Kuidas müüa Eesti ajalugu? Kas nagu setusid?

Mati Hint

Hiljuti oli Vikerraadios (6. oktoobril, kordusena Klassikaraadios 10. oktoobril; on järelkuulatav) huvitav kultuurisaade. Anne Türnpu, Marion Jõepera ja Ott Heinapuu rääkisid Taarka pärimusteatri noortestuudio etendusest „Kuidas müüa setot?”. Keeleteadlane või semiootik tunneb selles vestluses ära kindla kultuurilise arhetüübi. Eestlastel on oma ettekujutus (poti) setudest. Selles kuvandis on setude tunnusteks joomine (õuhka), külakaklused, leelotamine, massiivse rinnahõbedaga rahvarõivad, raskesti arusaadav keel, mõni tuntuks saanud setu laul, vene mõju ja õigeusk, teistsugused kalmistukombed. Sellistest tunnustest panevad eestlased endale kokku oma setukuvandi, mida võib ka kunstiliselt esitada – romaanis, teatris, filmis, lõuendil. Viidatud raadiosaates nimetati seda tabavalt narratiivi kokkupanekuks – eestlaste ettekujutus seati kokku setusid kujutavaks etenduseks. Võib juhtuda, et kui sellist kokkupandud narratiivi vaatavad või loevad kujutatud ise, siis ei tunne nad ennast seal ära ja solvuvad või hakkavad õiendama. Pusle palakesed võivad olla enam-vähem õiged, aga kokku on pandud vale pilt. See on kokkupandud narratiivi esimene tasand: setud solvuvad. Mina lõunaeestlasena muide solvun ka, kui kuulen (üldiselt ei kuula) Vikerraadiost imalate meeshäälte lauldud kitšilikke näiliselt nostalgitsevaid näiliselt lõunaeestikeelseid laulukesi kastemärjast rohust ja imäkese-esäkese hellast hoolitsusest. Solvun esiteks sellepärast, et need laulukesed on enamasti talumatult küündimatud ja epigoonlikud, teiseks sellepärast, et pilt on vale, ja kolmandaks sellepärast, et efekti tahetakse saavutada viletsas ja vigases lõunaeesti keeles laulusõnadega. Ühe sõnaga, tahetakse vähenõudlikule ja asjatundmatule kuulajale müüa armetut kitši lõunaeesti nostalgiana. Setudest kokkupandud narratiivi teine tasand on hoopis ähvardavam: setud hakkavad Värska sanatooriumi spaasakstele etendama setu asja just niimoodi, nagu eestlased nende narratiivi on kokku pannud. Nad neelavad oma solvumise alla või siis ei hooli enam, ja esinevad sellistena, nagu peab, mitte pärissetudena. Ollakse, nagu vaateaknal peab olema, peaasi, et „müüks”. Nii on lugu ka indiaanlastega ja maooridega ja natuke juba ka saamidega ja Venemaa põhjarahvastega, võib-olla ka mordvalaste ja udmurtidega ning teiste idapoolsete soomeugrilastega. Kas ka meie, eestlastega?

Kuidas müüa Eesti ajalugu? Kas nagu Sofi Oksaneni „Puhastust”?

Sofi Okaneni „Puhastuses” kokkupandud narratiiv tõsteti Eesti retseptsiooni peavoolus kirjanike, kirjanduskriitikute ja ajakirjanike poolt Eesti ajalooks. „Puhastuse” filmiversiooni Eesti esilinastusel viibisid vabariigi president Toomas H. Ilves ja mitu ministrit, ametlik eliit ja arvamusliidrite hulka arvatud kultuuriinimesed. See tähendas ametliku Eesti ülimat tunnustust Oksanenile, „Puhastusele” ja juba ette ka tema uuele Eesti-ainelisele romaanile.

Intellektuaalide vähemus, kes on söandanud pidada küsitavaks „Puhastuses” visandatud ajalootausta, olustikudetaile või usutamatut süžeed, on sildistatud koguni nõukogude võimu kuritegude eitajateks. „Kas ikka peab [—] vägisi endale sisendama, et ei olnud [—] massimõrvu, küüditamisi …,” küsib Peeter Kaldre 13. septembril Maalehes arvamuses „Skandaalne lugu”, mis kiidab Eesti ajaloo õiget kujutamist „Puhastuses” – eestlased ise ei julgevatki enam kirjutada ega filmis kujutada asju nii, nagu nad olid.

Tutvustasin „Puhastust” märtsiküüditamise mälestuskirjutises Õpetajate Lehes 3. aprillil 2009. aastal, kui romaan oli eesti keeles veel ilmumata. Minagi tegin romaanile ajaloolise tausta ja olustikudetailide osas etteheiteid ja jään nende etteheidete juurde ka praegu. Ma ei leia, et „Puhastuse” ajaloo- ja olustikudetailide vigasusele osutamine tähendaks nõukogude võimu kuritegude eitamist või nende unustada soovimist. Siin pole üldse mingit seost: ma tahaksin hoopis nende (ja üldse kõigi) kuritegude võimalikult täpset avalikkuse ette toomist, koos ajaloolise taustaga. See pole muidugi ilukirjanduse kohustus. Aga ma ei arva, et kirjandusteose ideoloogia peab määrama tema retseptsiooni ning et kõik muu – süžee usutavus ning ajaloo ja olustikudetailide äratuntavus – on kõrvaline.

Suur osa ilukirjandusest, filmist ja teatrist, kunstist ja muusikast on enamasti ikka mingi ideoloogia või maailmavaate (maailmanägemise) otseseks või varjatud väljenduseks. Meelelahutus (krimikirjandus kaasa arvatud) võib olla ideoloogiavaba, aga sealgi on tõlgendamisvõimalusi. Ideologiseerituse skaala ühes otsas on l’art pour l’art, teises otsas totalitaarrežiimide ametlik kultuur. Nende äärepunktide vahel on ruumi ideologiseerituse eri astmetele ja strateegiatele. Kogu nn sotsialistlik realism, natsiaegsed juutidevastased romaanid, filmid ja plakatid on puhtal kujul ideoloogia kunsti võtete kaasamise teel. Seda kunsti kiidavad need, kes sellesse ideoloogiasse usuvad või uskumist simuleerivad.

Ka „Puhastus” on ideologiseeritud kirjandusteos, must-valge (põhiliselt must). Kui värvitoone olekski ainult kaks ja kõike saaks kujutada ainult kas musta või valgena, siis vastaks „Puhastus” kaanonitele. Punane 1941. aasta oli ka tegelikkuses õuduste aeg ja sakslaste saabumine tõi pääsemislootuse, mis esialgu oli valdavalt valge. Punaarmee ja NKVD taastulekuga kaasnenud terror sõjajärgsetel stalinlikel aastatel oli muidugi jälle must mis must. „Puhastus” kujutabki selles värvivalikus NKVD-lasi ja kommuniste maksimaalselt võigastes ja grotesksetes värvides (last piinatakse-vägistatakse kuuma elektripirniga, NKVD-lasest hambaarst on hambapuurimisest midagi kuulnud sakslasest sõjavangi käest, lõdval parteilasel lotendavad munandid põlvini jne). Kujutatu äratab jälestust.

Saksa okupatsioon kuulub „Puhastuses” valge, peaaegu helge poole peale. Sakslaste tulekuga saab elu jälle korda, kõik laabub. Saksa sõdurid veedavad viisakalt aega eesti neidudega, asutatakse Eesti Rahva Ühisabi Punaarmeesse mobiliseeritute perekondade abistamiseks, juudiperekond saab Ostlandist ohutult kaduda Nõukogude tagalasse, kuigi rinne on juba kaugel.

Niinimetatud sotsialistliku realismi alguses oli tegelaste värvimiseks samuti ainult kaks võimalust: külakurnaja-kulak ja kurnatav kehvik (variatsioonidena valgekaartlane ja punakaartlane, kapitalist ja tööline), hiljem lisati kõhklev keskmik või kõhklev intelligent – need pidid oma kõhkluste eest rängalt maksma. Kapitalismi ja sotsialismi kujutamine oli sama must-valge. Muidugi ei ole Sofi Oksanen oma kujutamistehnikat õppinud totalitaarsetelt kirjandustelt, aga on seaduspärane, et ideologiseeritus kaldub must-valgesse. Kes selles kirjandusskeemis jäetakse inimlikuks, sellele määratakse ohvriroll („Puhastuses” Ingel).

Kahtlustan, et need, kes „Puhastuses” Oksaneni kujutatud ajaloolises taustas ja sündmustikus väidavad ära tundvat Eesti tegelikku ajalugu ja olustikku, teevad seda oma poliitiliste sümpaatiate või siis konjunktuurselt ametliku Eesti poliitilistele sümpaatiatele klakerdamise tõttu.

Kui ma olen elanud selles ajas, milles „Puhastuse” tegevus toimub, siis tahan ma seal kujutatud aega ja tolle aja artefakte ära tunda. („Heas kirjanduses tunned iseenda ära. – See on võimas äratundmine, mis lubab jõuda jälile kogemustele, mis on kõigile ühised.” – Kärt Hellerma, Kirjanduse mitu universumit. – EPL 15. X 2012). Sadu aastaid hiljem pole ajastu detailide täpne edasiandmine elamuse saamise seisukohalt võib-olla enam nii oluline, aga siiski. Kujutlege olukorda, et keegi pole üles kirjutanud, millal heinapallimise tehnika jõudis Eesti kolhoosidesse. Siis võib „Puhastuse” metsavenna peidiku sissepääsu varjamine heinapallidega olla tõendi väärtusega. Ent 1949. aastal heinapalle polnud. Tahta, et ajaloolised-olustikulised detailid oleksid ilukirjandusteoses enam-vähem õiged, ei ole midagi ennekuulmatut. Pole põhjust Oksanenilt seda mitte oodata lihtsalt sellepärast, et ta välismaalasena võtab Eesti saatust südamesse ja on õigel poolel.

Ka märtsiküüditamises tegelikes olukordades (mis ju sadades kirjeldustes talletatud) tahaksin ma ära tunda ühist kogemust või ühist mälestust. Välismaistele või ka tänapäevastele noortele eesti lugejatele ei ole tähtsust, kas küüditamispäev oli sombune ja maad kattis sügav sulalumi või oli kirgas külm talveilm (nagu teatas „Aktuaalne kaamera” 2009. aasta 25. märtsil) või oli käes suur kevad (nagu „Puhastuses”). Aga kunagi ei tea: äkki tahab keegi kirjutada romaani sellest, kuidas küüditamisauto jäi külavaheteel sulalumme kinni ja mis siis järgnes (tulid metsavennad, küüditatud vabastati, küüditajaid tabas teenitud karistus jne). Siis läheks sügav lumi ja sulailm asja ette.

„Puhastuse” kirjanduslik tehnika paneb sündmused ruumis ja ajas konkreetselt paika, tinglike koha- ja ajatunnustega loos oleksid detailivabadused suuremad. Ühe romaani ajastu- ja olustikutunnuste usutavus pole iseenesest kuigi tähtis probleem. Ikka on võimalik etteheiteid pareerida: see pole ajalugu, see on ilukirjandus. Põhimõtteliselt on õige seegi, et pole kuigi tähtis, mis ilm oli kuriteopäeval, tähtis on kuritegu hukka mõista. Romaan võib vabalt olla ajalugu, mis ei realiseerunud, aga oleks võinud ka realiseeruda. Sofi Oksanenil on enesestmõistetav vabadus kirjutada ilukirjandusena missugust tahes Eesti ajalugu, sobitada kokkupandud narratiiv kuitahes usutavaks või usutamatuks krimisüžeeks, kujutada eesti perekondi ja suguvõsasid ustavate ja truudena või reetlikkuse ja pahatahtlikkuse kehastustena. See on tema vabadus.

Küsimus on: missugune on retseptsiooni vabadus? Kas sellise romaani (ka filmi ja näidendi) retseptsioon tänapäeva Eestis on vaba? Kui vaba? Kuidas võtab kokkupandud narratiivi vastu ühiskond, keda kujutatakse? Kas retseptsiooni vabadus ütleb midagi ka ühiskonna enda vaimse vabaduse kohta? Kui eesti kirjanikud, kriitikud, kirjandusteadlased ja ajakirjanikud, politoloogid ja feministid valivad vabas ühiskonnas vabatahtlikult nende eneste identsust defineerivaks narratiiviks suurte küsitavustega konstruktsiooni, siis väärib tõsist etnopsühholoogilist uurimist kogu see hinnangute ja retsensioonide massiiv, mis Eestis on „Puhastuse” ja Sofi Oksaneni kohta kirjutatud.

Nähtus on see igal juhul, nagu ka „Puhastuse” rahvusvaheline edu. Sofi Oksanenile on see saavutus igal juhul (saavutus on seegi, et Sofi tähendab praegu Eestis Sofi Oksaneni). Aga see võib olla ka märk, et eesti haritlastega on midagi lahti. See lahtisus on sama, mis juhtub setudega. Eestlased eeldavad, et setud oleksid sellised, nagu nemad setusid kujutlevad; ja setudel ei olegi varsti muud teed kui elada vaateaknaelu. Nad annavad alla, kuigi vastu tahtmist. Veel suuremaks ohuks on „turisti vaatenurk” Peipsiääre vanausuliste küladele. Saaremaale ehitati koguni hiigelkallis mõttetu süvasadam selleks, et saarlased saaksid hakata turistidele massiliselt saarlasi etendama. Reservaadimentaliteeti on hakatud võtma eduloona. Kui „Puhastust” esitatakse Eesti ajaloona, siis on see sama mentaliteedi ülekanne ajalukku, „Winnetou”-sündroom, selle vahega, et indiaanlaste õilsuse kõrval on eestlaste moraalne pale kokkupandud narratiivis üsna alaväärne. Ka Oksaneni uues romaanis „Kui tuvid kadusid” öeldakse seda natsiohvitseri suu läbi otsesõnu: eestlaste kadedus ja kättemaksuhimu laseb neil kommunistiks tembeldada keda tahes. Sama nenditakse kuuekümnendatel KGBga koostöö tegemise motiivina.

„Puhastuse” Eesti retseptsioonis on entusiastlikult väidetud, et alles sellest romaanist saame teada, milline oli Eesti ajalugu ja olustik. Tegelikult küll seda, millisena me oma ajalugu ja traumasid peame kujutlema. See kõik on juba olnud, aga oludes, millel ei olnud midagi ühist vaadete vabadusega. Skeem on diagnostiline. Diagnoosi võib nimetada kaasajooksikluseks, alaväärsustundeks, identiteedi nõrkuseks või lihtsalt tahtmiseks saada vaateaknatähelepanu mistahes loobumiste hinnaga. Kui nõustutakse väljastpoolt antud kõverpeegliminevikuga, küllap nõustutakse siis ka väljastpoolt ette kirjutatud tulevikuga, olevikust kõnelemata. Seda tulevikku ei kirjuta meile enam ette Eestile kaasatundev Soome kirjanik, vaid hoopis vääramatum jõud. Ja nõustutakse mitte hääletult alistudes, vaid alistumist häälekalt ülistades. Seegi on juba teistes (võõraste tankidega) oludes korduvalt olnud. Võõraste ettekirjutuste järgi elamine on saanud meile nii enesestmõistetavaks, et kes sellega reservatsioonideta ei nõustu, need sildistatakse kahtlasteks.

Kes panid tuvid nahka? Kas tõrjutud mälestused Sofi Oksaneni uues romaanis?

Sofi Oksaneni uut Eesti-ainelist romaani oodati pingsalt. Seni veel eesti keelde tõlkimata „Kui tuvid kadusid” („Kun kyyhkyset katosivat”, Like, 2012 ) võib Eesti avalikkuses põhjustada järjekordse tsunami. Tõenäoselt tuleb kõigepealt hämming, alles seejärel kiitus, mis seekord on väga ära teenitud. Uues romaanis on Eesti ajalugu hoopis teistsugune kui „Puhastuses”. Sofi Oksanen on paari aastaga teinud uskumatult tublit tööd Eesti hilisajaloo kõige otsustavamate aastate tundmaõppimiseks. See on seda tunnustusväärsem, et edukuse mõttes „Puhastuse” mudel töötas ja oleks edu toonud ka uues romaanis.

„Kui tuvid kadusid” on kaugenenud ideoloogilise kirjanduse must-valgest jaotusest, siin on värvivarjundeid rohkem. Mis aga peamine: siin peaaegu ei ole häirivalt usutamatuid ajaloo- ja olustikudetaile. On tõsi, et Saksa vabadussõdurid (sellisteks nad punasest terrorist vabanemise eufoorias arvati) mattusid Eesti linnades lillevihma. On tõsi seegi, et Saksa sõdurid püüdsid ja kasvatasid tuvisid, kes läksid supiks ja praeks. On tõsi, et eesti naised olid Saksa ohvitseride armukesteks.

Vist on asjatu otsida mitut plaani romaani pealkirjas, või ehk siiski – kuigi kõik romaanis esinevad vihjed tuvide kohta on seostatud sakslaste gastronoomiliste neeludega, tabab hukatus süütuid inimesi samamoodi kui tuvisid. Romaani pealkiri loob sakslastesse suhtumises „Puhastusest” erineva varjundi üsna algusest peale. Peagi leitakse, et sakslased on sama valelikud kui bolševikud (lk 148). Üks lihtne eestlane kardab koguni, et kõik eestlased tapetakse (lk 163), aga püsib ka hirm, et kommunistid tulevad ja tapavad kõik maha (lk 251). Eestlaste tulevik on tume mõlemal juhul. Uues romaanis ei ole vahet kommunistide ja natside teostatud massimõrvade julmustel (mõlemaid kirjeldatakse masendava võikusega).

„Tuvides” ei ole võimalik juudiperekonna lipsamine üle rindejoone Nõukogude tagalasse (nagu „Puhastuses”); vastupidi – juutidele saab natsiokupeeritud Eestis osaks vääramatu hukk. Kõneldakse juudi- ja rassiküsimusest, eestlaste Peipsi taha ümberasustamise kavast (lk 177), kontsentratsioonilaagritesse suunduvatest rongidest, Eesti Leegionisse astumise vabatahtlikkusest sunniviisil (lk 171), eestlaste ja sakslaste segregatsioonist Tallinna restoranides (lk 177). Need teemad kuuluvad tänapäeva Eestis tõrjutud mälestuste hulka. Siin tuuakse need jälle pinnale, ja see on seda mõjuvam, et seda teeb Sofi Oksanen.

Romaani „Kui tuvid kadusid” on põhjust võtta Eesti ajaloo kajastusena võrratult rohkem kui „Puhastust”. Usutavust lisavad pisikesed ajaloolised faktid, näiteks et riigiminister Alfred Rosenbergi esimene naine oli eestlanna Hilda Leesmann. Ka hilisem Nõukogude aeg on määratletud sama täpselt. Vajalikuks on peetud koguni NSV Liidu julgeolekuministri Moskalenko meenutamist (lk 214). Romaani negatiivne peategelane (Edgar) on olnud 1941. aastal kommunistide teenistuses (Siseasjade Rahvakomissariaadis), Saksa ajal poliitilises politseis, kus ta 1944. aasta septembris võtab osa ka Klooga laagri nn likvideerimisest (massimõrvast), uue Nõukogude okupatsiooni ajal aga oskab isegi pärast Siberi-aastaid tõusta KGB-le vajalikuks skribendiks ja nendesamade natsiaegsete massimõrvade paljastajaks, millest ta ise täideviijana on osa võtnud. Südametunnistust ja maailmavaadet välistav poliitkohanemine ja konjunkturism on selles romaanis üks mõttelisi pealiine. See on sõnum praegusele ajale: selliste kaabakate teeneid on võim vajanud igal ajal. Pikantse detailina (juhuslikult?) jääb isamaalast näitlev kaabakas Edgar ennesõjaaegses Eesti kaitseväes teenides vahele piiriületuslubade müümisega!

„Kui tuvid kadusid” ajalooline taust on just Saksa okupatsiooni ajast kirjutades detailne ja pikitud ajalooliste persoonide nimedega nii Saksa kui ka Eesti poolelt, eriti selle koostöö kõige verisemas osas (Litzmann ja Sandberger, Karl Linnas, Ervin Viks, Ain-Ervin Mere jt). Sellises konkreetsuses on vaba fabuleerimine riskantsem.

Uue romaani positiivseks kavandatud teine peategelane (Roland) esindab Eesti rahvuslikku liini, mida iseloomustab halastamatu võitlus kommunistide, hävituspataljonlaste ja punaarmeelaste vastu, aga ka leppimatu suhtumine sakslastesse. Rahvusliku liini ajaloolistest persoonidest nimetatakse taustakirjeldustes korduvalt kapten Talpakut. Sellele liinile antud tähtis osa peaks vastama ametliku Eesti ajalookontseptsioonile. Aga ametlikus ajalookontseptsioonis on tähtsal kohal ka Uluotsa toetatud üldmobilisatsioon ja võitlus Sinimägedes. Oksaneni romaan ei näita mobilisatsiooni just entusiastlikus valguses, pigem vastupidi. Hjalmar Mäe lubadust, et mobilisatsiooni õnnestumine toob ligemale Eesti suveräänsuse või autonoomia, ei peeta romaanis uskumisväärseks (lk 226).

Rindevõitlusi romaan otseselt ei käsitle, küll aga massihukkamisi Tartu vangilaagris ja Kloogal ning Vaivara laagrikompleksi olusid. Oksanen täidab lünga, mille täitmisele eestlased pole veel söandanud asuda. Eestlaste rindevõitlustest on romaane ja memuaare terve riiulitäis, Oksanen kirjutab sellest, mille nägemise eest pigistatakse silmad praeguseni kõvasti kinni.

Saab näha, kuidas retseptsioon sellesse suhtub. Rahvuslik idealism jäi kaotajaks ajaloos ja füüsiliselt jääb ka romaanis Roland kaotajaks, võidab poliitkonjunktuurne kaabaklus. Moraalselt on võidud ja kaotused vastupidised.

„Puhastusega” võrreldes võrratult väiksemad ajalooalased eksimused jäävad ajaloo usutavuse ja põneva sündmustiku varju, need ei häiri lugemist (näiteks Katõn arvatakse olevat Poolas; isikulugudes on mõni vihje vastuoluline või raskesti dešifreeritav). Oksanen poleks Oksanen, kui romaanis puuduksid raskete tagajärgedega nurjumised suguelus ning veidrad ja grotesksed episoodid ja vihjed (selgeltnägija populaarsus, hingede väljakutsumine ja taldriku keerutamine, hiired kellegi peatse surma ettekuulutajatena, rotid hakklihaks jpm). See kõik otseselt ajalukku ei puutu, seda võib võtta meeleheitliku aja õhkkonna loomisena. Ka liialdused ajaloolises taustas kuuluvad Oksaneniga kokku (näiteks metsavendade võitluste koordineeritus üle Eesti).

Romaani viimase (kuuenda) osa tegevus toimub „kuldsetel” kuuekümnendatel. Siin on ühe liini miljööks ka üliõpilaselu: ühiselamud, kella kümne eeskiri (külalised pidid kella kümneks õhtul olema ühiselamust kadunud) ja tõrvikurongkäigud. Kõik on äratuntav ja siiski natuke teisiti (ka ajaliselt). Ühikaelu, vaesuse ja noorte armuelu kujutamine jätab ebalevaks. Detailid on õiged, aga kogupildist jääb mingi määrituse mulje. See ei ole päris õige, võidi elada noorte inimeste puhast elu. Ka kurameerimine partii tegemise taotlusega oli pigem erand, sest kellega tol ajal ikka nii väga partiid teha oli. Armuelus oli too aeg võib-olla kõige konjunktuurivabam üleüldse.

KGB puges väidetavalt igale ülikoolikursusele, aga hirmu kuuekümnendatel enam ei olnud, pigem bravuuritseti riigivastalisusega ja vastalisusel oli seltskondlik tunnustus. Ärkas võimule vasturääkimise vaim ja edenes ka kohanemine. „Kui tuvid kadusid” saab nende erinevate hoovuste kirjeldamisega hakkama.

„Kui tuvid kadusid” kutsub lugema. Kui „Puhastust” on kiidetud ka hea keele pärast, siis „Tuvide” keel on veelgi väljendusrikkam. Sofi Oksanen on mõlemas romaanis kasutanud ühesugust sündmuste fragmenteerimise ja eri aegade episoodide segamise meetodit. See hoiab põnevuse kõrgel, aga kui tegelaste omavahelised suhted on nii keerulised nagu „Tuvides”, siis raskendab ka arusaamist. Kes kellega kokku kuulub, kes on ühest või teisest suguvõsast, seda tuleb järeldada vaid vihjetest. Aga päris lõpuks saab kõik enam-vähem selgeks, nagu heas poliitilises põnevikus kunagi. „Kui tuvid kadusid” lugedes meenuvad George Orwelli poliitilised utoopiad.

Kahju, et peavooluretseptsioon kulutas nii palju ilutulestikku „Puhastusele” ega jõudnud ära oodata „Tuvisid”, mis väärib asjalikku arutelu mitte ainult põnevus-, vaid ka ajalooromaanina palju rohkem. Igatahes esitavad „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid” Eesti ajaloost kaks erinevat narratiivi. Viimasest saavad eesti kirjanikud ja kriitikud tõesti uusi teadmisi ja on sunnitud meenutama ka tahtlikult unustatut.

Seni on Sofi Oksaneni uuest romaanist kirjutatud seda tundmata (näiteks Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes 28. IX 2012). Ees on huvitavad, aga võib-olla ka piinlikud väitlused. Eesti-soome ühiskirjandusse on tulnud romaan, mis käsitleb teemasid, mida eestlased pigem väldivad. Sofi Oksanen on tõestanud oma suveräänsust. Ta on ettearvamatu ja talle ei saa ette kirjutada, millisena kujutada Eesti minevikku, olevikku ja miks mitte ka tulevikku. See suveräänsus seab ka „Puhastuse” teistsugusesse valgusse kui Eesti retseptsioon seda näha tahtis. Loodetavasti valmistab Sofi Oksanen Eesti retseptsioonile veel mõnegi ergutava üllatuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming