Kuidas ajada asju Molotovidega?

Rein Ruutsoo

Soome õppetund Eestile Max Jakobson. TALVESÕJA DIPLOMAATIA. Soome keelest Olavi Teppan. Tänapäev 2004, 384 lk.

Soome Talvesõda on üks neist haruldastest sündmustest, mis moodustab meilgi rahvusliku eneseteadvuse ühe ?mälupesa?. ?Soome poistest? rääkides kiputakse neid vahel Talvesõjaga siduma, kuigi selles sõjas osales vaid üksikuid eestlasi. Kuid identiteedi seisukohast see polegi nii oluline. Marie Underi luuletus ?sajast mehest?, kes astusid lumes ?ränka sammu? ja ei jõudnud enam kunagi koju, oli nii mõnelgi minu põlvkonnast peas. Need olid Talvesõja sangarid. Talvesõjaga seonduvad motiivid tabustasid Underi loomingu sovetiseeritud Eestis kindlamalt kui mõnegi muu pagulase loomingu.

Nõukogude ideoloogiatöötajatele oli Vene agressioon üks tülikamaid asju, mida püüti igal viisil pisendada mingiks ?Nõukogude-Soome konfliktiks? millest ?valitsevad ringkonnad tegid tohutu rahvusliku kangelasteo? (V. Pohjobkin, U. K. Kekkonen. Tallinn 1988, lk 104). (Kasutan teadlikult Nõukogude asemel Vene, sest tänane Venemaa ajalooteadus kasutab Nõukogude Liidust rääkides täna vaid sõna Venemaa.) ENEs räägitakse ?sõja puhkemisest?, kuid täiendus, et 1941 Soome ?astus taas sõtta? loob mulje, et sõjasüüdlane oli ikka Soome. Kuid Soomegi ametlik positsioon vastas ?Koostöö ja abiandmise leppe? (YAA) ahistavaile tingimustele. Neid, kes Stalini kuriteod soome natsionalistide kaela ajasid, jagus sealgi. Häbiväärsesse stalinliku Nõukogude Liidu ?rahuvõitluse? panegüürikasse andsid oma vabatahtliku panuse ka eestlased. (vt Herbert Vainu 1983. a kirjutatud ?Jääraku põhja?). Talvesõda kuulus teemade hulka (nagu ?rahvarevolutsioon? Eestis), millest ajaloolased ei kirjutanud, ilma et neist saanuks ideoloogiatöötajad.

 

Soome kui võrdluskoht

Soome saatusest Teises maailmasõjas ammutatakse meil püsivalt võrdlusainest nii kõigis võimalikes kui võimatutes vaatenurkades. Selles mõttes on raamatul oluline hariv väärtus. Soome erinev ajalugu, geograafiline asend, strateegiliste maavarade tähtsus sõjamajandusele jne annab teisi perspektiive. Samas on Max Jakobsoni hiilgavalt kirjutatud ?Talvesõja diplomaatia? eeskujuks igale uurijale ja meile ikka veel aktuaalne. Ühelt poolt kisub see lahti mineviku haavad ? meenutades jälle meie pidamata jäänud Talvesõda ?, kuid teiselt poolt ka tänast tegelikkust. Nagu selgub Jakobsoni raamatule kirjutatud eessõnast, on Venemaa-Soome suhetes saadud minevikuga enam-vähem ühele poole. Kui Gorbat?ov ei suutnud ei siinpool ega sealpool Soome lahte ajaloo kohta tõtt tunnistada, siis Jeltsin asetas pärja Helsingis Hietaniemi kangelaskalmule ja Putin koguni Mannerheimi hauale.

Meenutagem, et Pätsi regaalid on endiselt Moskvas. Vene välisministeeriumi avaldus, et eestlased upitavat mingit ?okupatsiooni teemat?, on lihtsalt jultunud katse meie suu kinni toppida. Oleme endiselt samas ajas kui Soome 1940. aastal, kui arupärivale USA esindajale vastas vaata et pommisajus seisev Vene saadik, et teated Helsingi pommitamise kohta on Soome-poolne laim! Kuid loodetavasti oleme Venemaaga suheldes õppinud ühte: rahvatarkus ?hoia suu kinni, seisab nahk terve? ei kehti. ?Rauda rajale? ? ütlesid soomlased 1939. aastal ja õigesti tegid. Molotovi vaim, moraalitus, küünilisus ja naabritega peamiselt jõu postioonilt suhtlemine, pole minevik

 

Ajaloo õppetund Eestile

Eestis armastatakse väitega, et nn tagantjärele tarkus ei maksa midagi, sulgeda 1939.-40. aasta valikute arutamine. Nähakse valesid alternatiive: kas relvastatud vastuhakk, mis oleks viinud kindlasti hävinguni, või siis hääletu ehk isegi takka kiitev alistumine. Kas see oli ainus valik? Vastuhaku mõttetuse tees õigustab tollaste riigijuhtide kollaboratsiooni Vene ja hiljem Saksa vallutajatega. Ajaloolane võib valida, kas ohverdada mõned müüdid, mida me enam kindlasti ei vaja, ja rääkida asjast nende õigete nimedega. Selgus 1939. aasta valikut osas on meie iseseisvuse üks võtmeid. Paraku ollakse müütide nimel valmis koguni loobuma mõnede võõrsõnade, näiteks ?kollaboratsioon? üldtuntud tähendusest.

Nii esitatakse ajalooõpetaja käsiraamatus kollaboratsionistidena tegelased nagu Karl Säre ja Hjamar Mäe! (vt Ajalugu ei ole ainult minevik. Minevik ei ole veel ajalugu. Ajalooõpetaja käsiraamat. Eesti Ajaloo Õpetajate Selts, Tallinn lk 73-74). Kollaboratsionist on aga teatavasti kodanik, kes aitab riigi hõlvamisel vaenlast! Kuid Säre oli ju NKVD kutseline luureohvitser ja NSV Liidu kodanik, kes Hiinas, USAs ja mujal luuramise järel saadeti lihtsalt 1938. aastal tööle Eestisse. Siin sai diversioonispetsialist oma uue ülesandega üldiselt hästi hakkama, (erinevalt Eesti kaitsepolitseist, kes ei saanud). 1939. aastal kodumaale Saksamaale tagasi pöördunud sakslasest Hjalmar Mäest sai Reichi kodanik ja 1942. aastal Suur-Saksamaa administratsiooni esindaja Eestis. Eesti riigi kodakondsusest ütles ta ?kodumaale? sõites lahti. Pealegi ei naasnud ta sõja käigus mitte Eesti riiki, vaid NSV Liidu provintsi. Nagu märgib Jakobson oma raamatus, väljendasid Churchill jt ?mõistvat? suhtumist NSV Liidu vägivalda ja tunnustaid sisuliselt anneksiooni. Kas Mäe siis kollaboreerus NSV Liidu legaalse kohaloleku vastu!

Muidugi pole asi võõrsõnade sisu mitte tundmises, vaid ajaloolises ideoloogias. Raske on teha olematuks tõika, et kollaboratsionistid, kes oma kätega tegid ENSVd, olid need Eesti Vabariigi kodanikud ja kõrged võimukandjad, kes murdsid pühalikku vannet, millega nad lubasid kaitsta põhiseaduslikku korda ja läksid omakasulisele koostööle vallutajaga. Itta saatmisest nad ei pääsenud, kuid erinevalt kollaboratsiooni ohvreist, kes võisid haarata vaid kohvri, said nad koduabilise ja vaguniga moose kaasa!

 

Mida tegid soomlased teisiti?

Tõsi, Soome oli suurem, ühendusteed Skandinaaviasse lahti, Põhjala solidaarsus mingigi tagala jne. Siiski on Jakobsoni raamat erakordselt tarvilik lugeda. Küsimus pole uutes faktides, mida tollased osalised ei teadnud ja meie teame, või mingites erilistes kombinatsioonides. Soomlaste toimetamine oli demokraatliku riigi vaprate juhtide normaalne, diplomaatia seisukohalt üsnagi rutiinne tegutsemine. Põhiline probleem oli just allaandmise häälestus: Eesti välisministri ummisjalu Moskvasse tormamine pakkumistega, mida polnud jõutud veel küsidagi.

Vähemalt tagantjärele väidab Jakobson, et soomlased said kohe aru, et asi pole mitte vähemas kui Soome iseseisvuses. Kuidas toimiti? Kõigepealt: vastusega ei rutatud. Aja võitmine on oluline, vähene teenistusvalmiduses on kah juba message. Ärritunud Vene saadikule öeldi seepeale, et nii nagu Baltikumis asju Soomes ajada ei saa? Teiseks: Venemaale ei rutanud mitte välisminister vaid sinna sõitis rongiga riiginõunik Paasikivi. ?Kui juba oli plaan läbi rääkida ja mitte alla anda, osutus välisministrile kõige otstarbekamaks jääda koju, et pidada ühendust muude pealinnadega, mille seisukohast võis oleneda, kuidas läbirääkimisi suunata.?  Selle tööga ka kohe alustati. Kolmandaks: Soome positsioonist anti teada ka muidu kui lihtsalt sõnadega. Piirivalveüksused seati kõrgendatud valmidusse päeval, kui Molotovi kutse jõudis Helsingisse! Paasikivi Moskvasse jõudmise ajal aga kutsuti reservväelased erakorralistele õppustele. Muidugi, ka Soome oli valmis järeleandmisteks, aga mitte allaandmiseks. Soome ei valmistunud sõdima, pigem loodeti, et ?läheb mööda? (Jakobson iseloomustab seda ?kollektiivse enesepettusena?.

Muidugi, ka Soome poolel oldi veel piisavalt naiivsed. Nõukogude luure residendil Helsingis Jelissei Sinitsõnil lasti sõja eel lihtsalt võtta auto ja ?inspekteerida? Karja maakitsuse kindlustusi, uurida relvastust, kohtuda pidevalt oma agentidega. Tähelepanekutest kandis ta isiklikult kohe ette Beriale ja Molotovile. (vt Elissei Sinitsõn. Rezident svidetelstvuejet. Moskva 1996, Geja). Ka agente oli tal piisavalt ? ja mitte ainult kommunistide seas. Sinitsõni mälestusteos on oluline Vene- poole mentaliteedi mõistmiseks. Üle kõige kõlavad kaebused, et on raske, kuna ?suur osa Soome rahvast? suhtuvat NSV Liitu vaenulikult ega usu selle rahuarmastavat poliitikat. Seistes 30. novembril Helsingit tabanud pommirahe all, jälgides põlevat Helsingi ülikooli, ei leia ta ühtegi kaastundesõna terroripommituses hukkunud naistele ja lastele. Tuhaks põlevad kultuurivarad jätavad ta külmaks, seda ka nüüd, viiskümmend aastat hiljem.

Molotovist on saanud sümbol, aga ta kehastab mentaliteeti, milles on atrofeeritud kõik need elemendid, mis võimaldavad seada geopoliitika kõigest kõrgemale ka täna. Keegi ei kavatse vabandada, inimeste elu ei maksa ikka veel midagi. Nii näiteks Krjut?kovi meenutustes 1991. aasta jaanuari Leedu veretööst leinatakse vaid omade kuulist hukkunud eriüksuslast. Jutud tankidega alla aetud leedulastest olevat aga provokaatorite vale, kes tassinud sinna surnukuuridest laipu!

Raamatu kirjutamise ajal ei olnud käepärast dokumente, mis kinnitavad Stalini re?iimi otsustavat osa II maailmasõja vallapäästmisel (natside relvastamine, tankivägede treenimine, sõttatõukamine lääneriikide vastu). Kuid selletagi on Max Jakobson kirjutanud uurimuse, mis ei vaja uues valguses korrigeerimist. Arvestades ka raamatu kirjutamise poliitilist tausta, YAA lepingu veskikivi soome rahva kaelas, on Jakobson taastanud ajaloo täies vastutuses oma rahva ja teaduse ees. Selles kontekstis pole ime, et Venemaa tegi kõik, et temast ei saaks ÜROs kõrget ametnikku. Ka see on õppetund. Katsed teha karjääri mõnes Euroopa Liidu ametis ja seda Moskva toel, kinnitavad, et me pole just palju õppinud. Mõnede riigijuhtide tragöödia algas palju vähemast ? kontsessioone saanud firma palgalevõtmisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming