Kuidas eestlane moderniseerus?

Maarja Kaaristo

Kersti Lusti monograafia on tubli samm mikro- ja makroajaloolise põimimise suunas.  

Kersti Lust, Pärisorjast päriskohaomanikuks. Talurahva emantsipatsioon eestikeelse Liivimaa kroonukülas 1819 – 1915. Eesti Ajalooarhiiv, 2005. 375 lk.

Kersti Lusti uurimus hõlmab Eesti ajaloos äärmiselt murrangulist XIX sajandit. Ühe aastasaja jooksul leidsid aset protsessid, mida võib ehk kõige üldisemalt kokku võtta moderniseerumisega. Elle Vunderi sõnul toimus Eesti alal XIX sajandi jooksul sotsiokultuuriliste muutuste käigus kogu ühiskonna uuenemine ja sotsiaalne diferentseerumine, kus erinevate kumulatiivsete protsesside tulemusena nõrgenesid vanad majanduslikud, sotsiaalsed ja maailmavaatelised orientatsioonid ning asuti järk-järgult üle võtma uusi strateegiaid. Toimus nihe agraarühiskonnale iseloomulikelt hajusatelt rollidelt spetsialiseeritud, vastastikku sõltuvatele rollidele, mis hakkasid määrama indiviidi staatust ja positsiooni ühiskonnas.1

“Pärisorjast päriskohaomanikuks” vaatleb nimetatud protsessi Liivimaa kroonukülades. Kroonutalupojad moodustasid Liivimaal talupoegade koguarvust ligi veerandi ning muutused leidsid kroonumõisates aset paljuski teistel alustel kui eramõisates. Kuigi talurahvaseadused kehtisid kõikjal ühtmoodi, olid agraarsuhted reguleeritud erinevalt. Kui eramõisas sõltus rendi suurus mõisniku ja talupoegade vastastikusest kokkuleppest, siis kroonumõisas olid jõus vakuraamatu normid. Nimetatud eristumist näitab Lust kogu vaadeldava perioodi vältel. Ja kuigi üldjoontes paistab siiski paika pidavat argiarusaam, et kroonutalupoegade elu oli kergem, tabas XIX sajandi teise veerandi talumajanduse kriis ka neid.

Allikavalikust tulenevalt annab uurimus ennekõike institutsiooniajaloolise ülevaate ning on üks esimesi põhjalikke sissevaateid Eesti ala kroonukülade ajalukku. Kroonukülade üksikasjalike käsitluste üllitamist on seni ilmselt takistanud tõik, et uurimiseks vajalikke allikmaterjale säilitatakse lisaks Eesti ajalooarhiivile ka Läti ning Venemaa arhiivides. Lust on eespool nimetatud arhiivide materjale allikatena kasutades ära teinud äärmiselt tänuväärse töö.

Uurimuse eesmärgiks on jälgida muutusi “talurahva maakasutuses ja maakasutustingimustes eestikeelse Liivimaa kroonuvaldustes talurahva emantsipatsiooniprotsessi tähtsamatel etappidel: isikliku sõltuvuse kaotamine, teotöö asendumine raharendiga, kruntimine ja talupoegliku väikemaaomandi teke” (lk 9). Lisaks emantsipatsiooniprotsessile püütakse määratleda ka riigivõimu osa Liivimaa agraararengus laiemalt, sest just riigi rolli on sellistes uurimustes käsitletud ehk kõige vastuolulisemalt: sõltuvalt uurija enda taustast ja ajahetkest on historiograafias rõhutatud näiteks kas baltisakslaste, Vene riigivõimu või hoopis talupoegkonna initsiatiivi.

XIX sajandi murrangulised sündmused esitatakse kroonukülade näitel etappide kaupa, käsitledes teemasid nagu pärisorjusest vabastamine, maakorraldus, vabadikud, raharendile üleminek, talude päriseksostmine ja kroonumaade jagamine väikekohtadeks pärast 1905. aasta revolutsiooni. Märkimist väärib huvitav peatükk vabadikest. Taluperest väljapoole jäävaid vabadikke (Sulev Vahtre hinnangul XIX sajandi keskel 25% kogu talurahvast2), kelle kasutada oli maalapp, mis oli väiksem kui kehtestatud talu miinimumsuurus, puudutasid XIX sajandi ümberkorraldused (raharendi kehtestamine, maade kruntiajamine, talude päriseksostmine) väga tõsiselt. Kasvas sotsiaalne stratifikatsioon, tekkisid üksteisele vastanduvad klassid ning vähenes tugevasti senine üsna suur talupojaseisuse sotsiaalne mobiilsus.

Autor jälgib läbi raamatu ka telge kirjutatud normid versus tegelik praktika ning suhestab “ümberkorralduste normatiivset alust protsesside tegeliku käiguga” (lk 14). Nimetatud muutuste uurimisel nimetatakse olulisimaks talupoegade käitumist kajastavaid allikaid. Talupoegade endi välja öeldud mõtted annavad parema ettekujutuse sellest, kuidas nad toonastest protsessidest aru võisid saada ning mismoodi neisse suhtuda. Raamatu suur pluss on kindlasti allikate süntees: lisaks ajaloolase traditsioonilisele allikmaterjalile pole autor kartnud kasutada ka näiteks kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloolise arhiivi dokumente, mis lisavad formaalsetel otsustel, seadustel ja teistel seda laadi allikatel põhinevale tekstile uue dimensiooni.

Niisugune lähenemine loob võimaluse ka mikroajalooliseks uurimiseks, sest allikaid, millele tugineda, õnneks leidub. “Talurahva häält” võib kuulda palvekirjades, vallavalitsuste ja vallakohtute protokollides, mida kõiki on uurimuses ka õnnestunult kasutatud. Loomulikult on ajas tagasi vaatav mentaliteedi uurimine üsna spekulatiivne tegevus (mida võib muidugi öelda kogu ajalookirjutuse kohta), kuid teiselt poolt saab just möödunud aja mentaliteedile valgust heita, sest distantsilt näeb ühiskonna inimsuhete proportsioone ja suhteid paremini, on märkinud nimekas prantsuse ajaloolane Jaques Le Goff.3 Nii toob Lust talude kruntiajamist käsitledes välja ka nimetatud protsessi “subjektiivse külje, selle, kuidas taluperemehed suhtusid üleribasuse kaotamisse” (lk 85).

Moderniseerumisest kõneldes jõuame tahes-tahtmata kapitalismi ja turumajanduseni. Traditsiooniliselt nimetatakse Eesti ajalookirjutuses näiteks 1866. aasta vallareformi järel loodud vallavalitsusi eestlaste omavalitsuse kooliks. Kas võib raharendile üleminekut ja talude päriseksostmist nimetada siis kapitalismi ja turumajanduse kooliks? Viimasele küsimusele pühendab autor raamatus ühe alapeatüki (lk 152 – 154). Nimetatud murrang ei saanud teoks vaid Eestis, see iseloomustas kogu tollast Mandri-Euroopat. Saksa ajaloolaste töödele tuginedes näitab Lust, et “turu” ja “kapitalismi” mõiste vajaksid külaühiskonna kontekstis senisest selgemat defineerimist ja määratlemist. Näiteks polnud XIX sajandil talupoegade omavahelises kaubanduses raha veel kesksel kohal ja nii maksti tihtipeale hoopis kaupades või tööga. Kapitalismiga kohanemise küsimus on oluline kogu Euroopas ning järjest sagedamini on külaühiskonna alalhoidlikkuse ja tagurluse asemel hakatud esile tooma talurahva uuendusmeelsust ja püüet ajaga kaasas käia. Antud küsimuse põhjalikum eritlemine oleks eesti talurahva puhul edaspidi enam kui teretulnud.

Tänapäevane sotsiaalajalugu asetabki tähelepanu keskpunkti just inimeste kogemuse. Saksa etnoloog Silke Göttsch on rõhutanud, et kultuuriaspektide nägemiseks tuleb vaadelda eelkõige ühiskonna mikrostruktuure ehk argielulist perspektiivi ja analüüsida alles seejärel nende sidemeid makrostruktuuride ehk ühiskondliku korraldusega4. Nii ongi Kersti Lusti monograafia igati rõõmustav samm mikro- ja makroajaloolise analüüsi integreerimise poole.

 

1 Vunder, Elle 1999. Moderniseerumine ja kultuurimustrite muutused Eestis 19.–20. sajandil. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLVII. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 48–49.

2 Vahtre, Sulev 1973. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil. Tallinn: Eesti Raamat, lk 167.

3 Le Goff, Jaques 2000. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar, lk 473-474.

4 Göttsch, Silke 2001. Archivalische Quellen und die Möglichkeiten ihrer Auswertung. Methoden der Volkskunde. Positionen, Quellen, Arbeitsweisen der Europäischen Ethnologie. Silke Göttsch, Albrecht Lehmann (Hg). Berlin: Dietrich Reimer Verlag, lk 15.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht