Kuidas mõõta inimese väärtust?

Ott Puumeister

Majandus on aina enam see, mille kaudu inimese väärtust arvestatakse. Nii tema haigused, kultuurilised valikud, identiteet jms saavad õigustatud just majandusliku sfääri kaudu. Kuidas omandab väärtuse inimese tervis? Kas terve inimene on see, kes suudab võimalikult dünaamiliselt oma keskkonnaga suhestuda, nagu arvas Georges Canguilhem?1 Või on terve inimene hoopis see, kes toodab riigile võimalikult palju tulu ning kulutab elamiseks võimalikult vähe ressursse? Mõni aeg tagasi jäi kõrva uudis sellest, et HIV on Eesti riigile viimase kümne aasta jooksul tekitanud kahjumit 188 mln euro väärtuses. Loomulikkus (või lausa ignoreerimine), millega see teadaanne vastu võeti, suunab kindlasti viimase variandi poole. Oleme juba niivõrd harjunud, et inimese elu ja tervise väärtus on arvutatav rahaühikutes, et me ei küsigi enam, kuidas või miks seda arvutatakse. Inimelu on lisaks ühiskondlikkusele, poliitilisusele, keelelisusele, kultuurilisusele jne tänapäeval ka vaieldamatult majanduslik. Inimese tervis ei ole seega sugugi tema eraasi ega vaid tema keha kohandumisvõime keskkonnas. Vähemalt ühiskonnas, milles toimivad suurte, kogu ühiskonna kodanikke hõlmavate süsteemidena haigekassa, tervishoiusüsteem, sotsiaalkindlustus. Kõik need valdkonnad on lahutamatult seotud (riigi) majandusega – tootlikkusega, kulude ja tuludega. Inimese tervis omandab sisestatuna majandus-poliitilisse keskkonda üsna konkreetselt poliitilise iseloomu, mille tulusid ja kulusid on võimalik välja arvutada. Inimene asetatakse suhtesse mitte füüsilise keskkonnaga, vaid majandusliku süsteemiga. Võttes arvesse, et majandus on tänapäeval aina enam poliitikat ja ühiskondlikku elu struktureeriv kriteerium, ei ole midagi imestada, et inimese elu omandab eelkõige väärtuse just rahalises vääringus ja tootlikkuse sõnavaras.

Inimkapitali varud tuleb tootma panna

Michel Foucault kirjutas juba 1979. aastal, et „subjekti võetakse arvesse ainult kui homo oeconomicus’t […] majanduslik käitumine on see mõistmise raamistik, millesse uue indiviidi käitumine asetatakse. See tähendab ka, et indiviid muutub valitsetavaks, et võim haarab ta enda mõjualasse niivõrd, kui ta on homo oeconomicus.”2 Inimene on ettevõtja, kes investeerib iseenesesse ning kellesse investeerib riik – tulemuseks peab olema võimalikult kõrge tootlikkus. Nii kirjutavadki Heckman ja Jacobs, et „euroopa inimkapitali varud püsivad suure osa elutsüklist – töötuse ja varase pensionilemineku tõttu – tegevusetuna. Inimkapitali tuleb terve elutsükli käigus utiliseerida ja hooldada, et investeeringud inimkapitali teeniksid piisavalt suurt kasumit.”3 Inimene ei ole sugugi „asi iseeneses”, vaid saab oma ühiskondliku väärtuse muudetuna kapitaliks, „kapitalistliku süsteemi sisemiseks muutujaks”, nagu ütleb Brian Massumi.

Niisiis, subjekt kui homo oeconomicus, kelle tervislik seisund on kapitaliks muudetuna tõeliselt avalik probleem, on seega ka võimu probleem. Tervislikku seisundit on tarvis reguleerida nii, et tervislikkuse võimalikult kõrge taseme (elukvaliteedi) hoidmine kulutaks võimalikult vähe ressursse. Et ressursse efektiivselt jaotada, on tarvis välja töötada kvantitatiivsed meetodid mõõtmaks elu kvaliteeti.

Ühe sellise mõõtühikuna on välja töötatud meetod nimega „kvaliteediga kohandatud eluaasta” (ingl k QALY – quality-adjusted life year), mis mõõdab inimese elu pikkust üheskoos tervisega seotud elukvaliteedi hinnanguga (Guide … 2008). ’1 QALY’ tähendab täiuslikult tervislikku eluaastat ning ’0 QALY’ tähistab surma. Seejuures on huvitav, et näiteks voodihaige inimese QALY ulatub miinustesse – nii seetõttu, et ta ei suuda ise enese eest hoolitseda ja on pidevalt valudes, kui ka seetõttu, et tema elu „kvaliteeti” tuleb vaid suurte kulutustega hoida, samas kui inimene ise ei tooda mitte midagi, ei tooda uut (majanduslikku) kvaliteeti. Sekkumised terviserikete taastamiseks on seda soovitumad, mida vähema kuluga nad vormivad seisundi lähemale ’1’-le. Kui mõelda sellele, et „tervislik seisund” ei ole midagi, mis eksisteeriks loomulikult, vaid mis nõuab pidevalt investeeringuid (olgu selleks siis raha, aeg, füüsiline koormus, keha võimete suurendamine vms), siis ei eksisteeri ühtegi inimest, kes ei kulutaks oma seisundi peale nii avalikke kui isiklikke ressursse. Tervislik, „tõeline” mina on samaaegselt nii loomulik [natural] kui ka toodetud.4

Kuigi seoses tootlikkusega ja majandusliku kasvuga räägitakse küll elu kvaliteedist, jääb see kvaliteet siiski mõõdetavaks kvantitatiivselt (töötasu, maksud, kulutused) – „kvaliteediga kohandatud eluaasta” ei tähenda kvaliteedi esiplaanile seadmist, vaid selle käsitlemist kui paratamatut segajat, otsekui ülejääki, mis ei allu täpsetele arvutustele. Et muuta inimelu valitsetavaks, majandatavaks, on tarvis see fragmenteerida erinevateks ühikuteks, informatsiooniks – ning kogu selle arveldatavuse varju jääb ja peidetakse ära inimene, indiviid. Majandussfäär loomulikult põhinebki arveldatavusel ja nii on loomulik, et igasugune inimfaktor tuleb samuti mõistetavaks teha numbrite kaudu – kuidas muidu oleks võimalik koostada näiteks eelarveid, kavandada ümberkorraldusi kulutustes, ennustada tulusid?

Tervise mõte on tuluteenimine

Kui nüüd täpsemalt vaadata, kuidas arvestati inimelu väärtust alguses mainitud HIVi-nakkuse puhul, pöördume uudisest, mis esitab umbmäärase arvu – 188 mln eurot – justkui enesestmõistetava faktina, Praxise sooritatud uuringu poole.5 Haiguskulu väljaarvutamiseks on kasutusel „inimkapitali meetod”, mis „käsitleb kaudse kuluna patsiendil haiguse tõttu huvi all oleval ajaperioodil (sh ka tulevikus) teenimata jäävat tulu, isiku hüpoteetiline tootlikkus loetakse võrdseks tema haigestumise eelse panusega” (lk 21). Inimkapitali meetodi alusel arvestatakse (kas surma või vähenenud QALY tõttu) kaotatud eluaastate potentsiaalne kahju otsekui reaalseks tuluks, mille ettevõte või riik oleks töötaja pealt teeninud.

Siin on veel tähelepanuväärne, et inimkapitali meetod on valitud, kuna see ei sõltu „antud hetke olukorrast niivõrd […] ning võimaldab usaldusväärsemalt analüüsida tegelikku tootlikkuse kadu nende inimeste puhul, kes oleks tervisliku olukorra samaks jäämisel võinud samuti majandusse panustada” (samas, lk 22). Ühesõnaga, inimkapitali lähenemine on suurepärane näide abstraktsest kodeerimisest, mis „ei sõltu hetkeolukorrast”. See tähendab ka, et see ei sõltu konkreetsetest kuludest ega konkreetsetest haiguslikest seisunditest. Surnud inimene pannakse (virtuaalselt) teenima raha, mis ta teenis elusast peast, kuni keskmise eluea lõpuni.

Ühest küljest ei võeta siin arvesse seda, et ettevõtted ei kannata konkreetse inimese surma puhul sugugi suurt kahju – alati leidub asendaja, ja üsna lühikese aja jooksul (vähemalt praegusel majandusliku depressiooni ajal). Teisest küljest lahutatakse inimese elu tema konkreetsest keskkonnast ja jätkatakse seda matemaatiliselt peale surma – siin ei mängi enam rolli inimene ja tema suhestumine keskkonnaga, vaid need numbrid, mida ta on suutnud enne surma genereerida. Niisiis, toimub ettevõtete struktuuride taandamine staatiliseks, kohanemisvõimetuks ning inimese elu abstraheerimine numbriteks, mille järgi tema elujärgne arengujoon toodab ainult kasumit, mis tegelikkuses arvestatakse ümber kuludeks, mida ettevõte suure tõenäosusega ei pea kandma. Selles mõttes võib küll öelda, et inimkapitali meetod ei sõltu niivõrd palju hetkeolukorrast.

Kuid taoline virtuaalsete kulude – ja selle kaudu potentsiaalsete tulude – kasvatamine ei ole sugugi peamine probleem, millele tahan tähelepanu pöörata. Pigem tahaksin rõhutada seda, mis muudab sellised arvutused võimalikuks ja vajalikuks: nimelt, et majandus on saanud üheks olulisemaks meie kultuuri tähistussüsteemiks, millesse inimene asetub ning mille kaudu ta saab subjektiveeritud. Siin ei saa rääkida loomulikult enam „majanduslikust baasist” marksistlikus mõttes, mis determineerib pealisstruktuuri toimimise. Pigem on majandus just nimelt saanud üheks märgisüsteemiks (või ideoloogiaks, diskursuseks) teiste seas. Just majandus on aina enam see, mille kaudu inimese väärtust mõõdetakse. Nii tema haigused, kultuurilised valikud, identiteet jne saavad õigustatud just majandusliku sfääri kaudu. Nii kirjutavadki Praxise uuringu autorid, et „üheks olulisemaks väljakutseks HIVi ennetamise ja ravi juures ongi see, et nakatuvad peamiselt noored tööealised inimesed ehk kõige produktiivsemad ühiskonnaliikmed” (lk 28).

HI-viiruse olulisus ja ohtlikkus ühiskonnale ei tulene mitte sellest, et inimesed surevad, vaid sellest, et aina enam haigestub tööealisi ja töötavaid inimesi. Kui tegemist oli algselt narkomaanide ja homoseksuaalsete (keda enamasti samastati) haigusega, ei olnud sel niivõrd suurt majanduslikku alust – see oli teise haigus. Teiste sõnadega, kui inimese produktiivsus on individuaalsel tasandil niikuinii „madal või olematu”, ei kodeerita teda kui majanduslikult tähenduslikku. Majanduslik väärtus ent on üks peamisi kriteeriumeid, mille järgi ka kultuuriliselt, ühiskondlikult ja poliitiliselt inimese elu tähendustatakse ja mis muudab selle tähendustamise vajalikuks ja võimalikuks.

Kas suudame mõelda majanduslikust keelest väljaspool?

Siin võime arutleda veel teiste valdkondade üle peale haiguskulude arvestamise. Näiteks migratsioon, väljaränne, „ajude äravool”: kurdetakse selle üle, et arstid, tippjuhid, teadlased jt lahkuvad Eestist ning arutletakse selle üle, kuidas oleks võimalik väljast paremaid „ajusid” sisse tuua. Siinjuures ei ole oluline, millise (poliitilise) identiteedi inimene omandanud on, vaid see, kuivõrd efektiivne ta on (riigi) majanduslikust vaatepunktist. Samas n-ö tavaliste, kvalifikatsioonita inimeste sisseränne toob kohe kaasa identiteedi küsimuse: kas nende identiteet osutub meie rahvust lõhkuvaks ja ohustavaks jne. Ehk kui ühiskonna domineerivaks keeleks (ideoloogiaks, diskursuseks) saab majandus, muutub identiteedi küsimus teisejärguliseks; esmatähtis on see, kuivõrd efektiivselt on võimalik inimest majanduslikku vahetussüsteemi kodeerida.

Homo oeconomicus, majanduslik inimene ei sisene ühiskonda, teda ei aktsepteerita poliitiliselt mitte seetõttu, et ta omaks teatud konkreetset identiteeti, vaid seetõttu, et ta omandab ressursi ja investeeringu väärtuse. Just sellest vaatepunktist omandab ka inimese tervis olulisuse: terve inimene on tootlik inimene, haige inimene nõuab kulutusi ning toodab ühiskonnale kahju. Just majandusliku arvestuse kaudu muutuvad teatud haigused oluliseks: neile hakatakse otsima ravi- ja ennetusmeetodeid. Seetõttu ei ole ka mõtet kriitikal stiilis „majandus on halb”. Kuid kui inimeste identiteeti, tervisekäitumist, kultuurilist ja poliitilist kuuluvust hakkab peamise kirjelduskeelena ette kirjutama majandus, siis tuleks ehk küsida: kas me suudame veel mõelda majanduslikust keelest väljaspool? Kas suudame ette kujutada inimest, kelle peamiseks eesmärgiks ei oleks riigile võimalikult palju makse maksta? Või taandub inimese kvaliteet lõpuks ikkagi vaid numbritele?

1 Vt Jüri Lipping, „Georges Canguilhem: Elu, norm, patoloogia”. – Akadeemia 2012, nr 4,lk 579–601.
2 Michel Foucault, „The Birth of Biopolitics”. New York: Picador, 2008, lk 252.
3 James J. Heckman & Bas Jacobs, „Policies to Create and Destroy Human Capital in Europe”. Institute for the Study of Labor, 2009, lk 4-5.
4 Nikolas Rose, „Neurochemical Selves”. Society 2003, Vol. 41, No. 1, lk 59.
5 Gerli Paat-Ahi, Ain Aaviksoo, Riina Sikkut, „HIVi mõju majandusele ja tööandjate roll selle ennetamisel”. Poliitikauuringute keskus Praxis, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming