Kui taassünnib Machiavelli valitseja

Kuigi Viktor Orbán on ilmutanud demokraatia suhtes kriitilisi seisukohti, siis huvitaval kombel on peamine tegur, mida ta ELile ette heidab, just viimase ebademokraatlikkus.

ERO LIIVIK

Mida rohkem liberaalse demokraatia ideed narratiivi tasandil õõnestatakse, seda kasulikum on see Venemaa presidendile Putinile,  pildil koos Ungari peaministri  Viktor Orbániga.

Mida rohkem liberaalse demokraatia ideed narratiivi tasandil õõnestatakse, seda kasulikum on see Venemaa presidendile Putinile, pildil koos Ungari peaministri Viktor Orbániga.

Alexei Druzhinin / TASS / Scanpix

Paljude poliitikute arvates oleks ütlemata meeliülendav mõelda, et liberaalse demokraatia laialdane levik kujutab endast mingit arengulist sihtpunkti, kuhu maailma riigid ja rahvad on teel ning kus needsamad parteid lahendavad kõik ettetulevad probleemid. Vahetult pärast Ida-Euroopa totalitaarse režiimi kokkuvarisemist rääkis Francis Fukuyama „ajaloo lõpust“, lootuses, et süsteemide konkurentsi võitnud kapitalism ulatab ka demokraatiale käe. Tuleb nentida, et see pole läinud kuigi libedalt, ka hiljem USA eestvõttel Abrams-tankidega „demokraatia eksport“ ei hakanud toimima ega nähtavasti hakka ka tulevikus.

Pigem tuleb nõustuda Robert Michelsiga, et demokraatia tekkimine ei ole olnud sugugi mitte mingi ajaloolise arengu seaduspärasuse realiseerumine, vaid juhuslik protsess. Samuti ei ole selge, kuidas eristada demokraatiat aristokraatiast, ehk on tegemist hoopis ühe mündi eri külgedega? Totaalsesse kriisi jõudnud (esindus)demokraatia jäägitust toetamisest on loobunud ka paljud padudemokraadid ise. Kuid küsimused, mis puudutavad demokraatia võimalikku edasist arengut (või taandarengut), lähevad järjest keerukamaks, kuid ka põnevamaks. Erilist huvi pakuvad meile riigid, mis Nõukogude mõjusfääri lagunemise järel astusid küll kiiresti liberaalse demokraatia teele, ent on hiljem demokraatiast kaugenenud ning jõudnud kas pehmema või karmima autoritaarsuseni või veel mingite muude hübriidvormideni. Selline areng on toimunud väga lühikese aja jooksul, paarkümmend aastat ei ole ju mingil juhul eriti suur ajatelg. Üks selline riik on näiteks Ungari.

Mis on maffiariik?

Ungari endine poliitik ja analüütik Bálint Magyar on Ungari puhul soovitanud kasutada mõistet maffiariik (maffia state).1 Maffiariigi all mõeldakse sellist riigikorraldust, kus valitsus on otseselt seotud organiseeritud kuritegevusega (maffiaga) ning näiteks riigiametnikud, politsei ja relvajõudude inimesed osalevad illegaalsetes ettevõtmistes. Termini võtsid esmalt kasutusele Itaalia sotsioloog ja poliitik Giuseppe Arlacchi, kes on selliselt iseloomustanud Kosovos toimuvat, ning Venezuela päritolu rahvusvahelise kaliibriga majandusteadlane Moisés Naím, rääkides Montenegrost.

Terminile on ette heidetud ka liigset laialivalguvust ja väärkasutust, mis vähendab selle analüütilist väärtust. Nähtus ise pole muidugi uus, maffia on tundnud väga pikka aega poliitika suhtes ebatervet huvi, mõtelgem siinkohal näiteks nii Itaalia Camorrale, kui Jaapani Yakuzale. Maffiariigiks peetakse ka Transnistriat, mille majandus sõltub otseselt salakaubandusest ja relvade smugeldamisest. Samuti on selle nimetusega iseloomustatud Mehhikot ja Venemaad, publitsist Luke Hardingi sulest pärinev raamat pealkirjaga „Maffiariik“ on mõni aasta tagasi ilmunud ka eesti keeles.

Korruptsiooni puhul on võimalik eristada kolme faasi: esmalt juhuslikku laadi pisikorruptsioon (nt väike altkäemaks vallamajas), seejärel olukord, kui allmaailma jõukude kombitsad jõuavad suurema organiseerituse kaudu (nt poliitikute äraostmine) juba riikliku juhtimise tasandile ning viimane faas ongi maffiariik, kui kuritegelik allmaailm, suuremad ettevõtted ja kõrgem riiklik juhtimistasand on sisuliselt kokku sulanud. Klassikalisest maffiast ehk organiseeritud kriminaalsest allmaailmast eristabki maffiariiki see, et kujutab endast organiseeritud kriminaalset „ülailma“, kus kurjategijad on riigi funktsioonid erastanud ning rakendanud need oma majanduslike huvide teenistusse.

Võrdluseks: Vilfredo Pareto on kunagi sarkastiliselt kirjutanud, et mitmel ennast ise küll demokraatlikuks kuulutanud maal olevat poliitilist režiimi tuleks pidada teatud sorti majanduslikuks feodalismiks, kus valitsemisel ei kasutata enam toorest füüsilist vägivalda, vaid peenemaid manipuleerimise vorme.2

Magyari arvates ei ole maffiariik mitte lihtsalt üks liberaalse demokraatia väärvorme või mingi üleminekunähtus, vaid kujutabki endast autokraatia iseseisvat versiooni. Võim on koondunud ühe keskse mõjuga bossi kätte, kes nagu ämblik võrgus otsustab ja suunab oma poliitilise perekonna kaudu kõigi teiste tasandite tegevust. Nii poliitilise võimu kontsentreerimine kui bossi isikliku ehk perekondliku rikkuse akumulatsioon käivad siin käsikäes. Iseloomulik on ka pidev poliitiliste ametikohtade jõuga süstemaatiline ümbermängimine, samuti roteeritakse ettevõtjate vahel kasulikke lepinguid ja ressursse. Sõltlastel ei tohi tekkida muljet, et nende koht bossi päikesesüsteemis on kindel ja tagatud.

Kuritegelikule allilmale omane füüsiline vägivald on asendatud veretu, avalikule võimule kuuluva „juriidilise“ sunniga. Seda lugedes meenus mulle päris mitu lõiku Niccolò Machiavelli (kuri)kuulsast traktaadist „Valitseja“, näiteks järgmine: „Rahva toetusel isamaa etteotsa tõusnu valitseb aga üksinda ega leidu tema lähikonnas kedagi, kes poleks valmis talle kuuletuma – või kui, siis mõned üksikud. [—] Halvim, mida valitseja võib karta vaenulikelt kodanikelt, on see, et nad ta toetuseta jätavad; vaenulikelt nobiilidelt aga ei tule tal karta mitte üksnes hülgamist, vaid ka vastuhakku; sest ikka on neil kui kavalamatel ja ettenägelikumatel mahti enda päästmiseks ning alatasa püüdlevad nad selle inimese soosingu poole, kelle võitu nad loodavad. Ka on valitseja pidevalt sunnitud koos elama ühtede ja samade kodanikega, võib aga hästi hakkama saada ilma nendesamade nobiilideta, sest neid võib ta igal ajal ülendada ja madaldada ning nende mõjuvõimu saab ta oma suva järgi suurendada või vähendada.“3 Põhjalikult on uurinud võimu moraalset laostumist sotsioloogia klassik Pitirim A. Sorokin, kelle käsitluse kohaselt on demokraatia puhul varavastaste kuritegude toimepanemine võimuladvikus tavapärane ja laialt levinud fenomen; ladvik on alati kuritegelikum, kui rahvas tervikuna.4

Illiberaalse demokraatia toel tulevikku

Liberaalse demokraatia nõrkus tekitab turbulentse. Kuulsaks on saanud Ungari peaministri Viktor Orbáni kõne, mille ta pidas 26. juulil 2014. aastal Băile Tușnadi linnas. Orbáni sõnul oli tema sooviks üleminek illiberaalsele (ehk mitteliberaalsele) demokraatiale, mainides positiivselt Singapuri, Hiina, India, Türgi ja Venemaa kogemust. Orbáni sõnul ei suuda nimelt liberaalne demokraatia (ega sageli demokraatia üldse) kindlustada, et valitsusel oleksid kasutada kõik „põhiseaduslikud võimalused“, mida vajatakse väidetavate rahvuslike huvide teenimisel.

Liberaalne demokraatia olevat seganud Ungari riigi varade kaitset 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi järellainetuses – siit saab järeldada, et Orbáni arvates ei ole ka majanduslik liberalism (elik neoliberalism) olnud nii edukas, kui tavatsetakse väita. Illiberaalne demokraatia olevat tarvilik, sest annab poliitilisele juhtkonnale hoovad, mis aitavad „harmooniliselt tasakaalustada nii üksikisikute, omavalitsuste ja terve rahva huvisid ja saavutusi“. Indiviidi vabadus on küll oluline, kuid enam mitte ideoloogiliselt põhiline – selleks tuleb pidada just „rahvuslikku lähenemisviisi“.

Orbán mõistis oma kõnes hukka näiteks Ungaris tegutsevad, kuid mõne välisriigi rahastamisel toimivad poliitilised MTÜd – ilmne on siin eeskuju võtmine Venemaalt. Uurijad Anton Šehhovtsov ja Peter Pomerantsev on väitnud, et mida rohkem liberaalse demokraatia ideed narratiivi tasandil õõnestatakse, seda kasulikum on see Venemaa presidendile Putinile. Kuid Putini võim kodumaal põhineb arusaamal, et talle alternatiivi ei ole. Jah, Putin võib olla küll korrumpeerunud, kuid Venemaa on eriline juhtum, talle ei saa laenata näiteks Euroopast kasutuskõlblikku mudelit. Seega saab Kremli propaganda näidata, kuidas Kesk-Euroopa juhid lähenevad meelsasti Moskvale ning keeravad läänele selja. „Lugu 1989. aasta revolutsiooni „nurjumisest“ annab ka tuge Putini režiimi argumendile, et läänelik demokraatia ei tarvitse olla ühitatav idapoolsema Euroopa poliitilise kultuuriga, et Lääne päevad on loetud ja et tõusvad riigid peaksid sõlmima liidu Venemaaga.“5

On ilmne, et sellise mitteliberaalse demokraatia viljelemise korral on konfrontatsioon Euroopa Liidu keskvõimuga vältimatu. Kuigi Viktor Orbán on ilmutanud demokraatia suhtes kriitilisi seisukohti, siis huvitaval kombel on peamine tegur, mida ta ELile ette heidab, just viimase ebademokraatlikkus. Eriti agressiivne on Ungari olnud vastuseisus kvoodipagulaste maale lubamisel. Orbáni arvates tuleks vähendada Brüsseli institutsioonide keskset rolli, samas suurendades liikmesriikide sõnaõigust ühiste asjade ajamisel: „EL ei ole Brüsselis, vaid kahekümne kaheksa liikmesriigi pealinnades.“

Orbán Machiavelli valitseja radadel

Liberaalne demokraatia on pannud meid uskuma poliitilise progressi ideed – mängureeglid, mis kindlalt paigas, tagavad ka ausa võistluse. Valitseja isiksusel polevat erilist tähtsust, parteid tulevad ja lähevad, puuduvat liidrid, kes võimul üle põlvkonna jms. Viimased sündmused sunnivad aga sellises käsituses kahtlema. Putin, Erdoğan, Orbán – kui vaadata nende teed võimule, vahendeid, mida nad oma eesmärkide saavutamiseks valivad, suundub mõte tahes-tahtmata juba eespool nimetatud Machiavelli valitseja radadele. Näiteks Gábor G. Fodor on leidnud sarnasusi Orbáni poliitika stiili ja Machiavelli valitseja paljulubavate võtete arsenali vahel. Fodori meelest on Orbáni peamine oskus manipuleerida arvamusküsitlusi, et saavutada võimalikult suur personaalne toetus – eelkõige on ta osav poliittehnoloog, kellel puuduvad suured ideed, kõlavad vaid loosungid, millega valijaid õnge võtta. Tema võimuvertikaali tugev hoob on hirmu tekitamine, sest nagu küsis juba Machiavelli: „Kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse küll, et tuleks olla nii ühte kui teist; et aga mõlemat korraga saavutada on raske, on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud – juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest. [—] Hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.“6

1 B. Magyar, Post-communist Mafia State: The Case of Hungary, 2016.

2 V. Pareto, Mind and Society, § 2259.

3 N. Machiavelli, Valitseja, Akadeemia nr 6 1993, lk 1323. Tõlkinud Toivo Tomson.

4 Sorokin, Pitirim A., Lunden Walter A., Power and Morality (1959), http://www.panarchy.org/sorokin/power.html

5 „Uus natsionalism: Ida-Euroopa pöörab paremale“, http://www.vikerkaar.ee/archives/14462

6 N. Machiavelli, Valitseja, Akadeemia nr 7 1993, lk 1529. Tõlkinud Toivo Tomson.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming