Kuidas tegelikult targaks saadakse

Urve Madar

Tallinna Tehnikaülikooli raadiotehnika dotsent Urve Madar meenutab oma õpinguaastaid Leningradi Elektrotehnika Instituudis        Kas kõrgharidus ja teadus vajavad juhtimist või on tegu peene kultuurilise isekorraldumisilminguga? Kui jääme esimese variandi juurde, siis on tohutu ametnike parv ja kümnete kilode,  kui mitte tonnide, kaupa arengukavu ehk oma kohalgi. Kui pooldada teist varianti, siis on vaja häid eeldusi, et hea haridus ja teadus saaksid areneda (üks neist on muuseas ka see, et süsteemi juhid ja kriitikud omavahel vestlevad, mitte ei poksi). Vaja on akadeemilist vabadust, aga ka nõudlikkust üliõpilaste suhtes. Oluliseks eelduseks on loomulikult ka see, kui palju õppejõude on ühe üliõpilase kohta. Raske  on avada üliõpilaste võimeid, kui neile ei pühenduta. 20–30 üliõpilast ühe õppejõu kohta ilmselgelt liiga palju. Targaks saamine ei nõua sadadele küsimustele kõrghariduse kohta tuhandete õigete vastuste teadmist. Urve Madar kirjeldab neid olusid, milles tema kohanemisvõimeliseks kasvas. Igale, kes praegu kõrgharidussüsteemiga kokku puutub, pakub see kena võrdlusainet, paraku aga vist mitte Eestis kehtivate olude kasuks.  M. S.      *Räägin oma loo tehnika-alasest ülikooliharidusest.  Eks see puudutab ka meie Tallinna Tehnikaülikooli. Olen töötanud 1966. aastast Tallinna Polütehnilises Instituudis raadiotehnika kateedris. Aastatel 1966 kuni 1969 olin assistent, siis kolme aastaga kaitsesin oma teaduskraadi, tollal tehnikateaduste kandidaadiks nimetatud, ja hiljem siis vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on vähemalt inglise keeles lubatud seda kraadi nimetada PhD. 1973. aastast olen dotsent.   

    

45 aasta jooksul on raadio- ja sidetehnika valdkonnas väga palju muutunud: tehnika alused on vahetunud neljal-viiel korral – oleneb, kuidas lugeda muutusi –, vahetunud on meetodid ja vahendid. Side on muutunud tundmatuseni. Eesti inimesed loevad paljusid tehnikahüvesid, nagu internet, pangavõrgustik, digi-TV  jne iseenesestmõistetavaks, ehkki oma 30 aastat tagasi olid need ulmevaldkonna hüved, millest unistadagi ei osatud. Kogu selles tehnoloogilises virvarris on mul õnnestunud „ellu jääda” ja ikka veel üliõpilasi õpetada. Mitte enam eriti noorena on mul ka aega mõtiskleda, mis on andnud mulle sellise võimaluse, ja ikka rohkem on saanud selgeks, et selleks oli väga hea raadiotehnika alane haridus.     

Pean õnnelikuks juhuseks, et sattusin õppima 1960. aastal Leningradi Elektrotehnika Instituuti (LETI) raadiotehnika teaduskonda. LETI oli tollal väike ülikool oma 6500 üliõpilase, kuid 1000 õppejõuga – seega 6,5 üliõpilast õppejõu kohta. Õppeaeg oli kuus aastat.  Alustasin 1. septembril 1960 ja kaitsesin diplomiprojekti juuni lõpus 1966. Diplomitööks oli ette nähtud aega kuus kuud. Kuna LETIs õppisid tollal üliõpilased 32 riigist väljastpoolt Nõukogude Liitu, siis minu välismaised ülikoolikaaslased lahkusid LETIst magistrikraadiga. Nõukogude üliõpilased said inseneridiplomi. Ega see kedagi häirinud, inseneridiplom oli hea küll. LETI õppekorraldus oli tehtud üliõpilastele väga inimlikuks.   

 Kokku õpetati 48 ainekursust, millest neli oli punast kursust, üks majanduse alal ja üks kehaline kasvatus. Reaalainete alaseid kursusi oli siis 42. Kursused lõppesid tavaliselt kas eksami või arvestusega. Kuues aines oli kursusetöö, mida hinnati hindega. Nii sai lõpetaja kokku 39 hinnet, neist üks diplomiprojekti  hinne, ja 11 hindeta arvestust. Aktiivne õppetöö toimus 5,5 aastat. Diplomiprojektiks ette nähtud semestril oli ainult üks kursus õpetamisel. Niisiis oli vaja edukalt sooritada 32 hindega eksamit 11 semestri vältel. Eksameid oli tegelikult rohkem, sest kursused kestsid mitu semestrit koos vaheeksamitega. Aga eksamisessioonil üle viie eksami ei olnud ja eksamite vahe oli rangelt vähemalt neli päeva, tavaliselt viis. 

Õppevormideks olid loengud, harjutustunnid ja laboritööd. Ettevõttepraktika puudus. Punastes ainetes olid seminarid. Suuremad ainekursused kestsid kaks-kolm või rohkem semestrit. Näiteks kõrgemat matemaatikat õpetati seitse semestrit, aga keemiat ainult ühe semestri vältel. LETIs lähtuti sellest, et üle kolme kahetunnise loengu üliõpilane päevas vastu võtta ei suuda ja nii koosnes meie päev  kas kolmest loengust või kahest loengust ja ühest harjutustunnist või laboritööst, mis võis ka erialaainetes kesta neli tundi. Loengu keskel oli kindlasti vahetund. Loengud oli tavaliselt suuremates voorudes, vahel kuni 250 inimest auditooriumis.         

LETI tsaariaegsed hooned olid suurte loengusaalidega. Ruumikad, suured ja kõrged, kolme- kuni neljameetrised kolmekordsed aknad, suured kõrged uksed ja tõusvad pingiread. Õhurohked, mida ei saa öelda paljude tänapäeva õpperuumide kohta, kus puuduliku ventilatsiooni tõttu tekib uimasus juba veerandtunniga. Hea kattega tahvel liikus mootoriga üles-alla. Loenguid pidasid dotsendid  ja professorid, kes saabusid mõnesekundise täpsusega, tõmbasid uksed kokku ja alustasid loengut. Õppejõu selja taga keegi enam auditooriumi ei sisenenud. Õppejõudu püstitõusmisega ei tervitatud.       

LETIs oli õpetamine püha tegevus ja miski ei tohtinud seda häirida. Üliõpilased teadsid üksteise käest väga hästi, et puududa kahelt  loengult tähendab puudulikku hinnet selle aine eksamil. Mingit kohaloleku kontrolli keegi kuue aasta jooksul ei näinud. Loeng tuli muidugi konspekteerida ja seda tehti väga vaikselt, juttu omavahel ei aetud, kõrvaliste asjadega ei tegeletud, loengut küsimustega ei segatud. Vaheajal võis muidugi õppejõuga vestelda, kui põhjust oli. Liigset lobisemist loeti väärituks. Loenguid võis kuulata ka teistes teaduskondades. Vabalt, oma huvides.       

Harjutustunde viisid läbi assistendid, vanemõpetajad või vahel ka dotsendid. Harjutustundides oli 25 inimest ja käis äge ülesannete lahendamine. Kes lahendas neid tahvli juures, mida oli piisavalt, kes lihtsalt oma  kohal. Harjutustunnid olid alati pärast loenguid ja ülesanded ette nähtud loengumaterjali kinnitamiseks. Matemaatika harjutustundides oli õppejõul käes väikestel kaartidel ülesandepakk, lihtsamad pealpool, raskemad all. Ta liikus üliõpilaste ridade vahel, vaatas laheduskäike ja lisas ülesandeid. Semestris oli tavaliselt kuni kaks kontrolltööd ja oli hästi teada, et vabal ajal peab lahendama ülesandeid aines ette nähtud ülesannete kogust.     

Mingeid koduseid ülesandeid ei antud. LETI ei olnud ses mõttes keskkool. Kontrolltöid  hinnati väga rangelt. Tavaliselt saadi hindeks kaks või viis. Võis teha järeltöö, mille kohta kõik teadsid, et see on raskem kui eelmine kontrolltöö. Olime väga hoolikad ja nii olid tavaliselt viimased kontrolltööd enamikul õpperühmast viied. Mahakirjutamist polnud mõtet proovidagi. Parem oli ülesanded õigesti ära lahendada.   

Laboritunde viisid läbi tavaliselt assistendid. Kindlasti oli kohal laborant, kes aitas makettidega, kui vaja oli. Ühes laboris oli laborante tavaliselt kaks, vastavalt vahetustele.  Laboritööd tehti kas üksinda või kahekesi. Laboritööde alguses pidi õppejõule näitama ettevalmistust ja vastama mõningatele küsimustele. Laborijuhendeid sai kas eelnevalt laborist üliõpilaspileti vastu või raamatukogust trükitud kujul. Ette valmistamata laboritööd teha ei saanud. Kõik laboritööd pidi pärast aruande vormistamist kaitsma õppejõu ees. Kursusetööd võisid toimuda mitme õppejõu juures. Semestri alguses koguneti, saadi  teemad ja juhendajad ja nõu küsimine oli individuaalne, kuidas keegi soovis. Enamasti juhendasid dotsendid ja professorid, vahel ka vanemõpetajad. Kuna õppejõudude kogu oli suur, siis LETIs oli õppejõududel piisavalt aega üliõpilastega tegeleda. Suhtlemine oli viisakas ja vähese jutuga, asjalik.         

Mõni sõna ka eksamitest. Eksamid oli suulised ja eksamipiletitega, milles tavaliselt oli kolm-neli küsimust. Eksamipiletid olid läbi arutatud ja kinnitatud vastava kateedri üldkoosolekul. Neljal esimesel semestril toimusid suulised eksamid ettevalmistusega tahvlitel, mida oli siis auditooriumi äärtele paigutatud tükki kümme. Kui üliõpilane oli ette valmistanud esimese küsimuse, oli õppejõul juba ettekujutus olemas. Hindamine oli nii range,  et üliõpilaste seas arvati, et enne kolmandat õppeaastat üliõpilast inimeseks ei peetagi. Tagantjärele hinnates see vahest nii ei olnud. Iga eksami lõpus suundus õppejõud dekanaati, kus ta andis teada, millised eksamil läbikukkunud tudengid võivad veel tulla eksamile. Kui tudeng tundis, et aeg on küps, võttis dekanaadist lisaeksamilehe, läks õppejõu juurde ja tegi eksami ära. Minu rühmas oli tudeng, kes tegi matemaatika esimest vaheeksamit 11 korda.  Erialaainete eksamid olid ikka suulised, ettevalmistuse või ilma selleta, kuidas tudeng soovis. Viimastel kursustel vastasid paljud ilma ettevalmistuseta. Eksamid ei veninud kunagi pikalt õhtu peale.     
Eksamite eel oli õppetöövaba arvestusnädal, millal pidi siis arvestusi tegema ja kursusetööd esitama ja kaitsma. Eksamite järel oli  vaheaeg. Eksamisessioonil ja vaheajal tehtud järeleksamid stipendiumi ära ei võtnud. Stipendiumi suurus oli LETIs 45 kuni 55 rubla kuus ja sellest ilmajäämine tegi tavaliselt õppimise võimatuks. Kui muidugi tudengi vanemad jõukad polnud. Stipist jäädi siiski harva ilma. Oli ka võimalus saada toetust rektori fondist. Rektori kohta teadsid tudengid, et ta armastab tudengeid kõigest südamest ja tema otsused toetavad tudengit. Üliõpilaste  järjekorda rektori vastuvõtule siiski polnud, sest rektori kabineti eesruumis lahendas sekretär enamiku tudengiprobleeme – kuulas ära, andis korralduse ülikooli kassale toetuse väljamakseks, andis garantiikirju linnaraamatukogudele. Näiteks sai Teaduste Akadeemia raamatukogudes alates viiendast kursusest lugeda kohapeal kõiki eriala-ajakirju nii vene, inglise, saksa kui ka prantsuse keeles. Välisajakirjad ei olnud sageli kõigile kättesaadavad ega  lubatudki. 

LETIs oli ka mõningaid ohtlikke repressiivseid võtteid. Need olid seotud sellega, et LETI juhtis mitmel erialal õpetamise metoodikaid üle Nõukogude Liidu. Nii juhatas tollane raadiosüsteemide kateedri juhataja professor J. Kazarinov üleliidulist raadiotehnika erialade  metoodika komisjoni, mille tööst võttis osa ka TPI raadiotehnika kateedri looja ja kauaaegne juhataja V. Heinricshen. Nõrga õppeedukuse eest rikuti eksmatrikuleeritutel musta templiga ära küpsustunnistus. Templil oli kiri, ei nimetatud küpsustunnistuse omanik ei sobi õppima tehnikakõrgkoolis. 

Aga kõik vanemate kursuste tudengid muutusid erialakateedrite jaoks „meie üliõpilasteks”. See oli eriline kohtlemine, mille olemust on raske seletada, kuid nüüd aastaid hiljem, kui olen üle terve maailma kohanud LETI-lasi, on nad ikka jäänud oma ülikooli patriootideks, ehkki aegade tuules on kadunud see imeline õhkkond, mis toona valitses. See haridus on vastu pidanud igasugustele muutustele, õpetanud töötama ja ennast arendama. Olen sellest  kuulnud küll Saksamaal, Hollandis, Inglismaal ja mujal viibides.       

Leidsin mõned aastad tagasi internetist oma LETI kaaslase Farid Matta USAst, kus ta alates 1980. aastast on juhatanud firma Hewlett Packard osakonda Palo Altos Californias. Pärit on ta Egiptusest, Kairost. Õppisime samal ajal LETI raadiotehnika teaduskonnas, samal ajal kaitsesime ka kraadi. Ei hariduse ega kraadi  tunnustamisega Faridil USAs probleeme pole olnud.       

Mõni sõna ka õppejõudude tööst. Õppejõudude palgad olid reglementeeritud ja üsna kõrged. Üle viieaastase staažiga dotsent sai palgaks 320 rubla. Osahõivet, mis tänapäeval eelarvelistel põhjustel on levinud, ei tuntud. Õppetöö koormus oli väike, dotsendil ja professoril umbes 120 tundi loenguid õppeaastal. Õppejõud õpetas tavaliselt ühte ainet. Palju oli originaalseid loenguid ja metoodikaid. Õppetöö  toimus alati, kunagi ei jäänud ära mingit õppetöö vormi. Laboris olid kõik maketid ja õppevahendid alati töökorras. Tollane LETI õppejõudude kogu oli üsna noor, assistendid tudengitest viis kuni kümme aastat vanemad. Tingitud oli see sõjaajast, millest oli möödas ainult 15 aastat.       

Erialakateedri õppejõud mõtles aasta jooksul  välja ühe uuendatud laboritöö ja korraldas selle valmistamise. Raadiosüsteemide kateedris oli selleks raadiotöökoda. Õppevahendite ja katseseadmete loomisse kaasati üliõpilasi üsna varmalt. Kui viimaste töö oli kasulik, võis üliõpilane saada pool laborandi palka, töötades vabal ajal kateedri juures. Tööaeg tuli kirja panna. Õppejõud tegi tavaliselt ühe ettekande või lühiartikli LETI konverentsil või mujal. Kõik õppejõud olid tegevad erialaste lepinguliste  uurimistöödega. Lisatasu oli fikseeritud. Soovi korral kirjutasid nad mitmekesi loengukonspekte või raamatuid.       

Olin väga üllatunud, kui 1999. aastal olin USAs Oregonis ja tutvusin seal Portlandi Riiklikus Ülikoolis õppetööga elektri- ja arvutustehnika inseneride osakonnas. Väga paljuski oli see sarnane õppetöö keskkonnaga LETIs. Rahulik stabiilne õpetamine oli ülikoolis väga väärtustatud. Ratsionaalne üliõpilasekeskne õppetöö korraldus, range hindamine. Iga õppejõud õpetas ühte ainet. Oli ka erinevusi: üliõpilasi õppejõudude  kohta oli selles ülikoolis suurusjärgus 11 kuni 13. Õppetööd tehti nii päevases kui ka õhtuses vormis. Õhtune õppetöö algas kell 16 ja õppejõule tähendas see õhtust kordusloengut. Hea tahtmise juures saab haridust hästi korraldada. Aga kas peab näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis olema 15 000 üliõpilast kuuesaja õppejõu peale? Kas ajada taga ja viia sisse kaugõpet, kui õhtune õpe on haridusjuhtidel sootuks meelest ununenud? Kas hinnata ingliskeelseid  artikleid rohkem kui eestikeelset õppekirjandust, on aga sissejuhatus küsimuste ritta, mille vastused aitaksid ehk Eesti kõrghariduse paremasse seisu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming