Kuidas uudiskünnis meid valgustab?

Evi Aruj?

  Hiljuti oli lehes südantsoojendav pilt seapõrsa lapsendanud koerast. Lapsed, loomad, lilled ja loodusvaated on toredad, mõjuvad lõõgastavalt vist enamikule inimestest. Nagu kassikalendridki. Loom on kindel värk: lihtne, soe ja truu. Eriti kui inimesed tunduvad keerukad ja elu närvesööv. Küsimus on, kas ajakirjandus ikka peaks täitma kassikalendri rolli.

Ideoloogid on öelnud, et ajakirjanduse sisukuse kriteerim on uudiskünnise ületamine ehk elurutiinist kõrvale kalduvate elunähtuste ja inimest üllatavate nähtuste esiletoomine. Üllatamine on üsna formaalne tunnus. Põhimõtteliselt näib uudiskünnise mõiste mahutavat ka nn valgustusliku ja uuriva ajakirjanduse õilsa sihi: tuua eluvoolust välja inimesele eluliselt tähtsad tõsiasjad, mida omal käel avastada ei ole võimalik. Tänases globaalmaailmas ei ole see valgustuslik ja uuriv funktsioon sugugi vähem tähtis (nagu mõnikord “avatusele” viidates arvatakse) kui vanasti. Informatsioon ei ole mingi vedelik, mis voolab demokraatia torust. Kättesaadavuse kõrval mängivad üha rohkem kaasa valik ja tõlgendamine.

Kuidas uudiskünnis meid valgustab? Kirjutajad teavad, et tegelikult on künnis tülikas asi. Esiteks ei anna see ennast alati lihtsalt kätte, kuna varjab ennast inimese peas. Ja kuidas sa ületad seda lakkamatult, kui elu on juba kord täis rutiini ja kordumisi; kui poliitiku või ametniku suust tuleb käibefraase ja kui orkester mängib ühes asendis paarsada aastat vana muusikat, mille autori intiimelustki me suurt midagi ei tea?

Uudiskünnisega on veel nii, et selle saab ületada kohe või üldse mitte. Pika keerulise jutu seest ei leia inimene üllatust üles. Seepärast on hea asjaga maha saada kohe, otse pealkirjas. Mõnegi ajalehe parima osa muudustavadki juba pealkirjad. Kui künnist ei ole silmapiiril, tuleb see tekitada. Levinuim vahend on väikene avarii, elumaailmade või keeleregistrite kokkupõrge: triviaalse ja sakraalse, kõrgstiili ja madalkeelsuse, bürokraatliku ja peiarliku keelekasutuse kokkusegamine. Näiteks Beethoven ja koer – surnud klassik ja lihtne koduloom. Konkreetsest filmist sõltumata mõjuvad need kaks kõrvuti kurioosumina. Või kuiv teadusuudis fossiilsest paljunemisest, pealkirjaks “Kivistunud suguakt” – ja uudisel parem minek.

Kõik inimlik on kaunis. Avaliku elu tegelaste kujutamisel sobib “Issanda loomaaia” printsiip: suurt tähtsust pole nimetatud isikute ühiskondlikul funktioonil, vaid nende esitlemisel tüüpide galeriina, kus figureerivad kohalikud koletised, friigid ja peiarid oma väikeste ja suurte, kuid alati huvitavate inimlike puudustega.

Kokkuvõttes valitseb tasakaal: koer ja põrsas rahustavad meie sisemist last ja igatsust meeldivate muljete järele. Provokatsioonilised  keelevigurid ja kohalikud koletised ning peiarid äratavad ja ergutavad turvalist normi ja korda austavat Täiskasvanut. Õnneks ongi provotseerimine liberalistlikus kontekstis võimalik kahel rindel: nii (liig)võimukat normi (usuõpetuse teema) kui ka normi rikkumist (homoteema) esitades. See annab uudiskünnise otsijale avara mängumaa.

Oleks tõepoolest variserlik oma sisemist looma ja last maha salata. Nad on olemas ja kogu aeg meiega. Ainult et läheb tüütuks, kui avalik ruum pakubki valdavalt vaid võimalust identifitseeruda lapsena või loomana – liikuda instinktiivsete hirmude ja ihade mänguväljal. Sinnapoole asi kipub, kui sõjateemade puhul on uudisväärtuseks laipade arv ja konkreetne visuaalne jubedus, kuritegevuse õitseng aga kajastub lüürilistes isikulugudes.

On veel üks pisiasi. Laibad kõnetavad hirme ja põrsa lapsendanud koer sisendab turvatunnet. Inimese elulised huvid nõuavad teisi asju: teadmisi, seoste analüüsi, sotsiaalset tervikutunnetust.

Muidugi võib öelda, et milleks viriseda, ära loe, kui ei meeldi, uuri ise elu. See oleks isegi tervendav, juhul kui meedia ise aitaks ratsionaliseerida tervikpilti, tunnistades, et ajakirjanduse avatus ja objektiivus on illusioon; et kogu avalik ruum on juba olemuslikult ja vääramatult “erastatud”, s.o võimuinstitutsioonide ja rahateenimise reeglite meelevallas; et sel põjusel ei saagi see jäägitult ja erapooletult (mingi müstilise) avalikkuse vajadusi teenida; ja et mis tahes avalikkusele määratud tekste tulebki õppida lugema ridade vahelt ja kohalt, aja ja ühiskondliku konteksti raamides. Nii, nagu see on alati olnud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming