Kuidas saavutada sidusam Eesti?

Andres Herkel

Kodanikuühiskond ei lõiku otsustavalt poliitikasse ja parteimehed vaid naeravad jõuetu surve peale.

Kui ma 1985. aastal pärast ülikooli lõpetamist Tallinna tulin, siis hakkasin elama ühes lammutamisele kuuluvas majas väikeses Sitsi asumis, Kalamajast ja Pelgulinnast pisut Kopli poole. Kopli tänavat palistava pärnaallee juurde olid planeeritud üheksakorruselised elamud. Õnneks sai nõukogude võim otsa ja torne ei ehitatud. Nüüd peetakse toda paika miljööväärtuslikuks. Aeg muutub ja suhtumine samuti.

Imetabane ennustamatu areng

Kui ma Tallinna tulin, peeti Kalamaja ja Pelgulinna perspektiivituteks kõdurajoonideks – luitunud majad ja vanemad inimesed. Selleks et sõpradega kohvi või õlut juua, tuli sõita südalinna, sest ühtegi mõistlikku lokaali lähiümbruses ei olnud. Muutused tulid visalt, kuid vääramatult. Nüüd lükatakse tänavatel lapsevankreid, hoovides käib seltsielu ja piirkond on üha ligitõmbavam.

Vahepeal on tehtud mõttemänge ja vastu võetud planeeringuid. Kaugemad kavad näevad ette Paljassaare ja Kopli superhoonestamise ja mitukümmend tuhat uut elanikku. Tegelik areng läheb aga teisiti: see on pigem roheline, madaltihe, säästlik ja miljööd hindav elukeskkond. Seni veel laiutab Kalamaja ja Pelgulinna vahel suur raudteeala, kuid sellele uue otstarbe leidmine on aja küsimus. Seni aga on kaks asumit sidustatud üpris ootamatul moel. Raudteerägastikku ületavale Telliskivi tänavale endise Kalinini tehase hoonetesse ilmus isevärki energia: kohvikud ja stuudiod, väiksed poed ja büroopinnad, pühapäeviti populaarne vanakraamiturg.
Ühesõnaga, kui tehnokraatliku utoopia asemel tuuakse inimlik mõõde, siis läheb areng omasoodu ja lõppkokkuvõttes palju paremini. Tallinna vanade asumite elluärkamise näide pole juhuslik. Täpselt samuti näeme, et Eesti kõige ääremaisemad paigad äratavad huvi inimestes, kel on pisut raha ja tugev tõmme puhta looduse järele. Miski ei kao ega kõdune, elu tuleb tagasi. Tihti tekib ja uus kogukond, kel on hämmastav iseorganiseerumise võime. Peaasi kui partei ja valitsus ning kohalik võim ei sega.

Kohtasin suvel Lõuna-Eesti kauges külas baltisaksa mõisniku järeltulijaid, kes ostsid vallalt endise karjamõisa laguneva hoone ja tahavad nüüd oma esivanemate kodukohas kanda kinnitada. Samas külas ostis talukoha Hollandi abielupaar, kes plaanib viie aasta pärast pensionile jäädes Eestisse tulla, sest siinne eluruum on lahedam. Selline välismaalaste huvi paneb küla kihama. Naiivsemad tahaksid nüüd oma kinnisvara hinna üles kruttida, aga nutikamad märkavad, et meil on väärtused, mida hoida.

Nood näited kõnelevad sellest, et Eestil on väljavaateid ning inimesed annavad neist märku ka siis, kui poliitika ei oska arenguvõimalusi ette aimata. Ka kodanikuühiskond on kõige tõhusam seal, kus ta tegutseb entusiasmist, mobiliseerib inimesi vabatahtlikkuse alusel ning kaasaminejad ei püstita küsimust, mis ma selle eest saan või kes mulle maksab. Need küsimused võivad tekkida hiljem, kui liikumise alus on veetud nii laiaks, et enam pole võimalik ilma elementaarse palgatööta toime tulla. Riigil peab selles mängus jätkuma tarkust luua arengutingimused tegelikele algatustele, mitte luua ja toetada kunstlikke.

Kollektiivne mõistus on nutikas. Küsimus taandub sellele, kuidas kogu potentsiaal ära kasutada. Seevastu iga juht, kes hakkab ehitama võimukindlust kitsa ustava kildkonnaga, libastub avatud demokraatias varem või hiljem. Peaaegu kõik nõustuvad, et meie suurimad mured on vähenev rahvastik ning küsimus, kas Eesti identiteet peab vastu. Arenguks peab olema kogu ühiskonna loov energia võimalikult hästi rakendatud, et inimesed tunneksid end vajalikuna ja saaksid kaasa rääkida. Ilmselt ei taha keegi ka selle teesiga vaielda. Kuid küsigem allpool nõudlikult, kuidas selleni jõuda – erakondliku ja muu kildkondlikkuse tingimustes.

Meie avalikus debatis on viimasel ajal esile tõusnud just riigiõiguslikud teemad: valimised, erakonnad, omavalitsuste staatus jne. Järelikult on midagi valesti süsteemi kui sellise toimimises. Kusagil pulbitseb loov energia, ta teeb midagi, määratleb tihti ootamatuid ja tervitatavaid ruumilisi arengusuundi, kuid ei leia mitte alati parimat väljundit, et ühiskondlikku diskussiooni vedada ja otsustusvastutus enda peale võtta. Etableerunud struktuurid, mille kaudu ühiskonda vanaviisi juhtida püütakse, jäävad aga üha enam arengule jalgu.

Paralleelmaastikud

Üks mu Facebook’i sõbra sõber kirjutas mu eelmist artiklit „Stagnatsiooni anatoomia” (Sirp 16. VIII) kommenteerides, et vaikselt, aga kindlalt on Eestis poliitikute ja avalik debatt teineteisest eraldunud. Riigikogu ja volikogud ei haaku enam selle aruteluga, mis käib Memokraadis, arvamusfestivalil ja seltsides. Paremal juhul puutuvad nood paralleelmaastikud omavahel kokku traditsioonilises ajakirjanduses, kus antakse ruumi valitsuse pressikonverentsile või teenelisele ETV parteidebatile „Foorum”. Kuid see ei kõneta enam ühiskonda. Meil kõneldakse üksteisest mööda, tihti haakumatuse põhjusi teadvustamata.

Esimene näide. Kohalikel valimistel oleme taas silmitsi sellega, et riigikogu liikmed kandideerivad, kuid ei lähe volikogudesse tööle, samuti ministrid. Nende asemel tulevad asendusliikmed. Mida suurem omavalitsus, seda suurem on nihestus. Tallinnas on praeguse volikogu 79st liikmest asendusliikmeid 52. Kuueteistkümnest viimaste valimiste suurimast häälekogujast pole volikogus kedagi! See on kõige suurejoonelisem silmamoondus Eesti poliitikas. Inimesed tunnetavad, et miski on nihkes, kuid mis täpselt, see pole enam selge. Aga erakonnakartell peab valija haugimälu veeks oma veskile. Kuid kas saab olla poliitilise eliidi huvides see, kui esinduskogu marginaliseerub ega räägi ühiskonnaga? Kaugemas vaates kahjustab see ju kõiki.

Teine näide. Augusti algul kirjutas kodanikuühiskonna aktivist Alari Rammo arvamusjutu „Head kodanikud, ärge kandideerige!” (ERRi uudised, 5. VIII 2013, http://uudised.err.ee/index.php?06284623). Jaburamat üleskutset on demokraatlikus ühiskonnas raske ette kujutada ja artikli kritiseerijaid oli palju. Ometi väljendas Rammo ilmselt laiemat meeleolu kui ta enda oma. Artikkel sai poolehoiuavaldusi nii ERRi portaalis kui ka suhtlusmeedias. Lihtsustatult öeldes on kodanikuühiskond üllas, aga poliitika rikutud. Astudes poliitikasse, kaotab aus inimene ideaalid.

