Kujutiste teadmata asupaik

Joonas Hellerma

   

Susan Sontag Annie Leibovitz

 

Susan Sontag, Fotograafiast. Tõlkinud Olavi Teppan. Tänapäev, 2006. 226 lk.

 

Fotograafia loob petliku aluse maailma ette kujutada viilutatava või osadeks jaotatavana. Fotost mõeldakse tihti kui õhukesest laastust, mis ajajõest välja püütud. Fotograafia müstika ei seisa aga selles.

Milliseid lisandusi vajab fotograafia? Mis on siin ebaselget või arusaamatut?

Fotograafia näib visuaalsete meediumide kõrgajastul pigem vanamoodne, iganev nähe, mis ei paku mõtlemisele erilist pinget. Seda kinnitab tõsiasi, et eesrindlikum intellektuaalia on fototeooriatega detailselt ja mitmekülgselt tegelenud ja nii on põhilised aspektid ammugi käsitlemist leidnud. Susan Sontagi “Fotograafiast” eestikeelsena ilmumist on meie ajakirjanduses juba austusavaldustega tervitatud. Raamatu kuus esseed on kirjutatud seitsmekümnendatel ja üheskoos esmakordselt ilmunud 1977. aastal. Märgatav ajaline distants tekstidega ei anna endast suuremat märku, pigem vastupidi, toob meid lähemale algsetele küsimuse- ja mõtteasetustele.

Fotograafia üle mõtisklemine on aktuaalseim ilmselt nendele, kes seisavad selle alaga lähemas kokkupuutes. Sontagi “Fotograafiast” ei ole kaugeltki erialakirjandus, vaid sisaldab laia haardega tekste, kus käsitletakse fotondusega seonduvaid sotsiaalseid ja kultuurilisi fenomene. Samuti leiavad väljatoomist meie käitumine ja mõttemallid  pildistamisega seoses: reisimine, peatükid perekonnakroonikas või isiklikud tähtpäevad on sündmused, kus fotoaparaat paljudele märkamatult oma salajast diktaati praktiseerib. See diktaat on meie päevil süvenev, sest fotograafia on tänaseks fotoaparaadist väljunud, asudes lisavõimalusena paljudes kommunikatsioonimeediumides. Pilditegemise võimalusest peab üha enam saama inimeste põhivajadus ja põhiomadus. Foto ei ole ainult albumite või reklaamitööstuse pärusmaa, Interneti tutvumisportaalid ja erinevad kommuunid elatuvad fotodest. Nii on ekraanidetagune reaalsus paljuski fotoreaalsus. Sontagiga võib nõustuda: fotod on tõepoolest kõikjal, anastades endale üha rohkem väljundeid

Sontagi esseesid “Fotograafiast” iseloomustab eelkõige vaatlus, kuidas fotod meie kõrval asetsevad, mis on nende tähtsus ja koht. Millised reaalsused loob fotograafia meie ümber ja kuivõrd me neid märkame. Fotod on käibel tõendusmaterjalina, aga garanteerivad meile ka meie mälestuste kestvuse ja oluliste inimeste alatise kohalolu. Autor demonstreerib fotograafia vaatlemise võimalusi, tehes seda fotode seisukohalt, aga ei unusta ka pildistaja psühholoogiat ja lõpuks ka kaamerat.

Samas ei lase esseed selgelt ilmuda Sontagi enese seisukohtadel. Arutlused jäävad oma näiterikkuses pigem mängudeks, millest autor on ennast salamahti taandanud. Kohatised mõtteavaldused fotograafia olemuse või pildistamise loomuse kohta ei pääse küllaldaselt maksvusele. Sontag ei ole oma ütlemistes järjepidev. Lugejal ei teki ülevaadet, milline on autori isiklik suhe fotograafia ja sellega lähedalt seotud mõistetega nagu reaalsus, tõelus, tegelikkus, tõde, kujutis, näivus jne, mis tema tekstides tihedalt esinevad.

Sontag ei tõstata enese ette otsest küsimust, mis võiks olla fotograafia oma algupäras. Võib vaid loota, et niisugusena on see küsimus tekstide all varjul, autor vaid riivab seda hetkiti, jättes vastuse alati pooleli. Lugeja jäetakse rahuolematuks, milles iseenesest pole midagi halba. Pole aga kindel, kas selline rahutus jätab ruumi avastusteks sõnade taga. Metafoorsemad fragmendid, mis jätavad erutavaima väljapoole sõnu, ilmnevad hetkedel, kus kohtame tähelepanekuid fotograafiast kui videviku kunstist või märkustest maailma kohta, aga ka fotode võimetusest olla seletaja rollis ning fotograafia ja kunsti vahekordadest.

 

 

Olemine kui maailma pärisosa

 

Teen fotograafia asjus nüüd mõned omapoolsed lisandused. Fotograafia – esiteks on see tehnoloogia, leiutava inimese järjekordne triumf. Peamine on siin valguse küsimus. Valgus on foto peatingimus. Kõik ülejäänu sõltub tollest alustrajavast esimesest. Valgus on antus, valguse leiame alati eest. See on fotograafia ja elu puutepunkt – sõltuvus valgusest. Näib, et foto kaudu on meil olemas teatav kontroll valguse üle, võimalus teda talletada ja seeläbi säilitada. Ometi ei ole salvestatud valgus ise enam algne valgus, vaid ainult kujutis, millest on kadunud valguse valgustav vägi.

Torkab silma ka üks totaalne erijoon võrrelduna maailmaga: maailmas nimelt puuduvad stoppkaadrid. Fotograafia annab need meie käsutusse ootamatult lihtsalt. Kuivõrd on need kaadrid maailmast, meid ümbritsevast reaalsusest, pole muidugi päris kindel. Üldse loob fotograafia näiliselt veenva aluse maailma ette kujutada viilutatava või osadeks jaotatavana. Fotost mõeldakse tihti kui õhukesest laastust, mis ajajõest välja püütud. Fotograafia müstika ei seisa aga selles.Kui me midagi fotole jäädvustame – fotot loome –, siis meie parim seletus toimingu olemusele küündib protsessi tehnoloogilise ja füüsikalis-keemilise iseloomu kirjelduseni, ei rohkemat. Nõnda antakse aga aru pelgast nähtavast, ülestähendused silma all juhtuvast ei vasta veel pärimisele asja loomuse järgi. On tarvis tähele panna, et foto kui selline on maailma suhtes midagi tavatut, ebaloomulikku ja harjumatut. Fotole jäänud kujutise suhe oma algtingimusega, valguse- ja varjumängu lavaga (ehk maailmaga), on ebaselge. Nii on õhus vastuseta küsimus: mis ikkagi juhtub pildistades, st midagi pildiks muutes? Nagu vihjab Sontag, on see ühtpidi minevikule uue reaalsuse andmine. Aeg muudetakse tabatud hetke suhtes võimetuks, pildile püütud hetk jääb olevikuga alati kaasas olevaks.

Ent hetk oma hapruses pääseb lõplikkuse vallast tulema ikkagi ainult elutu kestana. Sellel, mis jäädvustus pildile, pole enam nähtavat pistmist tollega, mida esiti pildistati. Fotole jääb küll kujutis objektist, mis parasjagu objektiivi ees asus, ent olemist ennast maailmalt välja ei peta. Olemise suhtes on fotograafia võimetu. Pildil olev muutub maailma suhtes kohatuks, kaob tema loomulik olemine – ta asetub ümber, maailmast ära.

Siin asubki fotograafia müsteerium. Meil pole aimugi, kuhu fotol olev satub, milliseks kujuneb tema ontoloogiline seisukord. Kuidas ja kust vaatab meile vastu armastatud inimene väikeselt portreefotolt, mida inimesed enesega tihti ühes tavatsevad kanda? Kas too pildike armastatust on tühipaljas mateeria, millel pole ühtegi sidet tegeliku inimesega? Pilt lummavast päikeseloojangust on meie ees täieliku eimiskina? See jääb teadmata, sest maailm ei paku meile kunagi võimalust osa saada kogemusest olla foto. Elus puudub võimalus astuda stoppkaadrisse. Fotograafia annab kõige lähedasema kogemusena võimaluse näha, millised me stoppkaadris paistame. Igaüks on kogenud, kui võõrastav see olla võib. Foto laseb suurima kättesaamatuse, ihaluse mitte olla, inimese nägemisulatusse.  Seepärast ei asenda foto meile kunagi tegelikkust, enamgi veel, seesugusel asendamisel pole fotograafia sisima olemusega midagi pistmist.

 

Lõhe foto ja elu vahel 

See ei ole negatiivne järeldus, pildile võtmine ei tähenda vaesestamist. Fotograafia kunstižanrina tõendab pidevalt, et stoppkaader paotab horisonte, mis igapäevases kulgemises varjule jäävad. Eriti selgelt ilmub fotograafiaga aja küsimus. André Bazin ütleb oma “Fotokujutise ontoloogias”, et fotograafia ei loo igavikulisust nagu kunst, vaid palsameerib aja, vabastades selle enesehävitamisest. Nagu ülal juba vihjasime, ei jäta see aega siiski ellu. Fotos ei looda igavikku, aga aja ontoloogiline ebakindlus saab foto kaudu kinnitust, sest fotograafia ilmutab ajatuse realiteeti. Foto on tee väljapoole aega. Sontagil on õigus, kui ta ütleb, et fotod ei seleta, nad tunnistavad. Fotode seesugune tummus eeldab kontakti saamiseks peatumist, sest foto ise on peatatus. Vaatlemaks fotot, tuleb meilgi korraks peatuda. Kuid meie peatus jääb ikkagi kestusesse, aja võimusesse. Sellel on algus ja lõpp. Foto on alguse ja lõputa. See on lõhe foto ja elu vahel.

Paistma hakkab ka filmi ja fotograafia olemuslik erinevus, millele Sontag vihjab essees “Melanhoolia objektid”. Filmis luuakse uus, omaette aeg, ühes millega loob end uus ruum ja tõelus, foto aga ei tea ajast midagi.

Praegune ekraanide aeg täidab üht teistsugust rolli. Oma jüngriks aheldades tõmbab see meid aina intensiivsemalt unustusse. Nii on fotod küll kõikjal, aga me ei vaata neid kui fotograafiat. Need ei ole objektid iseeneses – imestuse väärilised –, vaid pelgalt vahendavad meediumid. Ka Sontag ütleb, et fotograafia ei ole a priori kunstiliik, vaid ennekõike just meedium, milles luuakse kunstiteoseid. See ei muuda aga põhilist: too meedium ise ei tohi meil silmist minna, temas sündiv peaks kutsuma meid üha uuesti imestusele.

Sontagi lausutu, et fotograafid on pigem maailma kogujad kui loojad, võib mõnele fotograafile tunduda ala trivialiseeriva märkusena.

Me nägime just, et foto ja maailma suhe seisneb pigem nende suhestamatusel. Foto kutsub esile metafüüsilist hämmeldust – salvestab elu, aga ei hoia seda siiski elus. Kujutis ei ole osake maailmast. Samas on lootust fotografeerimisega maailmaga üht iselaadi tutvust sobitada. On küllalt fenomene, kus pildile on talletunud nähtumusi, mida pelk silm ei registreeri. Nii võib fotograafia meile vahendada olulisi sõnumeid. Maailm, mis avaneb fotograafiana, väärib kohtamist.

Susan Sontagi “Fotograafiast” pakub siinsele fotorahvale ilmsesti rõõmustavat lugemist ja miks mitte soovitada seda ka tavalisele fotoaparaadi omanikule. Ent küsimused foto sisimast olemisest jäävad sellest raamatust välja, lugemisjärgseks mõtlemiseks. Või miks mitte asuda nende juurde juba enne lugemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht