui ka Enn Roosi skulptuur. Kas linnal on selleks tahet?

Võtame lihtsama näite. Volikogu viidatud otsuse järgi asub Kesklinnas ka Paul Kerese monument. Vastab tõele. See asub puude all Pärnu maantee ääres trammipeatuse ja vana haridusministeeriumi vahel. Millegipärast on ka see monument arvatud haljastuse alla, kuigi monument ei ole puu ega põõsas või peenar või lihtsalt muru. Hämmastav on volikogu otsusest aga lugeda, et märksõna “Paul Kerese monument” on tähistatud pindalaga – 0, 24 hektarit. Maarjamäe memoriaali võib tõesti mõõta hektarites, ent igaüks võib ju isegi veenduda, et Paul Kerese monument ei ole ligikaudu niisama suur kui memoriaal Kaarli kiriku kõrval. Kirja on pandud maa-ala monumendi ümber piirdest piirdeni, mitte pindala kuju all.

Kui juba Paul Kerest kirjeldatakse valesti, mida peab siis arvama Vabastajate väljakust?

Internetis leidub ka dokumente teadmistepõhisest Eestist. Ei arvagi, et keegi julgeks valitsusele esitada dokumenti lollustepõhisest Eestist ja et valitsus selle veel heaks kiidaks. Aga kui lollusi või rumalusi tehakse, siis jäävad kõik sellised sõnad nagu “teadmistepõhine” jne juba ette õõnsaks. Eesti rahval ei ole praegu tähtsamat ülesannet kui rajada Eesti Rahva Muuseumile ajas ettepoole mõeldes oma kodu. See ei ole XXI sajandi muuseum, see on muuseum sajanditeks. Kui hoone koos muu ansambliga saab valmis, tahab see sissetöötamist. Kuna sellised asjad on kõik väga praktilised, vajavad need ennekõike argipäevast rassimist, mitte teateid sellest, kuidas loomeinimestega aetakse rahajuttu.

Et olla konkreetne: kui ei lahendata probleemi Kaarli kiriku kõrval ja rahvusraamatukogu vastas, siis on dokument pealkirjaga “21. sajandi …” veeuputuse-eelne. Nimelt need arengusuunad peavad ette nägema ka seda, mida teha nõukogude pärandiga. Ma ei arva, et selle otsas peab trampima. Kuid paberi, mida mul vaja pole, viskan ma minema.