Rammo üleskutsega on lihtne vaielda, sest nii intellektuaalselt kui poliitikateoreetiliselt on see nonsenss. Kuid hoopis olulisem on mõista sellise meeleolu põhjusi. Kirjutaja leiab, et esindusdemokraatia kõrval peab olema osalusdemokraatia ja vabakond peab saama kogu aeg otsuste kujundamisel kaasa rääkida. Nõus, kuid kardan senise dialoogi tulemuslikkust hinnates, et bilanss väga kesine. Sellest hoolimata eelistab osa kodanikuaktiviste elada paralleelmaastikul, poliitika peale nägu krimpsutada, ent mitte otsustavalt sekkuda. Tegemist on ka sõltuvussuhtega, sest kodanikuühiskond saab raha ju riigilt, loe: erakonnakartellilt. Palju see kellegi otsustusjulgust pärsib, jäägu retooriliselt õhku heidetud küsimuseks.

Kõige võimsam katse tuua paralleel­maailm otseti poliitikasse oli rahvakogu ja selle ettepanekute esitamine riigikogule. Väga hästi see sillaehitus siiski ei õnnestunud, sest häid kavatsusi varjutas vähemalt kaks suurt pettumust. Esiteks ei suutnud rahvakogu esile tõsta kõige põletavamat küsimust ehk erakondade ülemäärast riiklikku rahastamist, teiseks näitab riigikogu nonde ettepanekute puhul pehme sumbumise ja summutamise kõiki võimalusi.

Mäletan ühe rahvakogu esiaktivisti naiivset sõnavõttu põhiseaduskomisjonis. Ta ütles, et ajategur pole nonde ettepanekute menetlemisel tähtis, peaasi, kui tegeletakse. Põrgatades nii palli nendele, kes muutusi ei taha. Küllap tõuseb peagi esile argument, et seaduses sätestatud reegleid ei saagi enam muuta, sest riigikogu valimised on liiga ligidal. Ja jälle jäävad alles tagatubades tehtud nimekirjad ning tuhande liikme nõue uue erakonna asutamiseks. Uue riigikogu jaoks seevastu ei pruugi rahvakogu ettepanekud olla aktuaalsed, siis jäävad need juba eelmisse ajastusse.

Just paralleelmaastike olemasolu soosib niisugust status quo’d: kodanikuühiskond ei lõiku otsustavalt poliitikasse, aga parteimehed vaid naeravad jõuetu surve peale. Siit tulenevad järeldused on üpris sünged. Ühiskond pole piisavalt küps, et ehitada sildu. Avalik debatt elab poliitikast eraldatud elu ja on seetõttu impotentne ega suuda tegelikke otsuseid mõjutada.

Sidusam Eesti

Arvamusartiklid, rahvakogu ja kohalik valimisliit üksi ei suuda ühiskonda muuta. Need on survevahendid. Midagi otsustavat peab toimuma erakonnamaastikul, teisiti ei saa praegust tardumust ületada. Eksivad need, kes arvavad, et erakondadest kui kurja juurest tuleb eemalduda. Erakonnad on demokraatlikus ühiskonnas poliitika teostamise peamised instrumendid ja ilmselt jäävad selleks veel kauaks. Erakondade sisedemokraatia olukorra tõus avalikkuse huvikeskmesse on olnud ühtaegu tülgastav ja julgustav. Tülgastav seal avaneva pildi pärast. Aga julgustav sellepärast, et lõpuks on hakatud lahti kangutama musta kasti, milles käärivad protsessid peaksid olema avalikkuse märksa selgema kontrolli all. Eeskätt on see erakondade endi huvides.

Eraldi probleem on see, et neli erakonda on Eesti poliitilises süsteemis liiga vähe. Meie valimissüsteem eeldab pisut suurema hulga jõudude esindatust riigikogus. Katsed seada uutele erakondadele kunstlikke tõkendeid või kiusata taga kohalikke valimisliite õhutavad aga kaugemas vaates seda suuremat vastuhakku etableerunud süsteemile. Alternatiivide sallimine on poliitilise eliidi jaoks palju jätkusuutlikum tee. Kõik katsed sündivale initsiatiivile kaikaid kodaraisse loopida lõpevad veelgi selgemini tunnetatud vajadusega uue organiseerumise, uue poliitilise mobilisatsiooni järele.

Poliitika kui avaliku elu kõige nähtavam sfäär määrab suuresti ka muudes valdkondades toimuva. Kas meil on säravate ideede konkurents või valitseb formalism ja keskpärasus? Näiteks on mind teaduse puhul alati imestama pannud hindamissüsteem, mis vaeb humanitaarteadlaste väärtust peamiselt vaid võõrkeeles üllitatud artiklitega. Kõrgtasemel õpikute, entsüklopeediaartiklite ning riigi tellitud eksperthinnangute kirjutamine siin ja praegu justkui polegi pädevuse näitaja. Nii saame me teadlaskonna, kes ühiskonna sõlmküsimuste puhul ei sekku või teeb seda loiult.

Samas tuleb kiita inimarengu aruandeid, mis on toonud hulga sotsiaalteadlasi meie avalikule mõtteväljale ning pannud nad tegelema ühiskonnale tõeliselt oluliste küsimustega. Aga peale selle, et nood aruanded sidustavad teadust ühiskonna vajadustega, leiame sealt aasta-aastalt väärt tähelepanekuid, kuidas sidustada ühiskonda ennast. Iseküsimus on see, kuidas poliitiline eliit neid signaale vastu võtab. Tavaliselt päädivad nood aruanded aruteluga riigikogus; see on kahtlemata hea probleemide teadvustamiseks, kuid enamasti väheviljakas nende lahendamiseks.

Kõige rohkem lagundab Eesti ühiskonna sidusust see, kui meid jääb liiga vähe järele. Jaan Männikul on tuline õigus, kui ta seab väljarände peatamise oma agendas esikohale. Küll aga pole ma päriselt nõus sellega, et selle probleemi ainus võti on majandus. Kui kõrgem palk Soomes või Rootsis on tihti lahkumise põhjus, siis Eesti identiteet ja side kodumaaga on parim põhjus, miks naasta. Sidusam, tõhusam ja jätkusuutlikum areng kodumaal on võti, mis hoiab inimesi siin või kutsub nad koju tagasi. Kui majanduslikult pole „suur hüpe” Põhjamaade tasandile võimalik, siis seda enam tuleb üritada edasiminekut ühiskonna toimimises ning karta inimeste võõrandumist avalikust poliitikast. Iga märk sellest, et poliitiline kultuur hakkab kraavi vajuma, murendab lootust Eesti suhtes.

Infokanalid võimaldavad globaalsel eesti kogukonnal hoopis tihedamat sidet pidada, kui see oli võimalik külma sõja aegu. Kuid väliseestlaste osalus Eesti-siseses ühiskondlikus debatis pole üksnes tehniliste võimaluste, vaid ka staatuse küsimus. Seda staatust aitaks tõsta lihtne meede, Välis-Eesti valimisringkonna moodustamine riigikogu valimisteks. Elektroonilise hääletuse kasvav populaarsus ja uus tehnoloogia avardavad võimalusi seda teha. See annab globaalse eestlaskonna muredele hoopis teistsuguse väljundi: nad peavad oma esindajate valimiseks teistmoodi organiseeruma, samuti on nende kontakt kodumaaga sel juhul püsivam ning huvi Eesti kodakondsusest mitte loobuda suurem. Nii saaksime Eesti sidusust õige mitmel moel koos hoida.

Loomulikult võib loetleda rea riigiõiguslikke ja sotsiaalpoliitilisi meetmeid, mis aitaksid kaasa sidusama Eesti saavutamisele. Nende erinevus on peamiselt see, et riigiõiguslikud meetmed maksavad vähe, kuid on erakonnakartellile vastumeelsed; sotsiaalpoliitilised meetmed oleksid palju vastuvõetavamad, kuid selleks ei jätku raha. Hoopis olulisem on aga saavutada muutus ühiskonna mentaliteedis. Poliitika ei ole Ding an sich, vaid midagi, millesse edumeelsed ühiskonnaliikmed peavad kogu aeg sekkuma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming