Kuidas tunda ära päris kultuuri

Evi Aruj?

Seoses poliitikute vaidlusega kultuuriürituste käibemaksu teemal kerkis korraks üles ka küsimus, kuidas eristada päris kultuuri mittekultuurist ja kas või miks peaks esimesele teise arvel soodustusi tegema. See tore, fantaasiat ergutav teema omandas teravuse juba paar kümnendit tagasi, mil nõukogude korra tingimustes otsekui konserveerituna säilinud metafüüsiline kultuurikontseptsioon (aga mis tahes totalitaarne võim lausa januneb metafüüsikat) põrkus pragmaatilise, rahanumbritega argumenteeriva kommertsiaalkultuuriga. Paljud arvavad, et pole mõtet arutledagi, niikuinii on kõik liiga keeruline ja lahendamatu. Samas aga kerkib kriteeriumide probleem kultuuripoliitikas ehk siis konkreetsemalt rahajaotamisel ikka ja jälle üles.

Metafüüsika vundamendil püsiva kunstikultuuri puhul, mida paljud peavad praegugi „päris” kultuuriks, peetakse kunsti sihiks tunnetuse totaalsust ja sügavust: erilisi teadvusseisundeid, mis hõlmavad teadmist olemasolu kummalisusest ja lõplikkusest, kas või vaikimisi ka teadmist surmast ja seeläbi ka inimlikku, sotsiaalset ja eksistentsiaalset empaatiat. Surma vaikne lähedalolek on selle kontseptsiooni üks olemustunnuseid, mis tähendab praktikas dramatismi ja ohutunnet, surmahirmu või ka lausa surmakultust, eksistentsiaalset blaseerumust või muid mitte just eriti optimistlikke hinge- ja teadvusseisundeid. Tõsi, sedasama olemise lootusetust või teatavat meeleheitlikku rõõmu on võimalik läbi elada ka näiteks muru niites või nõusid pestes. Metafüüsikast laetud kunstikultuur kehastab seda kõike eriti intensiivsel ja kontsentreeritud viisil, kasutades enamasti keerulisi, töömahukaid ja kulukaid vahendeid. Kui küsida, kas riik peaks kuidagi toetama surmahirmu ja blaseerumust, mida pealegi toodetakse kulukal viisil, või optimeeritud kuludega helgeid ja kergeid meeleseisundeid, siis pole vastuses kahtlust. Tõsi, natukene hirmu kõrgemate jõudude ees kulub inimesele ära, muidu sigineb ühiskonda ehk liiga palju ambitsioonikaid virisejaid, hobusevargaid ja potentsiaalseid riigikukutajaid. Üldiselt ei vii rahulolematus, blaseerumus ja eksistentsiaalsed mõtisklused, näiteks mõte kõige kaduvusest, meid edasi ja võib negatiivselt mõjutada rahvusliku kogutoodangu kasvu, rääkimata iibest. Tegelikult on kultuuri kirjeldamine selliste kategooriate alusel nagu elu, surm, hirm vms ka üldse kuidagi liiga totalitaarne ja pealetükkiv – seda ei saa vaba ühiskond endale lubada.

Hoopis teine asi on majanduskategooriates kirjeldatav kommertskultuur. Kui räägime tootjast, tarbijast, kuludest, tuludest ja rentaablusest, siis on tegemist objektiivselt mõõdetava reaalsusega, millesse ei sekku mingid arhailised moraalsed mõõdupuud. Sellega haakub muidugi ka üks väga vana küsimus: kui palju üldse võiks või peaks kunstikultuur sisaldama eetikat, moraali või ideoloogiat, et see ei kaotaks oma olemust? On ju nii, et kui need kolm mingi imenipiga kunstikultuurist üldse välja pesta, siis on enamasti tulemuseks mingit liiki porno, kui neile aga ülemäära sõna anda, siis sünnib propaganda või jutlus… Aga et meeldivaid kehalisi ja meeleseisundeid on väga raske kuidagi mõistlikult vaidlustada, siis tuleb jälle anda pluss kommertskultuurile, mis pakub igavest elu meelelistes naudingutes ja käsitleb surmagi mittetraumeerivas mängulises vormis. Selle õilsa eesmärgi ainsaks takistuseks on üksnes inimese vastuvõtuvõime piiratus ja sellest tulenev küllastumus.

Hoides silme ees kaht kultuuri mõõtmisel soovitavat tervemõistuslikku põhikarakteristikut nagu positiivsete teadvusseisundite saavutamist ja tarbimisakti mõõdetavust, tuleb kultuuriürituste maksusoodustuste määramise meetod meile justkui iseenesest kätte. Igati põhjendatud oleks soodustuste aluseks võtta arvnäitaja, milles sisaldub ürituse raames müüdud puhta alkoholi kogus (margist sõltumata) ühe kultuuritarbija ehk piletiostja nina kohta. Sest füüsika ja ajukeemia ei valeta: mida suurem kogus per nase, seda rohkem mõnu ehk helgeid ja positiivseid meeleseisundeid. See kõik on väga selge, läbipaistev ja numbritega väljendatav. Kui muidugi mängust välja jätta tarbimispohmelus, mis võib omandada individuaalseid ja tundelisi jooni ning haakuda metafüüsiliste mõlgutustega kõige kaduvusest. Aga kõrvalnähtude korrigeerimiseks võib lihtsalt veel ühe pudeli osta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming