Külma sõja lõpetamise au omistatakse neljale mehele

Eestlased, lätlased ja leedulased ei soovinud, et külm sõda lõppeks Balti küsimust lahendamata ega kavatsenudki järele anda palvetele pidada silmas suure poliitika või geopoliitika huve.

KAAREL PIIRIMÄE

Robert Service on eesti lugejale teada-tuntud autor. Tema teoste esimene eestindus oli Lenini biograafia, mille andis välja Sinisuka kirjastus 2002. aastal.1 Järgnesid Varraku kirjastatud „Seltsimehed: maailma kommunismi ajalugu“ (2010), „Trotski“ (2011) ning „Spioonid ja komissarid: enamlik Venemaa ja Lääs“ (2014). Service oli 2013. aastani Oxfordi ülikooli St. Anthony kolledži Vene ajaloo professor, nüüd fellow emeritus, ja veel praegugi 69aastasena Stanfordi ülikooli Hooveri instituudi vanemteadur.

Service’i esimeseks suuremaks tööks oli kolmeköiteline uurimus Leninist kui poliitikust, millele hiljem lisandus uutele arhiiviandmetele tuginev Lenini isikuomadustele keskenduv teos. Viimane oligi see, mis tõlgiti eesti keelde. Lenini triloogia ja biograafia võeti väga hästi vastu. Biograafia hinnati parimaks, mis tollal oli, isegi paremaks Vene ajaloolase kindral Dmitri Volkogonovi ulatuslikust kaheköitelisest käsitlusest.

Järgnes ridamisi kommunistlikule liikumisele ja Nõukogude Liidule pühendatud raamatuid. Üheks tähelepanuväärseimaks oli „Spioonid ja komissarid“, milles Service analüüsis bolševike ja lääne suhteid spioonide, kaasajooksikute ja mõjuagentide lugude kaudu. Seal figureerisid salapärased ja ka Eestiga seotud tegelased nagu Paul Dukes ja Arthur Ransome. 2004. ja 2009. aastal lisas Service Lenini uurimustele teise kahe tähtsama bolševiku, Stalini ja Trotski eluloo. Kui Stalini elulugu võeti vastu suurema kärata, siis „Trotski“ põhjustas ajaloolaste tsunftis harvaesineva ulatusega skandaali.

Vastuseks Service’i raamatule avaldas Ameerika trotskist, USA Sotsialistliku Võrduse Partei esimees David North üllitise „Leon Trotsky kaitseks“ (Mehring Books, 2010). Ka see raamat, mis oli ennekõike nišitoode sotsialistidest-trotskistidest lugejaskonnale, oleks küllap jäänud märkamata, kui köidet poleks üles korjanud USA vanimaid ja autoriteetsemaid akadeemilisi ajakirju The American Historical Review. Toimetus palus Stanfordi ülikooli ajaloolasel Bertrand Patenaude’il seda Robert Service’i raamatuga kõrvutada ja koos arvustada. Patenaude oli ise kirjutanud uurimuse Trotski viimastest aastatest eksiilis („Trotsky: Downfall of a Revolutionary“), mis oli lausa nii menukas, et BBC tegi sellest raadiosaadete sarja. Delikaatseks muutis olukorra, et Patenaude oli samuti Hooveri instituudi teadur ehk Service’i kolleeg.

Tagajärjeks oli hävitav retsensioon Robert Service’i monograafiale. Selgus, et hoolimata autori poliitilisest kallutatusest oli Northi kriitika adekvaatne. Tegu ei olnud trotskistide vandenõuga, millist muljet püüdis oma kohmakates vastustes jätta Service. Patenaude kinnitas Northi väidet, et raamatus oli vähemalt nelikümmend faktiviga, kus oli eksitud nimede, aastaarvude või sündmustega. Vähe sellest, püüdes kujutada Trotskit lurjuse ja massimõrvarina, kes polnud palju parem tema peamisest rivaalist ja lõpuks ka mõrvajast Stalinist, pidi Service tõenditega üsnagi vabalt ümber käima.

Üheks täiesti süütuks, kuid siiski kõnekaks liialduseks või lause võltsinguks oli väide, et Trotski jättis külmavereliselt maha oma esimese naise. Oma väite kinnituseks viitas Service Trotski sõnadele tema autobiograafias: „Elu lahutas meid.“ Patenaude avastas, et tegu oli paari sõnaga pikemast lausest. Kogu lause kõlas: „Elu lahutas meid, kuid miski ei saanud purustada meie sõprust ja vaimset ühtekuuluvust.“ Seega paistis, et Service oli oma hüpoteesi tõestamiseks meelega lauset kärpinud. Tõepoolest, Trotski pidi küüditamise hirmus välismaale põgenema, kuid abikaasa ja kahe lapse ema seda teadaolevalt Trotskile ette ei heitnud. Trotski perekond jätkas naise toetamist Venemaal ning ta suri veendunud trotskistina Stalini laagris 1930. aastate lõpus.

Patenaude leidis veel, et Service ei olnud vaevunud lugema Trotski artikleid ja teoseid ning tegi vigu Trotski vaadete analüüsimisel. Paistis, et Service oli olnud nii ametis Trotski maine hävitamisega, et maksis lõivu täpsusele. Kurikuulsaks sai Service’i hooplemine raamatu esitlusel: „Trotski vanades kontides on veel elu sees. Loodan, et minu raamat teeb talle lõpu peale, kuna jääkirves ei saanud nähtavasti hakkama.“ Viide oli relvale, mida Nõukogude agent Roman Mercader kasutas 1940. aastal Mehhikos Trotski mõrvamiseks.

Service’i reputatsiooni taastaja

Trotski raamat jättis kahtlemata sügava jälje Service’i reputatsioonile. Kasuks ei tulnud ka tema hinnangud teistele ajaloolastele. Näiteks nimetas ta üht varasemat Trotski biograafi, tuntud vasakpoolset ajaloolast Isaac Deutscherit „kasulikuks propagandistiks“. Teoses „Seltsimehed“ nimetas ta üht Prantsuse kommunisti „vananevaks puudliks, kes oli tavaliselt sörkinud vaguralt mööda joont“. Samas raamatus nimetas ta kommunismi „katkupisikuks“, mille mutatsioonid on andnud meile Hitleri, Mussolini, Saddam Husseini ja Bin Ladeni. Pisik lähtuvat aga otseselt Karl Marxi raamatutest. Service paistis silma üsnagi vulgaarsete tõlgenduste ja üldistusega.

Käesolev uurimus „Külma sõja lõpp“ arvatavasti taastab Service’i reputatsiooni ajaloolasena. Service’i stiil on ehk natuke kuiv, nagu on muuseas märkinud Argo Ideon,2 kuid see-eest informatiivne ja faktitihe. Iga lause on läbi kaalutud. Service on hästi ära kasutanud Hooveri instituudi rikkalikku arhiivi. Sinna on kogutud Gorbatšovi arhiivifondi, mitme Nõukogude ametniku (Adamišin, Stepanov-Mamaladze, Volkogonov) ning USA ametnike ja riigitegelaste (Allen, Zelikow-Rice) dokumente. Arhiivis on külma sõja lõpus tegutsenud mõjukate tegelastega tehtud intervjuude salvestised ja üleskirjutused. Muu seas on seal isegi Eesti NSV ja Läti NSV KGB materjale, mida Service on ka oskuslikult kasutanud Balti liiduvabariikide olude kirjeldamiseks. Teistest arhiividest tasub esile tõsta Oxfordi ülikooli deponeeritud Gorbatšovi abi Anatoli Tšernajevi dokumente, mille hulgas on väärtuslik kogu NLKP poliitbüroo istungite protokolle. Ta on külastanud aga ka Venemaa sotsiaalpoliitilise ajaloo riiklikku arhiivi (RGASPI) Moskvas, kust on kätte saanud NLKP KK pleenumite jms materjale, ning Ronald Reagani ja George Bushi presidendiraamatukogusid USAs.

Valik piirdub USA ja Venemaa materjalidega ja tuleb tunnistada, et raamat lähtubki küllalt traditsiooniliselt just nende kahe üliriigi vaatenurgast. Service väidab – ja see on raamatu peamiseks teesiks – et külma sõja lõpetamise au kuulub neljale mehele. Nendeks on Mihhail Gorbatšov, Ronald Reagan (riigijuhid vastavalt 1985–1991 ja 1981–1989), Nõukogude välisminister Eduard Ševardnadze ja USA välisminister George Shultz (ametis 1985–1991 ja 1982–1989). Nende kõrvale tuleb lisada 1989. aastal Reaganilt teatepulga üle võtnud George H. W. Bushi (ametis 1989–1993) ja Bushi välisministri James Baker (1989–1992). Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid jäid neliku/kuuiku varju, kusjuures Euroopa liitlastest väärib enim esiletõstmist Saksamaa kantsler Helmut Kohl, kelle sihikindlal tegevusel Saksamaa ühendamisel oli üliriikide poliitikale enim mõju. Sellegipoolest tehti Service’i väitel kõige olulisemad otsused USA ja NSV Liidu vahelise dialoogi raames.

Sellest ei tohiks järeldada – ja Service seda viga tõtt öelda ka ei tee – et üliriigid kontrollisidki sündmuste käiku. Tegelikult tuli neil tihti sündmustele tagantjärele reageerida. Mis näiteks Ida-Euroopas täpsemalt toimus, millest 1989. aasta revolutsioon Ida-Euroopas alguse sai jne – selles osas ei ole see raamat parim allikas. Küll aga saab siit põhjaliku ja võib öelda et isegi suurepärase ülevaate, kuidas NSV Liidu ja USA valitsusasutused nendesse sündmustesse suhtusid.

Kohalike protsesside tähtsus

Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov esimesel tippkohtumisel 1985. aastal Šveitsis.

Wikimedia Commons

Kuid siiski võib vaielda vastu Service’i väitele, et „Reagan, Gorbatšov ja Bush tulid väga oskuslikult toime nende seninägematute tundmatute asjaoludega, mis iga päev maandusid nende kirjutuslauale“ (lk 23), ja et just USA ja Nõukogude Liit „andsid määrava tõuke protsessile, mis tõi kaasa külma sõja lõpu“ (lk 26). Kas ikka andsid määrava tõuke? Näiteks üks 1989. aasta revolutsiooni eeldusi oli raudse eesriide lagunemine ning Lääne- ja Ida-Euroopa teineteisele lähenemine, mis oli tasahilju toimunud pingelõdvenduse aastatest alates, ja mille ulatus tuli dramaatiliselt ilmsiks Berliini müüri kokkuvarisemisega 9. novembril 1989. 1989. aasta sündmuste eeldused olid kujunenud 1960. – 1970. aastatel. Kui võtta Berliini müüri lagunemise näide, siis selle sündmuse eeldused olid rajatud Ungari ja Austria läbirääkimistele, mille tulemusena lõdvendati korduvalt Ungari-Austria piirirežiimi. Tegu oli détente-poliitika mikrovormiga, millel olid ulatuslikud regionaalsed ja isegi globaalsed tagajärjed. Austria, Ungari ja Saksa DV suhterägastiku tulemuseks oli 1989. aastal Ungari otsus avada piir Austriaga, mis vallandas idasakslaste massilise eksoduse läbi Ungari läände. See omakorda viis Saksa DV režiimi kokkuvarisemiseni mõned kuud hiljem.3 Seega võib öelda, et peale üliriikide poliitika tuleb alati arvestada kohalike protsessidega, mille mõju võis lõppkokkuvõttes olla otsustav.

Sündmustel Balti riikides võis samuti olla globaalne mõju ja ka Balti rahvaste puhul võib diskuteerida, mil määral andsid just Reagan ja Gorbatšov tõuke nende vabadusvõitlusele, aga see selleks. Vaatame lähemalt Service’i käsitlust Balti riikidest, millele ta on pühendanud eraldi peatüki. Kohe esimeses lõigus teeb ta faktivea, kui väidab, et president Bush lülitas 14. juunil tähistatava Balti vabaduspäeva Ameerika ametlikku kalendrisse. Tegelikult oli Ronald Reagani eestvedamisel seda päeva tähistatud 1982. aastast. See on pisiviga, sest formaalselt võttes ju tõepoolest Bush „lülitas“ selle kalendrisse, aga oleks võinud varasemat traditsiooni ikkagi mainida. Teise veana, mis silma torkas, oli Leedu Sąjūdise paigutamine kronoloogiliselt Eesti ja Läti rahvarinde ette. Tegelikult olid eestlased eeskujuks: Eesti rahvarinde initsiatiivgrupp tuli kokku 1988. aasta aprillis, Läti ja Leedu organisatsioon järgnesid peaaegu üheaegselt juunikuus. Need väikesed eksimused oleks tulnud kõrvaldada toimetamise käigus. Tundes aga ka oma kogemusest Macmillani avaldamispoliitikat, siis pole imestada, et seal käsikirja retsenseerimisele just ülearu palju rõhku ei panda.

Service’i narratiivi iseloomustab oskus kasutada kõige mitmekesisemaid allikaid. Näiteks jätkab ta Balti vabaduspäeva mainimise järel jutustust Gorbatšovi ja Mitterandi vestlusega 1989. aasta juulis. Prantsuse president avaldas arvamust, et tähtpäeva tähistamisega püüdis Bush vaid oma konservatiivseid kriitikuid vaigistada. Igale sellisele episoodile ei raiska Service aga rohkem kui paar lauset, mis tähendab, et tema töö arhiiviallikatega on olnud vägagi põhjalik.

Balti probleem

Service’i käsitlus ei muuda arusaamu Balti küsimuse rollist, mida on kujundanud varasemad uurimused.4 Tänu dokumentidele, mida varem ei ole kasutatud, lisab Service siiski huvitavaid detaile ja värve, eriti mis puudutab arutelusid Balti riikide saatuse seisukohast kõige olulisemas instantsis – NLKP poliitbürool. Osa 1985. – 1991. aastate materjale on avaldatud raamatus „V Politbjuro TsK KPSS“ (Moskva, 2006), mis tugineb Gorbatšovi nõunike Anatoli Tšernjajevi, Vadim Medvedevi ja Georgi Šahnazarovi ülestähendustele. Service on täiendanud neid Tšernjaevi Oxfordi ülikooli deponeeritud avaldamata märkmete ja Dmitri Volkogonovi poolt välismaale toimetatud dokumentide andmetega. Selgub, et poliitbüroo avaldatud vestlusi on mõnevõrra kärbitud ja neid tuleb kõrvutada veel avaldamata märkmetega.

Service toob uusi näiteid, kuidas Ševardnadze vaated rahvusküsimusele erinesid Gorbatšovi ja poliitbüroo enamiku omast, kuid grusiinina ei julgenud oma kriitiliste seisukohtadega esialgu välja tulla. Kohtumistel välisriikide diplomaatidega juhindus ta täpselt ette antud kõnepunktidest ja juhistest. Samuti saame uusi andmeid, kuidas KGB kahtlustas Aleksandr Jakovlevi kahepalgelisuses – et ta rääkis üht asja 1988. aastal Leedus käies ja teist juttu hiljem Moskvas aru andes. Saame teada, milliseid muljeid Jakovlev keskkomiteele Leedust vahendas. Perestroika peaideoloog püüdis probleeme pisendada. Tema ainukeseks praktiliseks soovituseks oli lubada leedulastel ja lätlastel tihedamini välismaale reisida.

1. veebruaril 1990 esitas rühm poliitbüroo liikmeid Balti probleemi lahendamiseks konkreetsema tegevuskava. Selle dokumendi koopia on Volkogonovi fondis USA Kongressi raamatukogus. Poliitbüroo pööras peatähelepanu kriisi eskaleerumise ja jõu tarvitamise ärahoidmisele. Nähti ette majanduslikke sanktsioone ja Leedu piiride küsimuse tõstatamist, kui poliitilised meetodid tulemust ei anna. Majanduslikku blokaadi tõepoolest sama aasta suvel ka rakendati. Piiride küsimus ei olnud aga tõsine ähvardus, sest ei saanud Moskva ju anda Vilniust Poolale. Pealegi oleks 1939. aasta eelse olukorra taastamine olnud vesi eestlaste ja lätlaste veskile, kes nõudsid sõjaeelse olukorra taaskehtestamist ka oma piiridele ja poliitilisele staatusele. Siiski tuleb rõhutada, et Gorbatšov lükkas korduvalt tagasi nii kindral Valentin Varennikovi ettepanekud kasutada sõjaväge kui ka ministrite nõukogu esimehe Nikolai Rõžkovi soovituse panna Leedus ametisse Terijoe-tüüpi paralleelvalitsus. Poliitiliste ja majanduslike surveavalduste poliitikale jäi peasekretär kindlaks 1991. aasta jaanuarikuuni.

Üllatav ei ole ka USA administratsiooni seisukoht. Bush saatis Gorbatšovile Leedu iseseisvusdeklaratsiooni järel lahvatanud kriisi ajal lausa erakirja. Selles rõhutas president, et mõistab Moskva ametlikku seiskohta, mille kohaselt Balti liiduvabariigid kuuluvad NSV Liitu. See andis Gorbatšovile julgust häbematult väita pisut hiljem riigisekretär Bakerile, et „Leedu on alati olnud seotud Venemaaga“ ja valgevenelased (mitte Poola!) tahtvat Leedule kuuluvaid alasid tagasi. Seega oli selge, et USA ei taha Balti riike toetades seada ohtu veel sõlmimata lepinguid (nt tavarelvastuse vähendamiseks) NSV Liiduga – ja seda avaliku trummipõrina saatel aastakümneid kinnitatud mittetunnustamispoliitikast hoolimata. Bushi-Gorbatšovi ja Balti poliitika olid ühildamatud. Bush ja Gorbatšov soovisid lõpetada külm sõda „võimalikult väheste sekeldustega“. Leedu, Läti ja Eesti rahvuslased püüdsid seevastu teha „nii palju tüli, kui tundus olevat vajalik“. Nad ei kavatsenudki järele anda palvetele „pidada silmas suure poliitika [või geopoliitika] huve“.5 Eestlased, lätlased ja leedulased ei soovinud, et külm sõda lõppeks Balti küsimust lahendamata.

Kas see Balti riikidel õnnestus, on raske öelda, sest oleneb, kuidas külma sõja lõppu dateerida. Igatahes liigub 1990. aasta suvesündmuste järel Robert Service’i tähelepanu ja ladus sulg teistele probleemidele. Ta kirjeldab Venemaa ja Boriss Jeltsini esiletõusu ja jõuab raamatu lõpuks NSV Liidu viimaste kuude ja impeeriumi lagunemiseni. Külma sõja lõpu seisukohast on tegu aga pigem järellooga. Service paistab nõustuvat õpetlastega, kelle arvates oli punalipu langetamine Kremli tornist 1991. aasta detsembris juba midagi, mis jääb väljapoole külma sõja lõpu kronoloogilisi piire.

1 Vt ka Kaarel Piirimäe, „Üksikisiku rollist ajaloos“ [Robert Service’i „Lenin“ arvustus], Sirp, 16 August 2002.

2 Argo Ideon, „Leninlikul kursil, täiskäik edasi“, Postimees, 31. jaanuar 2011.

3 Maximilain Graf, Österreich und die DDR 1949–1990: Politik und Wirtschaft im Schatten der deutschen Teilung (Vienna: ÖAW, 2016).

4 Kristina Spohr Readman, „Between political rhetoric and realpolitik calculations: Western diplomacy and the Baltic independence struggle in the Cold War endgame“, Cold War History 6:1 (2006): 1-42; Ibidem, „Between political rhetoric and realpolitik calculations: Western diplomacy and the Baltic independence struggle in the Cold War endgame“, Cold War History 6:1 (2006): 1–42; Una Bermane, „French and American reactions toward the disintegration of the USSR: the case of Baltic States 1989–1991“ (Avaldamata doktoritöö: Sciences Po, 2016); Olavi Arens, „United States policy toward Estonia and the Baltic states 1918–1920 and 1989–1991“, Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal 3:4 (2016): 347–368; Kaarel Piirimäe, „Uuemaid uurimusi Külma sõja ja Nõukogude Liidu lõpust“, Ajalooline Ajakiri 2:3 (2014), 237−250.

5 Originaalis „… they were unwilling to yield to pleas on behalf of geopolitical convenience“ – tegu ei ole märkusega tõlke täpsuse kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming