Kuidas lugeda ?Meeste domineerimist??

Marek Tamm

Pierre Bourdieu, MEESTE DOMINEERIMINE. Prantsuse keelest Mari Amon. Varrak 2005, 160 lk.

Kuidas lugeda ?Meeste domineerimist??

 ?Meeste domineerimise? väike maht, sugudevahelised suhted uurimisteemana ja näiliselt mitte kuigi keeruline stiil võivad juhtida pinnapealse lugeja kergesti eksiteele. See ei ole juhuslik raamat, mis oleks kiiruga mõeldud ja kiiresti kirja pandud sooviga liituda viimasel paaril kümnendil ilmunud rohkete töödega sugudevaheliste suhete teemal (nn gender studies). ?Meeste domineerimine?, Pierre Bourdieu loomingu üks hiliseid töid, on iselaadi kokkuvõte tema mõttesüsteemist ja meetodist, mis seekord on rakendatud mõistatuse lahendamisele, mille üle antropoloogid on juba pikka aega pead murdnud: miks on valdav enamus ühiskondadest mehekesksed, miks domineerivad peaaegu kõikjal mehed naiste üle?

Bourdieu näitab, et õigupoolest peidab see küsimus endas ühte teist, sama olulist ja ulatuslikumat probleemi, mis on olnud algusest peale tema teadustööde keskmes: kuidas domineerimine domineerib, miks domineeritud sellega nõustuvad, milliste peidetud mehhanismide abil õnnestub domineerimisel end ilma silmanähtava vägivallata ja justkui loomulikult kehtestada? Sellele probleemide ringile vastuse otsimise käigus püüabki Bourdieu ühtlasi lahendada mõistatust meesdomineerimisest, olles selleks enne aastaid kogunud mitmete uurimisprojektide käigus väga erinevate sotsiaalsete rühmade kohta rohkelt materjali. Bourdieu? jaoks on meesdomineerimine vaid üks erijuhtum ? kuigi mitmetel põhjusel, millel ta peatub oma raamatus, üks keerulisemaid ? ühest laialt levinud, ent varjatud domineerimisvormist, mille ta varakult tuvastas ja nimetas ?sümboolseks domineerimiseks?, vastandades selle füüsilisele domineerimisele, mis on küll silmanähtavam, ent märksa haruldasem. Bourdieu analüüsib seda ?pehmet? domineerimist paljudes oma teostes, näidates, kuidas see toimib kognitiivsete struktuuride ja tajukategooriate töötlemise kaudu, nõnda et domineeritud käsitavad iseennast domineerijate maailmanägemise alusel ja nõustuvad seeläbi domineeritu positsiooniga. Bourdieu eritleb seega meesdomineerimise küsimuse, lähtudes Durkheimi tõdemusest, et mentaalsed struktuurid on sotsiaalsete struktuuride inkorporeerimise saadus.

Raamatu esimesest peatükist peale võime taas tõdeda Al?eeria kogemuse põhjapanevat tähtsust Bourdieu? sotsioloogilise süsteemi kujunemisele. Kabiilia ühiskond, kus ta tegi välitöid 1950. aastate lõpus, võimaldas tal kõigepealt jõuda habitus?e mõisteni ja näidata seejärel, kuidas olid sotsiaalsed struktuurid ? mille seas sugudevaheline jaotus kujutab endast sotsiaalse kihistuse peamist printsiipi ? nende traditsiooniliste maaelanike kehasse sügavalt sisse kirjutatud. Meheliku/naiseliku vastandus on kabiilia ühiskonnas laialt levinud ja kujundab nii põllutööde jaotust, külade ruumilist liigendust kui ka koduste majapidamiste korraldust. Bourdieu käsitleb seda mehekeskset ühiskonda par excellence oma raamatus kui meesdomineerimise suurendatud kujutist. Sarnaselt Durkheimiga, kes otsis ?Usuelu elementaarseid vorme? (?Les Formes élémentaires de la vie religieuse?, 1912) ja ?Klassifitseerimise algseid vorme? (?Formes primitives de classification?, 1901), et mõista sümboolsete vormide ja klassifitseeriva loogika toimimist, valis Bourdieu välja kabiilia ühiskonna, et naasta meesdomineerimise algsete vormide juurde ja mõista seeläbi paremini neid tahke, mis keerukamates ühiskondades on peidetud või pehmendatud.

Sealjuures ei unusta Bourdieu mõistagi eritlemast invariante, sest samade klassifitseerivate skeemide süsteem vastandab mehi naistele nii kabiilia talupoegade kui ka XX sajandi inglise kodanluse seas, nii ?primitiivsetes? ühiskondades kui ka tänapäeva ühiskondades, mille palet on kummatigi kujundanud naiste vabastusliikumised. Keeldudes ?naturalistlikust? argumendist ja kritiseerides lähenemist, mis tunnistab küll erinevate sugupoolte sotsiaalselt erinevat kohtlemist, ent peab seda eristust kummatigi loomulikuks, püüab Bourdieu näidata, et mees- ja naisomaduste vastandamine pole kaugeltki bioloogiliselt määratud, vaid pigem sotsiaalselt konstrueeritud. Ta toob esile selle, kuidas mitmed sotsiaalsed institutsioonid nagu perekond, kool, kirik ja riik aitavad igaüks omal moel ja erineva mõjuga, vastavalt ühiskonnale ja ajastule, taastoota neid printsiipe, mis tekitavad sugudevahelisi eristusi. Ta näitab samuti, kuidas naiste olukorra vaieldamatu paranemine arenenud ühiskondades pole põhjustanud suuremaid struktuurseid muutusi sugudevahelistes suhetes, näiteks on neidude võimalus omandada kõrgem haridus (millest nad varem olid ära lõigatud) toonud endaga kaasa õppeainete jagunemise ?pigem naiselikeks? (kirjandus, psühholoogia) ja ?pigem mehelikeks? (matemaatika, sotsioloogia). Samamoodi on naiste võimalusega asuda tööle riigiametitesse kaasnenud areng, mis suunab nad ?loomulikult? sotsiaalsfääriga tegelevatesse ministeeriumidesse (perekond, tervis), samas kui valitsevad ministeeriumid (diplomaatia, rahandus) on jäänud meeste monopoliks. Teisisõnu, meesdomineerimine eksisteerib varjatumates ja ?sotsialiseeritumates? vormides endiselt edasi, kõigi näiliste või tegelike muutuste kiuste, mis teinekord aitavad hoopis kaasa sellele, et midagi ei muutuks.

Me ei tohiks samuti vaadata mööda meetodist ja materjalidest, mida Bourdieu selles raamatus kasutab. Järjekindla antropoloogi ja Durkheimi truu jüngrina eirab Bourdieu teadlikult käibivaid akadeemilisi jaotusi ja erialaseid piire, ta ei kasuta oma analüüsis mitte ainult neid andmeid, mida ta ise Al?eerias ja mitmete sotsioloogiliste küsitluste käigus oli kogunud, vaid ka ajaloolaste ja psühhoanalüütikute töid. Enamgi veel, ta mobiliseerib kunstnikud ja kirjanikud oma ürituse teenistusse, sest mõneski mõttes on nende näol tegemist väga teravapilguliste ühiskonnakriitikutega: olles varem kasutanud Prousti (raamatus ?La Distinction?) ning Flaubert?i ja Manet?d (raamatus ?Les Règles de l?art?), rakendab ta nüüd Virginia Woolfi oma tõestusahela teenistusse.

Kuigi Bourdieu esitab ?Meeste domineerimises? tõsimeeli küsimuse sotsiaalteaduste rolli kohta poliitilises võitluses siin ja praegu ega kahtle selles, et domineerimise teadusliku analüüsi populariseerimisel võiks olla sotsiaalseid tagajärgi; liites näiteks domineeritute ridu, väljendab ta kummatigi mõningast muret oma raamatu vastuvõtu üle, sest soov näidata, kuidas domineeritud aitavad kaasa nende üle domineerimisele, võib tekitada süüdistusi nii konservatiivide kui ka revolutsionääride leerist. Kui lugeja soovib mõista, mispärast pole see meesdomineerimise analüüs domineerimise meesanalüüs (kuigi selle autor on mees), siis on oluline, et ta loeks seda mitmekihilist ja petlikult lihtsat teost tähelepanelikult ja koguni mitu korda. Liiga kiire mõistmine ? ja käsitletav valdkond aitab sellele kindlasti kaasa ? võib osutuda vääriti mõistmiseks.

 

Patrick Champagne on nimekas prantsuse meediasotsioloog, üks Pierre Bourdieu? lähemaid õpilasi ja tema loomingu paremaid tundjaid. Ta on kirjutanud mitu olulist uurimust arvamuskujundamisest ja tsensuurist tänapäeva meedias (sh ?Faire l?opinion?, Pariis, 1990) ning üllitanud üksi või koostöös mitu põhjapanevat raamatut Bourdieu? loominguga (?Mouvements d?une pensée. Pierre Bourdieu?, koos Christin Olivier?ga, Pariis, 2004; ?Pierre Bourdieu, sociologue?, koos Louis Pinto ja Gisèle Sapiroga, Pariis, 2004; ?Pierre Bourdieu et les médias?, koos Roger Chartier?ga, Pariis, 2004). P. Champagne töötab Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales ja Pariisi I ülikoolis (Panthéon-Sorbonne).

Käesoleva artikli kirjutas ta spetsiaalselt Sirbile.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming