Kuidas mitte muutuda nendesarnaseks

Valle-Sten Maiste

Lihula monumendi, Sakala keskuse ja pronksmehe kõrvaldamisel on ebameeldiv ühisosa.  

Lähinädala sündmuste analüüsi tuleb vaid kiita. Toimunuga seonduvat on käsitletud muljetavaldavalt mitmekesiselt ja tublisti sügavamalt kui igapäevameedia puhul harjunud oleme. Veelgi rohkem oleks ehk tahtnud kuulda seaduskuulekate mitte-eestlaste häält – arvamusi, mida valitsus külmalt mitteoluliseks näib pidavat.

Reageeringutes reageeringutele on üles kerkinud silmaklappidega ja reetlike vasakpoolsete intellektuaalide teema. Räägitakse taas kasulikest idiootidest, nii nagu Stalin nimetas kommunismi kõige ligitõmbavamatel päevadel innustunud intelligentsi. See võrdlus on siiski mugav, lähiajaloost käepärast võtta liialdus. Üles jääb küsimus, kui mitmekülgselt ja kui paljudes valdkondades peab olema informeeritud, et rahvale eksistentsiaalse kaaluga poliitilistes küsimustes sõna võtta ja kust maalt tuleb oma sise- ja sotsiaalpoliitilised kibestumised otsustavalt kõrvale jätta. Sotsiaalne hoolivus ning sise- ja välispoliitilise reaalsuse läbinägelik hindamine ei ole meil küllap alati tasakaalus.

Vene imperialism – ja tänane Vene imperialism eriti – on oma äri- ja suurriiklike huvide realiseerimises nii külm, hoolimatu, küüniline ja julm, et humanistliku kasvatuse saanud ning empaatiale ja mõistmisele häälestatud vaimuinimene kipub sageli uskuma pigem seda looritavat retoorikat kui asja kujutlematult brutaalset ning toorest sisu. Küllap kuluks paljudele humanitaaridele ära kursus Martin Amise, David Satteri ja Anna Politkovskaja taoliste autorite kohta. Püsivalt Gadameriga kokku puutunud mõtlejad peaksid seda tüüpi autoreid lugema võib-olla tõesti esiotsa lausa kuid ja iga päev.

Siiski ei saa mingit vasakintellektuaalide rada pidi eristusjooni tõmmata. Iivi Masso suurepärane arvamuslugu (EPL 30. IV) näitas ilmekalt, kuidas sotsiaalselt hooliv maailmavaade ei lepi kuidagi kuritegelike ja imperialistlike identiteetide säilitamispüüuga ega oma nende kattevarjus tehtavate avantüüride osas illusioone. Pole põhjust arvata, et lääne vasakintellektuaalidel oleks täna liigset soodumust Venemaa propaganda ohvriks langeda. Venemaad kujutatakse vasakintellektuaalide seas sageli hoopis ebainimliku, mitte millestki hooliva kapitalismi halvima näitena. Seda lubab uskuda kas või New Left Review värske number. Moskva majandusprofessori Vladimir Popovi Venemaa arengut murelikult vaatlevale loole järgneb hiljuti Tšetšeenia kohta raamatu avaldanud Tony Woodi analüüs, kuidas Venemaa erakordselt põimunud poliitilise ja majandusliku eliidi tegutsemine on üks jõhkramaid ja küünilisemaid kitsastes korporatiivsetes ärihuvides tegutsemise näiteid tänapäeva maailmas.

Väidetav äriringkondade diktaadi ohjeldamine, millega Putin rahva ootustele vastates justkui tegelenud oleks ja mida laiadele hulkadele markeerib Hodorkovski juhtum, on vaid kattevarjuks korporatiivsetes huvides edenevale kihistumisele vene ühiskonnas. Woodi sõnul on Venemaa näide, kuidas riigil puudub üldse igasugune positsioon korporatiivsete ärihuvide vastu. Teoks on saanud see, mida mustemates globaliseerumisstsenaariumides lääne suunal ennustatud on. Wood toob esile kolossaalsed sotsiaalsed, regionaalsed ja varanduslikud lõhed, mis, vaatamata teatud stabiliseerumisele ja mitmeid aastaid kestnud märkimisväärsele majanduskasvule, Vene ühiskonnas süvenevad. Nii näiteks erineb sissetulek Moskva ja Ivanovo oblasti kõrvutamisel seitse korda. Poole hiigelriigi siseriiklikust kogutoodangust annavad Venemaal kolme-nelja keskuse ettevõtted.

Pidevad õnnetusjuhtumid ja David Satteri raamatus “Pimedus koidikul” kirjeldatud üksikutele kodanikele osaks saanud uskumatud kannatused ei ole juhus, vaid Vene valitsuse jõhkralt hoolimatu poliitika tagajärg. Riigis, kus viiendikus haiglates puudub soe vesi ja kanalisatsioonisüsteem ning riigiülikoole suudetakse vähem kui kolmandiku osas riiklikult ülal pidada, on suurkorporatsioonide huvides hüppeliselt makse vähendatud. Sellele lisanduvad drastilised inimarengu näitajad. Nii on Venemaa välistel põhjustel saabunud surmade poolest Maailma Tervishoiuorganisatsiooni nimistus esimene ning isegi viimasel ajal, kui “olukord mõrvade ja muu osas on riigis stabiliseerunud”, leiab Venemaal 100 000 elaniku kohta aastas aset 20 mõrva, mis ületab relvaga vehkimiste poolest kurikuulsa USA vastava näitaja rohkem kui kolm korda. Eesti vastav näitaja on küll euroopalikust briljantsusest kaugel, kuid oli 2002. aastal Venemaast siiski üle poole väiksem (vastavalt 33 ja 15 mõrva 100 000 elaniku kohta). Pole põhjust arvata, et niisuguse siseolukorraga riik hooliks kelleski piiri taga.

Hukkunud Dmitri juhtum on küll erakordselt kahetsusväärne, kuid on selge, et Venemaa jaoks on mõrvatud kaasmaalasel pelgalt poliitiline tähendus. Vaatamata suursaadik Mart Helme sõnavõttude tasakaalukusetusele tuleb nõustuda ta sedastustega, et “küsimus siinsete vene noorte õigustest, heaolust ja perspektiividest pole Moskva jaoks tegelikult absoluutselt päevakorral” ning et “konflikti vundamendiks on geopoliitika ja Venemaa suurriiklikud ning majanduslikud huvid”.

Kuulun nende hulka, keda monument ei häirinud. Olen elanud majas, kus umbes 80% on vene inimesi, pea kogu oma elu. Suhtun nendesse inimestesse austuse ja lugupidamisega. Nad moodustavad eluilma, mille vastu mul midagi ei ole ja mille asendumine kujutaks endast küllap kohanemisraskustki. Nende seas on kahtlemata inimesi, kes ei loe iga päev ajalooraamatuid ja on Venemaa infoväljas, kuid kelle perekonna mälestus nende maale tunginud vaenlase vastu võitlemisest on siiras. Nende pärast oleks võinud monument jääda.

Minu arvates on Isamaaliit käitunud aastaid kahetsusväärselt, esindades natsionalistlike ekstsentrikute revanšihimu tõsiseltvõetaval poliitilisel maastikul. Pole võimatu, et just Isamaaliit on monumendiküsimust aastaid häältemagnetina käsitledes peasüüdlane, kes mängis selle palli Venemaa jalge ette. Kuid kumuleeruv vastasseis monumendi ümber kujutas endast venivat ja laienevat julgeolekuohtu, mille käigus tekkinud Eesti ühiskonna polariseerumist Venemaa poliitiline juhtkond silmanähtavalt nautis.

Lõpuks on tõsi ka see, et eesti poisid ja kogukond on venelaste jaoks mingis ähmases kollektiivses alateadvuses ikka fašiste tähendanud. Isegi kui eestlastele tegelikult üldsegi paha ei soovita, lööb see lumesõdadest peale välja. Venemaa kujundab oma identiteeti imperialistlikest huvidest lähtudes ja sellise varjuga identiteeti ei ole vaja Tõnismäel toetada. Identifitseerimiseks olgu siiski kultuurikeskused ja -üritused, mitte oma koduriigi suhtes üha enam vaenulikku varjundit omandavad mälupaigad. 

Valitsusele, ammugi politseile ei ole põhjust ette heita toimetulemist kriisisituatsioonis. Politsei väärib piiritut tänu ja austust. Ei saa nõuda, et politsei käituks kui soe ja sõbralik siidikera, kui teda on järjepidevalt provotseeritud. Politsei reakoosseisul tuleks kohe ja hüppeliselt palka tõsta. Tuleb tunnustada ka üksikisiku rolli kriisis. Mõne Kanal 2 või Eesti Raadio julge reporteri või operaatori tõttu teame kõigest paremini kui muidu. Toekas on abipolitseinike rohkus. Väga tuleb tunnustada muidu vastikult kolletava Postimees Online’i tööd.

Ansipi ja valitsuse tegevusega seondub siiski palju küsitavat. Raske on otsustada, kuivõrd kannustas Ansipit pragmaatiline mõistlikkus mitte pakkuda Venemaale võimalust eesti ühiskonna eesti lõhede arvelt profiiti lõigata ja kuivõrd esines soov Isamaaliidu vana teemaga kasu lõigata. Lihula kombel vargsi pealeminek, demagoogilisus ja ülbe ignorantsus seaduskuuleka vene kogukonna tundeid puudutavatele küsimustele reageerimisel. Rõhutamine, et tegu on ainult ja ainult marodööride ja vandaalidega kuni sinnamaani, et tekib tunne, et tõesti oligi valitsusel endal väike uitmõte või koguni plaan poolprovotseeritud vandaalitsemiste taustal pragmaatiline punktivõit võtta. Seaduskuuleka vene kogukonna eimillekski pidamine. Niisugused probleemid võiksid olemata olla. Ei ole võimalik sellise mentaliteediga juhte Eestile sobilikuks pidada. Ehk pole päris kõike nii soovitud ja see on palavikulistes sündmustes nii kujunenud? Ehk on siin midagi parandada?

Olin ka eestlasena, sõites läinud neljapäeva varahommikul kella kuue ajal kodulinnast välja tööle, Tõnismäel hommikutundide katte all vargsi toimuvast häiritud. Mis oleks muutunud, kui oleks avalikult teada antud, et kindlal kuupäeval ja kellaajal päeva ajal alustatakse monumendi juures töödega? Et asi võetakse ette, kuna vaenulikud jõud on muutnud monumendi küsimuse Eesti destabiliseerimise vahendiks. Valitsuse retoorikas kõlas, et nii tegutseti hoidmaks ära halvimaid vastasseise. Raske on kujutleda, et avatult tegutsedes oleks juhtunud midagi veel hullemat.

Lugedes New Left Reviewst Venemaa analüüse jäi kummitama, et me ei ole siiski ka ise paljust sellest negatiivsest, mis iseloomustab postsovetlikku röövkapitalistlikku Venemaad, suutnud otsustavalt lahti saada. Küsimus ei ole ainult selles, et mitmed inimarengu näitajad nagu keskmine eluiga ja välistel põhjustel surnute arvukus kalduvad meil Venemaaga samasse kanti. Ka Eesti näib teinekord tegutsevat pelga majanduskasvu ja välise stabiilsuse huvides ning sotsiaalne hoolivus laiemalt ning kodanikuühiskond ei ole meil väärtus.

Meil ei ole küll nii otsest äri ja poliitilise eliidi põimumist nagu Venemaa tippjuhtkonnas ning nii konkreetset ringi, mis ühendab luuretaustaga nomenklatuuri, rikastumist ja tipp-poliitikat, mida Financial Times on karikeerinud nimega Russia Inc., kuid meie riigiametite politiseerimise ja nomenklatuurse taustaga Vene tipp-poliitika vahel on sarnasusi. Ka Tony Woodi statistika selle kohta, kuidas rikastumine käib Venemaal poliitika kaudu ja abil, toob meelde rusuvad Eesti analoogid. Kui sul ei ole avatud ja läbipaistvat mentaliteeti ühtede asjade ajamises ja sa pead ning oled harjunud igapäevapoliitikas hämaraid asju varjama, siis lööb sama mentaliteet välja ka eksistentsiaalse tähtsusega  asjade ajamisel.

Eestis on viimasel ajal moodi läinud tsiteerida Marcus Aureliust, kelle meelest parim kättemaks vaenlastele on mitte muutuda nendesarnaseks. Tundub, et seda käsulauda on liiga tihti mõistetud pelga keeluna mitte röövida purukslöödud vitriinide tagant aluspesu. See tähendab siiski ka palju muud, mille poole Eestil on veel tükk maad minna, see tähendab olla hoolivam, solidaarsem ja võtta kuulda kõiki ühiskonna liikmeid, see tähendab kodanikuühiskonna arendamist. Lihula monumendi, Sakala keskuse ja pronksmehe kõrvaldamisel on Eestis valitsevat mentaliteeti iseloomustav ebameeldiv ühisosa.  Poliitikas tähendab see ka seda, et me ei demagoogitse, et me ei ignoreeri tõstatatud küsimusi, et me seame avatuse ja läbipaistvuse normiks ka siis, kui see on poliitiliselt ebamugav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht