Kuidas saada fašistiks?

Ilmar Raag

Minu jutt on vaid üks suur küsimus. Ettekäändeks on ajakirjanduses avaldatud võltsvaga nördimus Venemaa uuringute üle, kus kujutatakse Eestit Venemaale vaenuliku riigina. Naeruväärne on muidugi mõte, et Eesti võiks reaalselt olla Venemaale tõsiseks ohuks, ent on ju ka tõsi, et Venemaa-vaenulikkus ei ole juba aastaid olnud sama terav kui praegu.

Ma elan maailmas, kus peaaegu kogu ajakirjandus ja kõik, keda tunnen, käsitlevad Venemaad meile vaenulikuna. Võite isegi arvata, et me ei tunne sel puhul piiritut armastust Venemaa, venelaste suure hinge ja huvitava kultuuri vastu. Mööname tavaliselt siiski, et hoolimata oma vaenust praeguse Venemaa poliitika ja selle kandjate suhtes, tunnustame vene kultuuri suurust. Kui Venemaa poolelt nimetatakse meid fašistideks, siis ei tunne me ennast selles märgistuses ära ja nii oleme umbusuga suhtunud ka teise märgistusse, et me ise oleme vaenulikud.

Ometi on meie vaen taandamatu, sest tunneme, et ohus on meie olemasolu. Nii on sellest vaenutundest saanud õigustus igale tegevusele, mida me ka ette ei võtaks. Ja see omakorda peaks panema põlema meie kõigi punased ohutuled.

Küsimus on selles, kas oleme tegelikult võimelised ära tundma selle, kui meist ka tegelikult on saanud fašistid? Jätame siinkohal kõrvale Teise maailmasõja konteksti, millele sihivad venelaste süüdistused. Pean tegelikult silmas seda, et Gaius Julius Caesar oli populistide (populares) pooldajana väidetavalt Rooma üks populaarsemaid poliitikuid, kui ta diktaatoriks (magister populi) sai. Caesari tapmine senatis ei taastanud vabariiki, vaid kindlustas selle, et uue kodusõja tõttu saigi Roomast autokraatlik riik. Ilmselt oli kodanikke, kes uskusid, et nii on parem.

USA kriitikud väidavad, et sõda terrorismiga on laastavalt mõjunud Ameerika demokraatiale. Mitmeid vaba ajakirjanduse (näit ajakirjanik, kes ei olnud nõus avalikustama oma allikat riigiasutuses, läks kohtu alla) ja õigussüsteemi põhimõtteid (Guantánamo) on muudetud, kuna seda on nõudnud ülimuslik üldise turvatunde printsiip.

Esimese konsuli Bonaparte’i imperaatoriks kroonimine sobis paljudele, sest Bonaparte oli äsja näidanud oma Itaalia ja Egiptuse kampaaniatega, et teised rahvad peavad Prantsusmaad tõsiselt võtma. Putini populaarsus Venemaal ei ole tundunud naeruväärne, sest seni on ta olnud demokraatlikult valitud ja tegutsenud konstitutsiooniliste volituste piires. Ometi ajab Venemaa areng Putini ajal paljud kõrvalseisjad meeleheitele.

Selle rea juures hirmutab mind eelkõige see, et kui paljud autokraatsed režiimid on olnud populaarsed, siis pole raudset vastuväidet, miks eestlasedki ei võiks rahvuse ülima hüve nimel demokraatia vähenemist rõõmuhõisetega tervitada. Lugedes saksa intellektuaalide mõtteid Teise maailmasõja eelsest ajast, kohtab seal tihti tohutut erinevust sellega võrreldes, kuidas praegu kirjeldatakse III Reich’i riiklust. Isegi kui ei kiidetud heaks juutide tagakiusamist, ei nähtud selles kõigest hoolimata inimsusevastaste kuritegude algeid.

Ma olen aru saanud, et tõeline valik ei ole mitte võitlus ilmselgelt vaenuliku vastasega, vaid eetiliste valikute langetamine omade keskel. Tundub, et antikommunist oli omal ajal lihtsam olla. Bolševikud olid alati vähemuses, kaotasid eraomandi ja kasutasid väga osavalt jõustruktuure. Tegutseti läbinisti antidemokraatlikult. Hitleri tee võimu juurde sisaldas aga tunduvalt rohkem demokraatia elemente, säilitati eraomand ja teatud tüüpi kapitalism.

Minu küsimus on see, kas meie, kes usume end ohus olevat, anname endale aru, mil meeleheitlikele aegadele vastavate meeleheitlike tegude ajel ületatakse Rubico. Muidugi tahaksin iseendasse ja oma kaasmaalastesse uskuda, ent eesti Interneti-kommentaaridest vaatab mulle juba täna vastu põhimõtteliselt kõva kätt nõudev kogukond. “Jatkuu…,” nagu ütleb Soome televisioon.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming