Kuidas Eesti Vabariigis eesti keelega hakkama saada

Evi Aruj?

Tellisin kodule uued aknad. Esimeses firmas lepinguni ei jõudnud: venekeelse aknaehitusterminoloogiaga maadlemine tüütas ära. Järgmise, Eesti suurima aknafirma kontoris suhtlesin kenasti eesti keelt kõneleva venelannaga. Kohtumise puändiks oli küsimus, kas olen nõus, et aknaid mõõdab üksnes vene keelt kõnelev inimene. Nõustusin, küsimata, kas tegemist on põhimõtte või ebakompetentsusega. Aeg maksab. Kohtusin  sümpaatse hallipäise mehega, kes ei ole aastate jooksul omandanud oma ala algelisimat sõnavara (klaas, aken). Pärast pisukesi lingvistilisi arusaamatusi saime minu pisut roostes vene keelega hakkama – loodetavasti, sest tõde selgub, kui aknad ees.

Sisenen lähimasse kaubanduskeskusesse. Hiljuti tehti siin ümberkorraldusi. Pärast ekslemist püüan aimu saada, kus asuvad kodukaubad. Nii esimene kui ka teine (ilmselgelt lõviosa elust Eesti Vabariigis elanud) noortest vene teenindajannadest ei tea, mida tähendavad sõnad „kodu” ja „kaup”. Eesti kooliprogramm ei ole seda piisava osavuse ja kannatlikkusega õpetanud. Tore, et viimasel ajal pole eriti asja olnud meditsiiniasutustesse. Viimane kohtumine umbkeelse südamearstiga ei olnud julgustav. Ja nii edasi.

Rutiinsete „keelekogemuste” taustal loen teateid aprillikuu ajakirjandusest: 97 % vene koolide õpetajatest ei valda vajalikul tasemel eesti keelt, Tallinna venelaste kasin eesti keele oskus toob ravimitele venekeelse info. Integratsiooni Sihtasutuse netiajakiri Ruupor annab teada: „Venekeelse hariduse reformist, mis pidi käivituma 1. septembrist 2007, on alles jäänud üksnes vorm. Sisu on täielikult muutunud. 60 protsendist mõttelisest osast õppeainetest, mille õpetamine pidi muutuma eestikeelseks, on Haridus- ja Teadusministeeriumi otsusega alles jäänud viis konkreetset ainet. 2007. aastal muutub kohustuslikuks ainult üks aine – kodanikuõpetus.”

Pärast aprillimässu, juunis 2007, sündis Tallinna kodurahu foorumi otsus, millest peaksin uskuma, et siin on kirjas Eesti venelaste siiraimad, aga kompromissina sündinud soovid. Tekstis on umbes kolm tuhat sõna, millest 7 korral, enamasti süüdistavas kontekstis, esineb väljend „eesti keel / eestikeelne” ning 32 korda ja valdavalt nõudmiste kontekstis väljend „vene keel / venekeelne” Kolmandik tekstist nõuab otse (ülejäänud osa läbi lillede) eriõigusi keelekasutuse alusel. 2.3 Tagada kvaliteetne haridus vene keelt kõnelevale elanikkonnale; 2.4 Tagada vene keelt kõnelevatele noortele turvaline elu ja tulevik Tallinnas; 2.6 Tagada vene keelt kõnelevale elanikkonnale võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused eestlastega.

Eksperimendi korras teen pisukesed demokraatlikud asendused. Niisiis: tagada kõigile Eesti kodanikele kvaliteetne haridus ja võrdsed võimalused ning kõikidele Eesti noortele turvaline elu ja tulevik Tallinnas. Muidugi just siin ja mitte kusagil maakolkas, soovitav oleks ka tasuta elamispind. Ilus. Olen nõus. Kui ainult seda va kapitalismi, turumajandust ja konkurentsi ees ei oleks.

Foorumi mõttetöö kvintessents kõlab nii: „Oleme olnud kaugel sellest, et teadlikult püüda muuta Tallinna venekeelse kogukonna jaoks turvalisemaks ja hubasemaks elukeskkonnaks. Valitseb arusaam, et kõik linnakodanikud vajavad võrdväärselt turvalist ja hubast elukeskkonda” – Tõepoolest, missugune ebainimlik, diskrimineeriv arusaam!

Ah jah. Eesti Muusika Infokeskuses töötades olen ka ise teenindaja – annan teavet eesti ja inglise keeles, venekeelseid päringuid ei ole. Muusikatekstide toimetamisel on suurimaks probleemiks anglitsismid, alates monstrumlikest firmanimetustest ja lõpetades argikeelega. Ajuti tüütan küsimustega Eesti Keele Instituudi „keelenõuandlat”. Tõe leidmine on mõnikord keeruline, sest normid on muutlikud või hägusad. See kõik on siiski väiksem mure, võrreldes olukorraga, et sageli ei saa igapäevatoimetusi emakeeles aetud. Nagu on tähtsusetud ka mõne keelepuristi mured – näites „häiriv” keeleline loovus, mis mõiste süvastruktuurist lähtudes lubab sõnadele anda kujundlikke lisatähendusi ja laiendada kasutusala. Tegelikult – kui see muidugi taas tabuteema ei ole – tasuks tõsiselt uurida eesti keele olukorda Eestimaal ja  eestlaste rahulolu sellega. Ainet on, alates haridusest ja meediast ning lõpetades olmega. Ajuti tundub, et oleme taas üheksakümnendate alguses, ainult et „peremeeskeeli” on nüüd kaks. Või ehk on mu kogemused erandlikud?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming