Kultuur ellujäämisretkel?

Jaak Allik

Katse ühitada madalaim maksukoormus ja kõrgeim kaitsekulutuste tase on ennast ammendanud. Järgmise aasta kultuurieelarvet tutvustanud artikli pealkiri „Ellujäämise eelarve” (Sirp 17. X) tõi ehmatavalt meelde ühe kõige kurvema sündmuse meie uusimas ajaloos, mis mäletatavasti oli „ellujäämiskoolitusena” kavatsetud. Hiljutises dokfilmis nägime, kuidas algul üksteise külge köiega ühendatud noormehed hakkasid surmaohus sellest lahti laskma, et jääkülmas vees üksi edasi rabeleda. Enamik paraku lootusetult. See traagiline teekond sai surmaretke nime, kuid loodan, et mitte seda paralleeli ei pidanud minister silmas oma loole pealkirja valides. Aga ometi sunnib see küsima, miks on meie kultuur ellujäämisretkele juhitud? Kurba paralleeli lõpetades teame ju, et Kurkse retkele ei mindud sõjaolukorras või oma elu päästmiseks, seda polnud ka väljaõppeprogrammis. Tegemist oli mitte eriti aruka juhi tujuga ning too ei osanud ette näha, et merel võib torm tõusta ning ihuliikmed hakkavad alajahtudes krampi kiskuma. Eestis pole sõda ja ka mingit loodusõnnetust ei tea olevat üle käinud, järgmise aasta riigieelarvegi kasvab 9,3% ning ka sisemajanduse kogutoodangut (SKT) eeldatakse tõusvat 2,6% võrra. Miks siis on järgmise aasta kultuurieelarves vaba raha 337 miljoni võrra ehk 18% vähem kui tänavu ja kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve kasv väikseim kõigi ministeeriumide hulgas – vaid 0,42%? Viitamine maailmamajanduse mõõnaperioodile ei seleta ju kuidagi, miks Eesti tingimustes on selle suurimaks ohvriks just rahvuskultuur, mille säilimine on põhiseaduse kohaselt Eesti riigi olemasolu eesmärk.

Analüüsides kultuuriministeeriumi 2009. aastaks esitatud eelarvekava, tuleks seda teha nii ministeeriumi vaatepunktilt, s.t hinnata, kas kavandatu täidab ministri seatud ellujäämiseesmärgi, kui ka püüda jõuda arusaamale, kas selline eesmärgipüstitamine on üldse õigustatud.

Ma ei kahtle hetkeski, et ministriga eesotsas töötavad kultuuriministeeriumis oma ala armastavad ja asjatundlikud inimesed. Seetõttu on eelarvekärped tehtud enam-vähem nii, et kõigile siiski natuke hingamisruumi jääks. Mõistlikult on rakendatud ka õigluse ja otstarbekuse printsiipi. Kiita tuleb ministrit selgesõnalise seisukoha eest, et „ministeeriumi esmane kohustus on üleval hoida valitsemisala rahvuskultuuriliselt olulisi institutsioone ja ettevõtmisi”. See teeb lõpu sagedasele demagoogiale, millega on püütud vastandada institutsioone (kui stagneerunuid) ja projekte (kui innovaatilisi).

On ju teada, et enamik nn projektipõhiseid algatusi vajab teostumiseks institutsioonides palka saavaid inimesi ning neile kuuluvaid ruume ja tehnikat, sealjuures püüab iga projektina õnnestunud üritus ennast kiirest institutsionaliseerida, s.t omandada aastaringne tegutsemisvõimalus ja kindel rida riigieelarves (nt PÖFF, Pärimusmuusika Keskus, R.A.A.A.M. jpt). Ministeerium on õigesti võtnud põhimõtteks säilitada ka kokkuhoiu tingimustes kõik need nn eelarveread. Pole näha kavatsust sulgeda ühtki asutust või lõpetada programmi, kuna ollakse teadlikud, et neid taasavada või tagasi saada on kaugelt keerulisem kui säilitada kas või hingitsevas olekus.

Paraku võib olla kindel, et sama arukalt ja korrektselt, ilma erilise kära ning tagasiastumisteta, oleksid ministeeriumi töötajad täitnud kärpimisülesande ka juhul, kui lõigata oleks tulnud mitte 337 miljonit, vaid näiteks miljard. Asi aga ongi selles, et ellujäämise seisukohalt on vesi kultuuribasseinis palju külmem, kui minister seda oma artiklis soovib näidata. Paljudes valdkondades ei tähenda 2009. aasta eelarve mitte lihtsalt arengu seiskumist ja loobumist 2008. aasta ehk liialt optimistlikest soovidest ja lubadustest, vaid langemist 2007. aasta tasemestki allapoole. Eriti drastiline on rahvaraamatukogudele eraldatava raamatuostu raha vähendamine veerandi võrra, millega ministeerium läheb otsesesse vastuollu riigikogu poolt „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes” sätestatud seisukohaga, et rahvaraamatukogusid toetatakse riigieelarvest teavikute soetamiseks võrdselt kohalike omavalitsuste poolt selleks määratud kulutustega. Äärmiselt muret teeb ka muinsuskaitseeraldiste vähendamine poole võrra ja langemine alla 2007. aasta taset, kusjuures just see valdkond on kogu iseseisvusaja olnud karjuvalt alafinantseeritud. Kohalike omavalitsuste kultuuri- ja spordiobjektide renoveerimiseks eraldatava toetuse vähendamine 2007. aasta eelarves seisnud 150 miljonilt 25-le miljonile kroonile tähendab üheselt seda, et lõhe vaesemate ja rikkamate valdade elanike vaba aja aktiivse veetmise võimaluste vahel suureneb veelgi. Kõige suurem ja „ellujäämist” reaalselt ohustav auk ministeeriumi eelarves on aga vahendite puudumine kultuuritöötajate palgatõusuks, mis tähendab 2008. aasta 11%-list ning 2009. aastaks prognoositud 6%-list inflatsiooni arvestades seda, et kultuuritöötaja reaalpalk on 2010. aasta 1. jaanuaril palju oluliselt madalam kui praegu. Riigi kultuuripoliitika põhialustes kirjapandu, et kõrgharidusega ning erialasel tööl kultuuritöötaja töötasu ei tohiks olla madalam riigi keskmisest palgast ( 2008. a II kv – 13306 EEK), on sellega muudetud naerukohaks. Kui haridusministeerium siiski leidis omavahendite arvel võimaluse õpetajate 8%-liseks palgatõusuks, siis kultuuriministeerium on loobunud kõigi seniste valitsuste praktikast hoida haridus- ja kultuuritöötajate palgakasv võrdne ning läinud vastuollu ka koalitsioonilepingu samasisulise lubadusega.

Paraku ei oska ka mina näidata ministeeriumi eelarves kohta, kust selleks vajalikud 69 miljonit krooni võiks leida, ja siit jõuamegi põhiküsimuseni – miks ikkagi on kultuuriministeeriumi eelarvekasv olematu ning riiklik kokkuhoid just kultuuri arvelt kõige suurem? Mõttetu oleks küsida, miks praegune valitsus ei täida põhiseaduslikku ülesannet kultuuris prioriteeti näha, kuid pole võimalik ka küsida, miks pole kultuur teiste elualadega kui võrdne võrdsete seas. Tuleb hoopis küsida: miks nähakse kultuuri just sellise valdkonnana, kust kärpida ja lõigata on kõige hõlpsam? Kas tõesti seetõttu, et tegemist on intelligentsete ja seepärast ka vaiksete inimestega? Kultuuriministri artikkel sellele küsimusele vastust ei anna, ehk annaksid selgitust pea- või rahandusminister?

Kurtmisel kultuuri alarahastamise üle puudub aga mõte, kui poleks näidata kohta, kust on võimalik see raha võtta ehk tegelikku põhjust Euroopa tavade (ja suhtarvudega) võrreldes karjuvale disproportsioonile kogu sotsiaalsfääri (ka tervishoid, haridus, teadus jms) rahastamisel Eestis. Ainus valdkond, mille finantseerimine 2009. aasta eelarves määratult tõuseb, on riigikaitse. Kogukasv on 800 miljonit krooni (17,2%), sellest Eesti enda vahenditest 478 miljonit krooni (keskkonnaministeeriumi eelarve 21,12% kasv on saavutatud tervenisti välisraha arvel omavahendeid kogunisti vähendades). Soovimata alustada diskussiooni meie sõjalise riigikaitse piisavuse või mõttekuse üle, tahan juhtida nii selle artikli militaristidest kui patsifistidest lugejate tähelepanu ühele lihtsale aritmeetilisele tõsiasjale: Eesti olevat NATOsse astumisel lubanud viia oma riigikaitselised kulutused 2%-ni SKTst. Selles suunas olemegi teel (tõus1,77%-lt 2007. aastal 1,96%-ni 2009. aastal). Paraku on aga Eesti maksukoormus (33,1%) Euroopa Liidu üks madalamaid ja Eesti valitsussektori kulutused (33,7%) Euroopa Liidu kõige madalamad. Teisti öeldes on riigieelarve kaudu SKTst ümberjaotatava raha osakaal Eestis Euroopa kõige väiksem. Soovides ületada kaitsekulutuste suhtarvuga Euroopa Liidu ja NATO keskmise taseme (2% ja enam kulutab riigikaitsele vaid kuus NATO riiki), tähendab see, et kaitsekulutuste osakaal riigieelarvest (5,53%) on meil Euroopa kõrgemaid. Katse ühitada madalaim maksukoormus ja kõrgeim kaitsekulutuste tase on ennast tänaseks ammendanud, sest oleme jõudnud olukorda, kus eelarve tasakaalus hoidmiseks tuleb minna laste koolilõunate, vanurite hambaravi ja tuletõrjekomandode kallale. Soomes, kes on kindlasti Eestist paremini kaitstud, moodustavad kaitsekulud 1,3% SKTst ning, arvestades, et Soome valitsussektori kulutused on 47,5% SKTst, näeme, et riigieelarvest kulub soomlastel sõjaväele vaid 2,7%. Selle võrra on nende eelarves rohkem raha kultuurile, haridusele, tervishoiule.

Kui soovitakse täita enne NATOsse astumist (teadmata, kelle poolt ja millal, sest mingeid sellekohaseid valitsuse või parlamendi otsuseid pole olemas) antud lubadust kulutada Eestis riigikaitsele 2% SKTst, siis on meie poliitikutel täna viimane aeg endale teadvustada, et see nõuab vähemasti Euroopa keskmisel, s.o 40%-lisel tasemel maksukoormust. Vastasel korral pole varsti enam mõtet rääkida ei kultuuri- ega ka kogu sotsiaalsfääri „ellujäämiseelarvest”. Sest riik jääb nii õhukeseks, et ei kanna tema peal sõitva tanki raskust enam välja. Kui aga maksukoormust ei soovita tõsta, siis ehk piirduks kaitsekulutuste suurendamisega eelarvekasvuga samas proportsioonis – seekord siis 9,2%, mille tulemusena vabaneks 369 miljonit krooni. Võttes sealt tagasihoidlikud 69 miljonit 8%-liseks palgatõusuks, saaksime kultuurieelarve kogukasvuks küll vaid 3%, kuid intelligentsete ja vaiksete inimestena me teame, et Eesti riigi julgeolekule väga ohtlikke auke on lapitud ka teiste ministeeriumide eelarves.

Enne 2007. aasta parlamendivalimisi oskas Sirp esitada erakondadele prohvetliku küsimuse: „Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset (ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng peaks aeglustuma või kulgema negatiivse stsenaariumi järgi?” Ühena vähestest vastas sellele arusaadavalt Reformierakonda esindanud Urmas Paet, kes leidis, et „sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse üle ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda”. Valitsus on tänaseks oma sõna öelnud, saame näha, kas parlamendi suurim fraktsioon jagab oma juhtpoliitiku aastatagust lootust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht