Kuidas loodus tapab inim­tsivilisatsiooni

Margus Kiis

Rahvusvahelise keskkonnasemiootika, -esteetika ja -kultuuri konverentsi visuaalne arutlusring Piret Räni fotoinstallatsioon ?Õhuke kiht maad?. 2004. Fragment.

 

Fotonäitus ?MÄÄRATUD ASUKOHAD? Y-galeriis kuni 3. X. Kuraator RAEL ARTEL.

 

Stereotüüpse ettekujutuse järgi peaks keskkonnateemaline kunstiteos kujutama kurja, mida inimene teeb loodusele: haisvad, kuid värvikirevad prügimäed, mullitavad solgitorud, tossavad korstnad, sinised tuhapüramiidid, mürgitatud väljad, surnud loomad, oma hoolimatuse tõttu virelevad inimesed. Kuid ?Määratud asukohad? on pigem lugu sellest, kuidas hääbuv inimühiskond annab taas teed ürgsele kõikvõimsale loodusele.

Kõige tagumises saalis on Piret Räni fotoinstallatsioon ?Õhuke kiht maad?. Ringikujuliselt paigutatud kalavõrgule on asetatud väheldased värvilised Abruka rannajoone fotod ? kivid, taimed, pilved, meri, mädanevad kalavõrgud, rannal külitav katkine kalurikaater, vee piiril melodramaatiliselt sümbolistlik soome kelk. Kõduneva kai äärel seisab numbrimärgita sapakas, keegi tagaistmel. On tunne, et kohe veereb sapakas merre ning siis on inimühiskonnaga siin maalapil igaveseks kööga.

Reimo Võsa-Tangsoo ?Kuidas uneaeg maailmaaega sisenes? on samuti fotoinstallatsioon. Suured must-valged mahajäetud tubade pildid ümbritsevad õhus hõljuvaid läbipaistvaid fotokilesid, kus on värviliselt edastatud pidustusi Setumaa külades. Nendel piltidel on elavad inimesed, kuid nad on läbipaistvad. Nad on pigem vaimud, mälestused, neid enam pole. Nüüd on vaid tühjad toad, kus keegi enam ei ela. Inimesed on neist läinud; kas jalgadel või jalad ees, see pole enam tähtis. Inimesed kaovad, varsti kaovad ka majad.

Maiu Kurvitsa väljapanek ?Udu(s) udu? on salapärane ja mitmetähenduslik. Fotodel on kujutatud linnalähedast piirkonda hommikuses udus. Udu on salapärane ja kaunis: tuleb ja kunagi ei tea, mis udu sees on. Osal kaunitel udupiltidel on kujutatud heinaga kaetud vanu majaasemeid, vundamendikivide hunnikuid. Veel pool sajandit tagasi olid nende asemel hooned, tõenäoliselt elasid seal inimesed. Nüüd enam mitte.

Margot Kase mustvalge fotoseeria asub galerii esimeses ruumis (sissetulija näeb esmalt tema väljapanekut), kuid osutab protsessi lõpptulemusele. See on talvine ürgmets. Ainuke vihje Homo sapiens?ile ? jälje rida võib vabalt ka metssigadele kuuluda. Selles metsas surevad puud loomulikult, mitte sae läbi. Kõikjal valitseb morbiidne rahu ja harmoonia. Kui loodus saab jagu inimesest, siis iseendast jagusaamine on juba käkitegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming