Kuidas väljendada väljendamatut?

Jan Kaus

Catherine Merridale, Ivani sõda. Punaarmee aastatel 1939–1945. Tõlkinud Maia Boltovsky. Tänapäev, 2007. 448 lk. Läinud sajandi kõige turbulentsem aeg, Esimene ja eelkõige Teine maailmasõda, on muutunud Eestiski populaarseks lugemisvaraks. Esimeste seas meenuvad näiteks John Keegani nimetatud sündmusi käsitlevad teosed või Antony Beevori „Stalingrad” ja „Berliin 1945”, aga ka raamatud nende aegade hirmuvalitsejatest – Radzinski ja Montefiore Stalini-käsitlused või Ian Kershaw hunnitu „Hitler”, mille teine osa on äsja siinsetele poelettidele ilmunud jne.

Kõiki nimetatud teoseid ühendab teatud lähenemisviis: vaadatakse eelkõige n-ö „suurt pilti”, keskendutakse peamiselt tipp-poliitikutele, väejuhtidele, sellist kirjandust lugedes korduvad nimed nagu Rokossovski või Guderian, sellised teosed on tulvil diviiside ja kompaniide numbreid, üksuste liikumisi, statistikat. Palju vähem leidub kirjandust, mis püüab selle inimkonna ajaloo vahest jubedama peatüki käsitlemisel vaadata lähemalt neid miljoneid, kes jahvatati poliitikute ja väejuhtide tahte vahel pulbriks. Tõsi, näiteks Beevor räägib põhjalikult miljonitest vägistatutest Ida-Preisimaal, kuid tema teoste peategelasteks on ikkagi isikud ajaloo lavalt.

Eelmisel aastal sai Helsingist ostetud Paul Carelli soome keelde tõlgitud „Unternehmed Barbarossa – der Marsch nach Russland” („Barbarossa plaan: marss Venemaale”), kus diviiside numbrite ning väepealike strateegia ja taktika vahele mahuvad ka kirjeldused lihtsatest meestest rindel. Lugedes eesti keeles Catherine Merridale’i „Ivani sõda”, nägin siin samasugust tänuväärset, „väikese” inimese tundeid ja üleelamisi kirjeldavat tendentsi. Ka siin räägitakse nii Hitlerist kui Stalinist, kuid nad sooritavad pigem ikkagi kõrvalrolle. Tõsi, eks sellest anna aimu juba Merridale’i raamatu pealkiri: viidatud pole ju ühelegi konkreetsele isikule, vaid teatud tüübile, liigile, lihtsale punaarmeelasele.

„Ivani sõjal” on mitmeid voorusi ning kõigile neist pole mahti ega ruumi keskenduda. Raamatut lugedes mõtlesin korduvalt, et kuulun ehk viimasesse põlvkonda, mille liikmete seas ringleb selge mälestus neist Teisest maailmasõjast tehtud nõukogude sõjafilmidest, kus seesama Ivan tulistab surnuks pataljoni sakslasi ning seejärel – saanud enne pataljonitäie kuule rindu – sureb jõuliste fraaside saatel. Need filmid esindasid stereotüüpe, millest pole vabad ka näiteks uuema aja Hollywoodi filmid. Wehrmacht’i sõdur peab ikka karjudes rääkima, Saksa tanki otsas peab küürutama käsklusi raiuv, minu esimese ajalooõpiku nuhki meenutav ohvitser. Sellise tüübi leiab näiteks ka Steven Spielbergi realistlikuks kiidetud filmist „Reamees Ryani päästmine”.

Merridale aga kirjeldab nende stereotüüpide tausta ja sündi. „Ivani sõja” üheks läbivaks jooneks võikski lugeda püüet näidata sõja tekitatud või sõjas ilmnevat reaalsuse ja sümboolsuse vastuolu – või kui rääkida Jacques Lacani psühhoanalüüsi võtmes, siis „Ivani sõja” üks põhiteemasid paistab olevat Sümboolse ja Reaalse vastuolu. Reaalse all ei pea Lacan silmas reaalsust või, nagu on kirjutanud Hasso Krull, „ei saa reaalse mõistet kunagi vahendada us-sufiksi abil, kuna sellisel juhul ei saaks me fundamentaalselt lahus hoida reaalset (le réel) ja reaalsust (réalité)”. (1) Millest ja milleks selline vahetegemine? Lihtsustatult öeldes väidab siis Lacan, et reaalsust sellisena, nagu me seda arvame, polegi olemas – või pigem, reaalsus, mida tunneme, kuulub tegelikult Sümboolse valda. Mis on Sümboolsus? See on vald, kuhu Krulli sõnutsi „kuuluvad keelelised sümbolid, sümboolsed hierarhiad, sugukondlikud, sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid jne. Sümboolsus on keele, tõe, seaduse, kultuuri ja isaprintsiibi tasand…” Reaalne aga on siis midagi, mida „pole võimalik sümboliseerida”. Reaalne on „reaalsuse „kõva tuum”, mis alati vastustab sümboliseerimist…” Või nagu kirjutab Žižek: „Lacani Reaalne [—] on palju kohutavam kui nn väline reaalsus ise…” (2).

Reaalse ja reaalsuse vastandamine tuleb „Ivani sõjas” pidevalt pinnale. Tõsi, Merridale ei kasuta lacanliku sõnavara, kuid tema mõte tundub küll liikuvat piki sedasama vastandust, kus nõukogude korra Sümboolsus või tavakeeles reaalsus – Stalini pildid, kestvad ovatsioonid, ülevad helindid – tekitasid sügava, lepitamatu vastuolu Reaalsega, s.o sõjaga. Õieti küll kuulub sõda pigem Sümboolse alla, kuid sõja sees, selle keskel, sõja „kõvas tuumas”, rindel või vangilaagrites, ilmneb ja toimub „palju kohutavam kui nn väline reaalsus ise”. Või nagu väljendub Merridale’i raamatus üks punaarmeelane: „Ükskõik kui palju ajalehed nende koledustest ka kirjutavad, [—] on reaalsus hoopis hullem” (lk 144).

Merridale toob esile sõja kuulumise Sümboolsuse valda ning samas selles pesitseva Reaalse vastuolu esile kohe raamatu alguses, ironiseerides sõja sümboolse korra osaks ja esindajaks muutmise üle: „…valmisolek sõjaks [—] tähendab valmisolekut läikivas tankis Berliini sõita, olla nägus piloot või kena meditsiiniõde, sihtida relvaga terve inimese suunas ja ta tilkagi verd valamata maha lasta” (lk 45). See pole aga kõrvutatav tegelikkuses toimunud koledustega: „Kõigist kõige hullemas olukorras olid naised, kes sünnitasid lapse, kes oli vägistamise või saksa sõduriga lubamatus suhtes olemise tulemus. [—] Terve selle kevade leidsid möödujad kraavidest, madalatest haudadest ja isegi kiviklibu hunnikutest masendavaid pampe” (lk 220). Või sõjategevus ise, jällegi ühe ellujäänu mälestusest: „Taevas müriseb, maa müriseb, ja sa mõtled, et süda lõhkeb ning nahk hakkab kohe-kohe rebenema. [—] Ma polnud sellele mõelnud, et maapind võiks mureneda. Kõik murdus, kõik kõmises. Tundus, et terve maakera õõtsub” (lk 233).

Tegelikult peaks kõik kirjeldatu olema juba teada ning eks suurele osale lugejatest ongi. Teine maailmasõda oli eriti jube ja hull: kunagi varem poldud pommitatud sedasi linnasid ja nende tsiviilelanikkonda, Esimeses maailmasõjas hävis vaid paar linna (sellest kirjutab näiteks John Keegan). Kunagi varem – ega ka hiljem – pole üheski sõjas surnud inimesi sedavõrd suurel hulgal – ja sedavõrd julmal viisil. See kõik on teada. Sellestki on ju tehtud mõjuvaid filme, näiteks sellesama Steven Spielbergi „Schindleri nimekiri”, mõjuv sissevaade, mis, tuues meelde ühe Lacani definitsiooni Reaalsest kui nülitud kehast, toore ja nahata punase liha tukslemisest (3), näitab, et piisab vähemastki – vägivaldselt alasti kistud kehast; kiilaks aetud peast, millesse kihutatakse kuul. Aga – tähenduslik, et Spielbergi film on mustvalge. Esteetiliselt mõjuv, loob selline lahendus sündmustega distantsi, vaatajal tekib tunne, et nähtavad jubedused kuuluvad minevikku, neid näidatakse vaid seetõttu, et vaataja tunneks: sellised asjad ei tohi korduda – mõtlemata sellele, et sellised asjad korduvad ikka ja jälle. Filmi mustvalges lahenduses võib muu hulgas seega näha Spielbergi (teadvustamatut?) katset sümboliseerida filmi keskset „tegelast”, koonduslaagrite ja natsiideoloogia keskmes ilmnenud Reaalset.

Sõda sümboolse korra osana peaks sisendama ülevust. Orkester mängib. Sõjas ilmnev Reaalne aga ei taha sellele alluda. „Isegi sõjamehed kujutasid end mõnikord ette romantiliste vabatahtlikena, kes isamaa eest lahingusse lähevad. Tõeline lahing ei langenud selle ideaaliga kokku…” (lk 380). Sõda kujutades või sellest jutustades, seda vastuolu tavaliselt eiratakse, tehakse panus romantilisele, ülevale sümbolisatsioonile. On aga ka teoseid, mis seda vastuolu käsitlevad. Siinsesse konteksti sobib üks film Stalingradi lahingust, erakordselt sümboolsest sündmusest, kuhu teiselt poolt koondus sõja eriline brutaalsus, kus leidis aset märkimisväärne toore ja nahata liha tukslemise kontsentratsioon. Jean-Jacques Annaud’ „Enemy at the Gates” („Vaenlane väravas”) püüab tabada nii Reaalset kui Sümboolset – ning selle vastuolu nahka film lähebki – aga samas, tänu sellele nahkaminemisele ongi film ääretult huvitav. Ühelt poolt püüavad filmitegijad erilise reljeefsusega näidata sõja ebainimlikkust: kohe filmi alguses näeb vaataja Volga ületamist natside sõjalennukite ning hullunud politrukkide tule all. Tõeline veresaun. Kuid filmi peategelane – Jude Law näideldud Vassili Zaitsev, ajalooline isik muide, Stalingradi snaiper – osutub siiski elust suuremaks tegelaskujuks. Tõsi, läbi inimlike nõrkuste, aga siiski. Hetkel, mil Zaitsev tapab kuus natsi, kõlavad ülevad helid – vaatajad pannakse selgelt poolt valima. Inimlikkus on Punaarmee pool(t), on ülev tappa saksa reamees. Isegi kade politruk (Joseph Fiennes) ohverdab enda elu selle nimel, et Zaitsev tabaks-tapaks vaenlase, südametu Saksa majori (Ed Harris). Käik on huvitav: politruk on just pettunud oma ideoloogias, kuid selle ideoloogia üks keskseid postulaate, ennastohverdav kangelaslikkus, lööb välja ka ideoloogia hüljanu viimases teos.

Kangelane, keda paraku polnud välja mõelnud Hollywood, vaid sõda ise: „Kummaline küll, aga sõdurid teistel lahinguväljadel kadestasid sageli sõda, mida nende seltsimehed Volgal nägid” (lk 197). Muidugi, asja teeb keerulisemaks tõsiasi, et kangelaslikkus pole vaid fantaasia vili, kuid Merridale’il tundub olevat tuline õigus, kui ta kirjutab, et oli „ebatõenäoline, et mõni jalaväelane tsiteeriks Marxi, kui õhk lõi võnkuma ja hakkas kostma karjeid” (lk 391). Võnkuv õhk ja karjed on Reaalse enda õhk ja karjed, sümboliseerimisele allumatu, võimatu paberile trükkida.

Merridale kirjeldatud kompromissidele ei lähe, ka Zaitsevi osas: „Kuigi press valis staaridena välja kümneid reamehi, meenutas nende meeste väljendusviis ja maailmavaade ohvitseride ning kohe kindlasti kommunistide omi. Reakoosseisu kultuur, tõeliste meeste sünge maailm pidi avalikkuse vaateväljalt eemal püsima” (lk 204). Lacanlikult öelduna püüabki „Ivani sõda” näidata, kuivõrd palju allub reaalsus isegi sõja ajal Sümboolse registri jõule. Või just eriti sõja ajal, mil Reaalne jõuliselt nähtavale trügib, peaaegu igapäevaseks saab. Merridale’il pole illusioone sõja sümboliseerimise asjus: „…sõjaväeteenistus on seiklus, privileeg. See tähendaks revolutsiooniloosungite kandmist, selle võitluse jätkamist, mille nimel olid surnud nõukogude pildiraamatute kangelased” (lk 58). Autor näitab sümboolse süsteemi halastamatust, tsiteerides ühe rindel enesetapu sooritanud leitnandi kirja: „Ma ei suuda seda ränka elu enam edasi elada… Armastan oma maad ega reedaks seda kunagi. Usun veelgi helgemasse tulevikku, kui ere päike paistab terve maailma peale. Aga vaenlased passivad peale ja ohustavad ausa komandöri iga sammu” (lk 88). Reaalse sees viibinu katse oma elu sümboliseerida. Siin, muidugi, väljendudes jällegi Lacani kombel, mängib rolli kommunistliku süsteemi Teine, Lacani süsteemis see sümboolne koht, kus asub seadus, keel või Jumal: „Teine on sümboolsuse garantii ja loob subjektist väljapoole jääva autoriteedi, mis võimaldab uskuda tõe olemasolusse ja tähenduste õigsusse…” Kui üks lacanliku psühhoanalüüsi põhipostulaate ütleb, et ihata tähendab ihata Teise iha – ning Stalini/Partei heakskiit ja tunnustus oli Nõukogude sümboolsuse suurim ihaldusväärsus –, siis nõukoguliku korra Teine oli väga range, tema iha oli raske saavutada. Paljud hukkusid selle iha kätte ja käte vahel. Nõukoguliku Teise iha oli iha ihkaja laiba järele. 

„Ivani sõda” niisiis mitte ainult ei püüa esitada mingit mudelit Teisest maailmasõjast ning asetuda nii nende juba olemasolevate lugematute mudelite, raamatute, filmide jne  kõrvale, vaid küsib tavalisest otsesemalt: kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Kuidas sümboliseerida Reaalset – muu pole ju võimalik, sest kui keel kuulub sümboolse valda, siis on igasugune rääkimine ka toimunu muutmine, leevendamine, lahjendamine? Ehk ongi põhiline see, et „Ivani sõda” näitab inimestele, milleks nad võimelised on. „Ivani sõja” fookusesse ei tõuse ju kangelased, väejuhid, suurushullud poliitikud, massimõrvarid, kurjuse banaalsusse takerdunud võimurid. „Ma pidasin end heasüdamlikuks inimeseks, aga paistab, et inimene suudab pikka aega endas varjata omadusi, mis tõusevad nähtavale alles sellistes olukordades” (lk 189) – nii kirjutab üks „tavaline” ellujäänu. Merridale kirjeldab ka, kuidas rindemehed avastasid, et „ei suuda ületada lahingut näinute ja ülejäänute vahel haigutavat kuristikku” (lk 244). Sest – kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Nõukogulik sümboolsus valis mittekirjeldamise: „Leningradlaste vaprus, kangelaslikkus, see on see, mida me vajame… Aga mitte sõnagi näljast” (lk 204).

Autor püüab anda oma osa, et ei unustataks seda, mis sõjas juhtus. Või pigem isegi seda, mida sõda endast kujutab, et sõja olemus, selle kese on tegelikult kujuteldamatu: „Vägivald oli liiga laiaulatuslik, et kellelgi oleks õnnestunud sellest mööda vaadata, ent ometi kadus see nõukogude teadvusest” (lk 320). Merridale rõhutab sõjas pesitsevat ebainimlikku vastuolu – ja mitte pelgalt või eelkõige vägivalda, imikute tulleviskamist, naiste vägistamist, vaid pigem eelkõige seda, kuidas sõda sümboliseeritakse, ilustatakse, see justkui loomulikuks muudetakse. Andkem sõna Lev Kopelevile, Nõukogude ohvitserile ja „tulihingelisele parteilasele”: „…sõda, millest nad olid lugenud ajalehtedest ja kuulnud raadiost ning oma poliitkoosolekutel, ei olnud see sõda, mida nad ise nägid ja kogesid” (lk 313).

Reaalse määratlusena on pakutud seda välja kui entiteeti, „mis tuleb konstrueerida takkajärgi, et saaksime seletada sümboolse struktuuri moonutusi”. Teine maailmasõda – mis paljudele selles osalenud meestele ongi muutunud vaat et Teiseks – või õieti see, mis selles sõjas toimus ja võimalikuks osutus, vajab tõesti ikka veel tohutul hulgal takkajärgi konstrueerimist (või dekonstrueerimist), kuid Merridale’i „Ivani sõda” ei jäta kahtlust, et need „struktuuri moonutused”, mida sõda tekitas, pole jäänud minevikku, need pole must-valged turvalised pildid. Selles struktuuris on siiani augud, kust Reaalne aeg-ajalt nähtavale saab paiskuda. Nõukogude Teise keskel asus ja asub osaliselt siiani hirmutav auk: „Sõjaaegse elu terved valdkonnad, sealhulgas väejooks, kuritegevus, argus ja vägistamine, olid avalikule uurimisele keelatud ja mitmed erikuriteod, nagu Katõni massimõrv, olid maetud eituste laviini alla. Tõe asemel, mis oli nii mitmetahuline ja nii mõistetavalt inimlik, ehitas riik üles sädeleva ja petliku müüdi” (lk 382).

 

 

(1) Hasso Krull, Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. – Keel ja kirjandus 1998, nr 10. Ülejäänud Krulli tsitaadid pärinevad samast artiklist.

(2) Slavoj Žižek, Ideoloogia ülev objekt. Tlk H. Krull. Vagabund, 2003, lk 90.

(3) Slavoj Žižek, David Lynchi lamella. Tlk H. Krull. Vt Hasso Krull, Millimallikas. Kirjutised 1996–2000. Vagabund, 2000, lk 192.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming