Kui võim ei tee, teeme ise

Kaarel Tarand

  Neile, kellel üleeile läks meelest ära oma kodumajale leinalipp välja panna, pole ametlikult midagi ette heita. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. Pühade ja tähtpäevade seaduse järgi on 14. juuni määratud riikliku tähtpäevana leinapäevaks. Üleriigilise leina kohta ütleb sama seaduse § 3’ (2) lisaks, et “leinapäeval, 14. juunil, ei korraldata leinaga kokkusobimatuid avalikke üritusi.” Eesti lipu seaduse järgi aga on 14. juuni kui leinapäev ka lipupäev, mil lipu peavad heiskama avalik-õiguslikud ja võimuasutused. Kodanikud heiskavad oma majadele lipu täpselt siis, kui tahavad, välja arvatud kolm päeva aastas, kui see on kohustuslik.

Keel teeb leinamise ning mälestamise ja mäletamise vahel selget vahet. Kuigi küüditamise aastapäev on leinapäev, me pigem selle kauge aja ohvreid juba mälestame, mitte ei leina. Mäletama peab, mitte mälestusi tõrjuma, või veel hullem, olnut sootuks maha vaikima või eitama. Kuna Eestis on okupandid, küüditajad, nuhid ja kogu hilisem kommunistide nomenklatuur ühe paja viljad, siis võib inimlikult mõista neid vanu punaseid, kes küüditamisest suurt kõneainet teha ei taha. Parem, kui seda “piinlikku lugu”, mis südametunnistuse (kui karastunud parteitöötajal selline asi juhtumisi üldse sees on) kriipima paneb, meelde ei tuletataks. Sest kaudselt seob meenutamine iga väikese ja sageli täitsa süütu reaparteilasegi suure kuritööga. Aga ega praeguses piirideta vabas maailmas ei ole ju kellelgi, kellele on sinimustvalge nägemine või küüditamisest kuulmine ebamugav, kohustust lipu nägemisulatuses elada.

Ometigi oleks pidanud juba nii Eesti lipu päeval kui ka nüüd, leinapäeval, protestivaim sundima rohkem lippe heiskama kui mõnel varasemal aastal. Ma põhimõtteliselt protesteerin selle vastu, kui keegi nimetab provokatsiooniks ühegi Eesti kodaniku sinimustvalge heiskamist või kasutamist maal, kus seesama sinimustvalge on seadusega kaitstud (nagu püüti teha hiljutisi Tõnismäe sündmusi kirjeldades). Kui ütleme, et sinimustvalgega saab kedagi üldse provotseerida, tähendab see ju kapitulatsiooni, ülestunnistust, et nähtav ja nähtamatu vaenlane siin maal on nii tugev, et tema ärritamisest hoidumine on meie ellujäämise põhitingimus. Jah, lippu on võimalik seadusevastaselt kasutamisega teotada. Ja selle eest on ette nähtud karistused. Aga Eestis ei saa riigisümboolika kasutamisega küll kedagi provotseerida. Kui keegi ise provotseerub, siis selle kohta leiduvad paragrahvid.

Sama lugu on küüditamisega. Olgugi selle meenutamine mõnele Eestis ebamugav, ei näe ma põhjust, miks peaks keegi selle võimaliku ebamugavusega arvestama ja oma tegusid selle järgi seadma. Ajuti kohtab sellist põhjendamatut häbitunnet üsna kummalistes kohtades.

Kaugel Ohios elab Kotkaristi IV klassi kavaler Ants-Andreas Traks. Tänaseks on ta juba üle nelja aasta visalt, ent tulutult taotlenud seda, et riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Post annaks riikliku leinapäeva puhul välja postmargi (või seeria) küüditamise ohvrite mälestuseks. Kõigepealt küsigem: kas härra Traksi taotluses on midagi veidrat? Kas ehk küüditamine on Eestis juba nii-öelda üle mälestatud? Ega ikka ei ole küll. Pigem on imelik, et kõigi Eesti postmargiseeriate hulgas pole ühtki, mis meenutaks Eesti rahva vastu sooritatud kuritegusid ja rahva kannatusi. Postmark on ju riigi propagandasüsteemi osa, rahvusvahelise levikuga infokandja.

Postmarkidele paigutatava info üle langetab otsuseid postifirma emissioonikomisjon. Mis oleks loomulikum kui see, et komisjon jälgiks tähelepanelikult riigis toimuvat ning reageeriks sellele adekvaatselt? Riigikogu võttis 2002. aastal vastu otsuse okupatsioonirežiimide kuritegelikuks kuulutamise kohta. Ainuüksi see otsus sisaldab endas ainet terve pika postmargiseeria jaoks Eesti lähiajaloo õudusehetkede kohta. Aga ei – emissioonikomisjon on juba neli aastat kirjutanud vastuseks härra Traksile pikki ja segaseid kirju, miks ikka küüditamist postmargiga mälestada ei saa. Viimati teatasid nad eakale vabadusvõitlejale, et “kõne alla võiks tulla” margi emiteerimine 2011. aastal. Sisuliselt ütles firma julmalt: “Alles pärast sinu surma, papi!” Kust võetakse selline jultumus? Muuseas, kolm järjestikust peaministrit on vabadusvõitlejate organisatsioonidele kinnitanud, et toetavad ideed jäädvustada küüditamised postmargil. Ainult et nad ei saavat ettevõttele mingeid ettekirjutusi teha. Mage riik küll, mille peaministri võimust jääb väheks, et rahva ajaloole oluline sündmus postmargile saada. Mage riik küll, kellel on küll ettevõte, kuid kes laseb selle töötajatel teenekaid ja eakaid kodanikke lihtsalt solgutada ja solvata. Õnneks kehtib postiasutuses nüüd uus teenus “Minu mark”, miska võib igaüks oma raha eest oma kujundusega marke teha. Kui riigi käed ja mälu on lühikesed, eks siis paneme raha kokku ja teeme küüditamise mälestuseks ise postmargi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming