Kultuur ilma diplomaatiata

Berthold Franke, Goethe Instituudi direktor, Brüssel

Kultuur ei ole a priori ei hea ega halb, vaid see on osa kogu sotsiaalse käitumise tingimuste seosest.        See, kes on Brüsselis ja Euroopa Liidu masinavärgis uustulnuk, saab alati, kui kõlab sõna  „kultuur”, väga erilise kogemuse osaliseks. Pole peaaegu ühtki neist paljudest üritustest, sümpoosionidest, konverentsidest, kus ei kostuks see sõna, vahel, pigem harvemini, pühendatakse sellele teemale isegi terveid ettekandeid ja debatte. Kuid kui kord on juba juttu „kultuurist”, tundub, nagu oleks tegu mõne majandusharu või sektoriga. Nii öeldakse näiteks, et kultuuri heaks  tuleks midagi ära teha, siis oleks kultuur suuteline andma seda või teist; Euroopa ja tema kultuur olevat midagi täiesti erilist ja EL peaks selles valdkonnas aktiivsemalt tegutsema jne. Kes täpselt kuulatab, tabab ära, et selle kõne võiks sama hästi pidada mis tahes muu valdkonna kohta, olgu selleks siis põllumajandus, kalandus või energeetika. Vahetada tuleks vaid pealkirja.    

     

Kultuur ei ole majandusharu       

Selline keelekasutus paljastab põhimõttelise vea: nimelt ei saa kultuuri kunagi tõlgendada selles mõttes sektorina, see tuleb kontseptualiseerida. Kultuur ei ole tõepoolest mingi ühiskondlik  süsteem, ammugi mitte üks majandusharu paljudest, vaid kultuur on baas, viis või viiulivõti, mille järgi on häälestatud ühiskondlikud terviksüsteemid. Ajaloolase Christian Meieri sõnul on „kultuurid viisid, mille järgi rahvad end maailmas kohandavad. Nii oma ümbruse kui iseendaga. Kusjuures see ei puuduta mitte ainult tehnikat ja reglementi, kombeka suhtlemise ja inimese kujundamise vorme, vaid tähendab ka maailmas orienteerumist”.  Selles tähenduses on kultuur „juba alati olemas olnud”, ta on inimeste kooseksisteerimise alusprotsess, mille radu mööda kulgeb, vastavalt kohale, kogukonnale või rahvusele, sotsiaalsele klassile ja ajaloolistele oludele kooselu tervik. Nii nagu oleme oma mõtteid sõnastades alati juba keele sees, kasutame alati juba midagi etteantut, kujundades keele iga kasutuskorraga seda samal ajal ka uuesti, nii oleme me kõiges, mida teeme, alati juba  kultuuri sees ning muudame seda loomulikult samuti pidevalt. Sellega langeb ära igasugune ettekujutus kultuurist kui mingist sektorist, valdkonnast või ühiskondlikust allsüsteemist. Heaks näiteks kultuuri sellisest eksitavast tõlgendusest ELis on moekaks saanud mõiste „loovtööstus” ning selle kultuuriväärtust kahandav kasutamine ja valdkonna ekstensiivne tematiseerimine viimastel aastatel. Seejuures leitakse lõpuks ometi tõepoolest sektor:  disain, arhitektuur, mood ja neid ümbritsev valdkonnaomane keskkond. See võimaldab konkretiseerimise taseme, millest bürokraatia saab lähtuda, ja pakub lisaks ihaldatud mänguplatse väärtusloomes, tööhõives ja SKTs väljendatavatele faktidele. Arvan, et kultuuriga on aga hoopis teised lood. Mulle tundub, et see, ELi ringkondades eriti meelsasti rakendatav vaatenurk ei ole juhus. EL mõtleb sektorites, süsteemides ja valdkondades. Ta on juba  kord nii üles ehitatud ja vastavalt tõlgendatakse ka tegelikkust. See on hind, mida tuleb maksta selle eest, et EL eksisteerib siiani suurelt jaolt bürokraatiana, mitte esmalt poliitilise ja ammugi mitte kultuuriprojektina. Veel üks tähelepanek Brüsseli mänguväljadelt: kui Euroopa ametlikud esindajad räägivad, enamasti kõige paremate kavatsustega, taas kultuurist, toimub hämmastava regulaarsusega midagi iseloomulikku: nimelt  kõlab siis ikka ja jälle, et kultuur olevat ju imeline, suurepärane, inimesi õilistav ja suhteid parandav nähtus. Ilmselt mõeldakse seejuures kunstnike, intellektuaalide, väitluste ja ürituste suurele mängulavale, kus, nagu Saksamaal on kombeks öelda, harrastatakse „head, tõelist ja ilusat”. Ja seda imelist kultuuri peab nüüd kõikjal seal, kus asjad ei lähe nii hästi kui peaksid, rakendama hakkama. Seejuures omistatakse sellele niinimetatud kultuurile tõepoolest  ikka ja jälle imettegevaid, pea üleloomulikke võimeid. Skeem on umbes selline: meil on probleem, me ei mõista üksteist, vastuolud kuhjuvad, esineb sotsiaalseid ja majanduslikke konflikte ning tavapärastest poliitilistest või sotsiaalpedagoogilistest meetoditest pole abi, niisiis, toogem asjasse veidi kultuuri ja kõik saab korda!       

  Loomulikul ei ole need kõned mingi ELi leiutis, pigem iseloomustab see poliitika ja kultuuri ambivalentset suhet demokraatlikes riikides.  Goethe Instituudi vaatenurgast võib seda öelda ka Saksamaa kultuurialase välispoliitika kohta. Meie välispoliitikud esinevad selliste postulaatidega, et Saksamaal ei ole veel piisavalt sõpru maailmas, küll Goethe Instituut juba muretseb meile need sõbrad. Või: Saksamaa soovib müüa kogu maailmas oma tööstustoodangut, veidi Beethovenit või Habermasi ei teeks seejuures paha. Või: suhe olulise partnermaaga X vajab parandamist,  korraldame esindusliku kultuuripaketi esitluse Saksamaa nädalate näol.   

Ma pean seda, tagasihoidlikult öeldes, põhimõtteliseks arusaamatuseks, mis tuleneb ülalkirjeldatud põhimõttelisest veast. Kui peab paika, et kultuuri tuleb mõista palju radikaalsemalt, kui nähtub tsiteeritud katsetest rakendada seda pea sotsiaalteraapilise meetmena, siis ei ole võimalik kultuuri mitte ainult mingil juhul kirjeldatud viisil instrumentaliseerida. See tähendab, et kultuuri on võimalik „rakendada”  ja „kasutada” palju vähemal määral, kui arvatakse, lisaks veel hoopis rahutuks tegev sõnum: nimelt ei seisa kultuur mingil juhul, nagu seda tihtipeale alahindavalt nähakse, põhimõtteliselt headuse poolel.   

Üks kultuuri adekvaatsem, radikaalsem tõlgendus ütleb: ei ole olemas kultuuri süütust, otse vastupidi. Kultuur ei ole a priori ei hea ega halb, vaid see on osa kogu sotsiaalse käitumise tingimuste seosest. Seega ei ole see kahjuks  mingil juhul alati osa lahendusest, vaid paljudel juhtudel pigem osa probleemist. Kes kahtleks selles, et näiteks fundamentalism, rassism või ka uus parempopulism Euroopas on eelkõige ja sügavalt kultuurilised nähtused? See tähendab aga, et me peame fundamentaalselt muutma oma poliitilist arusaama kultuurist, see muutus puudutab suurel määral ka ELi. Kõik, kes tegelevad Euroopa kultuuriga väljaspool Euroopat, ütleme näiteks Põhja-Aafrikas, kogevad vahetult,  et meie kultuuri mõistetakse peaaegu alati ambivalentselt. See on ühtlasi nii kõrgeima humaansuse kandja kui ka koloniaalse rõhumise märk. Kultuur on korraga nii süüta kui süüdi ja ülesanne seisneb selles, et kus me oma Euroopa kultuuriga ka üles ei astuks, tuleb alati analüüsida seda seost eriti kriitiliselt, s.t enesekriitiliselt. 

Kultuur kui diplomaatia 

Kultuur ei kuulu ju, nagu ka Lissaboni leppest lugeda võib, sõnaselgelt ELi ülesannete hulka. Ja ka esmane teave moodustamisel Euroopa  diplomaatilisest teenistusest ei lase esialgu järeldada, et siin oleks plaanis mingilgi viisil midagi erilist Euroopa kultuurialase välispoliitika osas. Võib aga ka oletada, et see ei tähenda mingil juhul, et värskelt loodud ELi saatkonnad hoiduksid täielikult tegelemast kultuurivaldkonnaga. Vastupidi, julgen siin välja tulla väitega, et just kultuuri suurest tegevusruumist saab uue eurodiplomaatia esmane tegevusväli. Juba siiani on muuseas paljud ELi delegatsioonid,  kas või näiteks arengukoostöö sildi all eelkõige väljaspool Euroopat asuvates vaestes partnerriikides, toetanud kultuuri- või kultuurilähedasi projekte. Kahjuks seni liiga vähese professionaalsusega, tihtipeale liiga suurte tšekkidega ja aeg-ajalt vaevu varjatud isalikkusega. Võib eeldada, et sellised algatused ei tihene mitte ainult vaestes riikides, ja seda mitte ainult seetõttu, et diplomaadid armastavad mõistetavatel põhjustel näituste avamistel  värvilisi linte läbi lõigata, esineda kataloogide patroonidena või kaunistada oma vastuvõtte prominentsete kunstnike kutsumisega. Hoopis olulisemad on kultuuriga tegelemisel professionaalsed põhjused, nagu seda võib välja lugeda diplomaatia paradigmamuutustest.       

Tänapäeva diplomaatia ülesannete hulgas jäävad rahvusvahelisest õigusest tulenevad klassikalised  esinduskohustused, ka aruandlus-infoedastus emamaadele (80% uudisteteenistuse pädevusse jäävast informatsioonist võetakse tänapäeval internetist) tegelikult aina enam ja enam tagaplaanile. Ka ei ole enam esiplaanil sõjajärgses Euroopas kesksele kohale tõusnud majandusalaste välisesinduste ülesanded. Põhjuseks on aina paremini toimiv ülemaailmne institutsionaalne mitmepoolsus ja valitsustevaheliste otsekontaktide uus kultuur, mille  tagab igat liiki rahvusvaheliste tippkohtumiste globaalne järjepidevus.     

Tegemist on uut laadi diplomaatiaga, nimelt kommunikatsiooni, meedia ja kultuuri valdkonnas! „Cultural Diplomacy” on uus võlusõna. Hea diplomaat otsib edu teda vastu võtva riigi avalikkuses, püüdes positsioneerida end seal oma rahva ja tema huvide usaldusväärse  esindajana. „Soft power” on teine võtmesõna ja see „pehme jõud” on just see, mille keskkonnas ELi diplomaatia hakkab otsima oma võimalust. Euroopa kui rahumeelne, inimõigustele, arengule ja dialoogile orienteeritud kontinent peaks leidma selles oma välise kuvandi ja tema välisesindused vastavalt tegutsema – loomulikult mitte ainult veendumusest selles missioonis, vaid ka seetõttu, et „hard power” jääb esialgu rahvuslike esinduste vastutusalasse.  Niisiis kultuuridiplomaatia kui ka uute ELi saatkondade varjatud agenda, eelkõige loomulikult riikides väljaspool Euroopat? Euroopa välisteenistuse esialgu veel täitmist vajavas portfellis saab sellest põhiroll. Ja põhimõtteliselt ei oleks ka midagi selle vastu, kui kogu senine kogemus ei näitaks, et sõna „kultuuridiplomaatia” puhul on meil  tegemist teatud määral peaaegu lahendamatu paradoksiga. Diplomaatia on poliitika ja seega legitiimne, kui mitte just võimumäng, siis vähemalt huvide esindamine. Kui ka selle eesmärke nimetatakse demokraatlikus spektris vastastikuseks mõistmiseks ja koostööks, jääb see rahvuslike huvide paradigmasse ja nii seda ka alati  mõistetakse. Kultuur seevastu, ülalvisandatud tähenduses, vajab radikaalse peegelduse vabadust ja avatust, nii nagu need peituvad kunstilise tegevuse julguses või tabudest ja ülemuslikkusest vabas intellektuaalses väitluses. Siin põrkutakse diplomaatias möödahiilimist mitte võimaldavate erialaste reeglitega, mis nõuavad vastastikust arvestamist ja protokollikohast toimimist (mõlemad kujutavad iseenesest kõrget kultuurilist väärtust!).

Euroopa kultuuriline projektsiooni väljapoole  on pikemas perspektiivis seda edukam, mida ebadiplomaatilisemalt see kavandatakse ja ellu viiakse. Kogu erialane kogemus räägib selle oletuse kasuks. Nii on näiteks Goethe Instituudi, kuigi lepinguga ja selgete mängureeglitega välispoliitikaga seotud, formaalselt aga sõltumatu vahendusorganisatsiooni ajalugu tõendiks rahvusvahelise kultuurivahetuse mittediplomaatilise kontseptsiooni mõttekusest. See Saksamaal eriline kontseptsioon  tulenes esmalt dilemmast, nimelt pärast sõda ja natsivõimu poliitilis-kultuurilist katastroofi täielikult kaotatud Saksamaa kui kultuurriigi mainest. Goethe Instituudi uus ülesehitus väljaspool tegelikku diplomaatiat tekkis unitaarriigivastasest impulsist (pärast Saksamaal senitundmatut natslikku kultuuritsentralismi mindi jälle tagasi traditsioonilise saksa föderalismi juurde). Panustati süstemaatiliselt võimalusele võita hävitatud usaldus pikas perspektiivis  tagasi mitte riikliku, vaid vahetult kultuurist, vaimust ja kunstist lähtuva tegutsemise läbi. Süstemaatilised eelised, mis on tekkinud Saksamaa kultuurialase välispoliitika ülesehitusest, näitavad aga oma mõju ka hoopis muutunud maailmapoliitilistes tulevikumärkides. Kui teha, Goethe Instituudi 60. sünnipäeva puhul kokkuvõtteid, siis võib õigusega öelda, et instituut saavutas parima tulemuse siis, kui tegutseti järjekindlalt mittediplomaatilise institutsioonina.  Vitriinürituste ajad on möödas   

Terve rida Euroopa riike, kuigi hoopis teistsuguste ajalooliste kogemuste taustal, on otsustanud oma rahvuslike kultuuriinstituutide ülesehitusel sama struktuuri kasuks. EUNI C  (European Union National Institutes for Culture), nende instituutide ühendus ELi tasandil, paneb endastmõistetavusega rõhku sellele, et nende tegevus ei kattuks täielikult diplomaatilise protsessiga. Meie potentsiaal ei peitu mitte ainult esinduste arvukuses, vaid eelkõige tihedates kontaktides, mida oleme pikaajaliselt üles ehitanud. Me oleme kohapeal, tunneme keskkonda, võib-olla oleme isegi osa sellest, s.t keset ühiskonda. EUNI C saab pakkuda Euroopa  Liidu institutsionaalsetele partneritele analüüse, juurdepääsu ja kontakte, väljapoole seisavad EUNI Ci instituudid usaldusväärsuse, järjepidevuse ja loovuse eest. Kahepoolsete vitriinürituste ajad on möödas. Tuleviku olulisi teemasid saab käsitleda vaid interdistsiplinaarses ja mitmeperspektiivilises vormis kui üht kesksetest euroopalikest väärtustest. Praegusel hetkel ei ole tähtede seis kultuuri osas Euroopa Liidus eriti hea. Agenda  2020 ja stagneeruvate eelarvete väljavaade uuel seitsmeaastasel finantsperioodil räägivad selget keelt ning hoolitsevad komisjonist tulevate pessimistlike nootide eest. Siiski on olemas uus liitlane, Euroopa parlament, kelle kultuurikomisjoni aruandes 2010. aasta kevadest – pidades igati silmas ka uut diplomaatilist teenistust – nõutakse  märkimisväärseid pingutusi Euroopa Liidu kultuurialases välispoliitikas (isegi kui seda ametlikult olemas olla ei tohi!). Euroopa komisjoni senine tegevus ühiskonnale suunatud projektide ja toetuste näol järgib juba praegu põhimõtteliselt õiget lähtekohta: stimuleerida ja toetada projekte  kohapeal. Väljaspool Euroopat – ja selles just asi ongi – tuleb neid projekte arendada hoopis teisiti kui Euroopa maadel ja viia need ellu ausas partnerluses.     

Rahvusvahelise kultuurihariduse alal võiks olla veel üks tegevusvaldkond. EUNICis sertifitseeritud Euroopa stipendiumi- ja haridusprogramm (teatud juhtudel ka koostöös ülikoolidega) koos praktikaga EUNICi liikmesinstituutide keskustes erinevatel maadel nagu ka viibimisperioodiga Brüsselis võiks olla paljudele noortele, kes püüdlevad kultuurierialade poole, äärmiselt paeluv pakkumine. Veel enam kujuneb aga teatud liiki pingetaluvuskatseks ja  lakmuspaberiks praegune vajadus esitada kiirelt kõrgetasemelisi projekte Lõuna-Vahemere piirkonnas ja selle uutes reformiriikides. Selle sooritamisest sõltub EUNICi tulevikuga seoses üpris palju. Seejuures ei ole vaja omada mingeid selgeltnägija võimeid ennustamaks, et see Euroopa projekti uus laps peab nagu iga eelminegi üle elama tavapärased sünnitusvalud ja lastehaigused. Kõik muu oleks ju ka ime. EUNICi nii nagu ka iga teise Euroopa projekti  puhul, saabub edu alles mõtlemise ja tegutsemisega, mis on ühtaegu nii realistlik kui ka utoopiline. 

Saksa keelest tõlkinud Hanna Miller  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming