Kultuur(ipoliitika) 2004: lähme selverisse inimesi vaatama!

BERK VAHER

Iga spektaakel on ühiskonna mudel või siis toob ühiskonnas ?plahvatades? ilmsiks mitmed selle seaduspärasused. Konverents ?Mis on atraktiivne kultuur?? ei plahvatanud, kuid avaldas Eesti ja Euroopa kultuuripoliitikast nii mõndagi. Ehk oleks pidanud üldse alustama sellest, mis on (atraktiivne) kultuuripoliitika? Urmas Paeti kuulates süvenes minus küll hämmeldus. Kus on visioon, kus on strateegia? Kas kultuuriminister tõesti peabki esinema nagu filharmoonia sekretär ? kui palju on meil karusid, kui palju köietantsijaid, vili voogab, vasar taob? Kas kultuuri olevikku ja tulevikku peabki lugema vaid eelarveridade vahelt? Ainuke, millega Paet positiivses mõttes intrigeerida suutis, oli spekulatsioon, et noorte kogunemine kaubanduskeskustesse võib endast kujutada tervet uut kultuuri. Mitmed kuulajad eelistasid selles näha irooniat, aga samas olen tõesti kuulnud noori kilkamas: ?Lähme selverisse inimesi vaatama!? Nii nagu Tammsaare käis turul inimesi vaatamas. Või nagu näitlejahakatised kupatatakse loomaaeda. Mulle meeldiks ka märksa enam, kui noored koguneksid huvikeskustesse ? aga mitte ükski subkultuur pole rahuldunud territooriumiga, mille targad onud-tädid neile ette joonistavad. Nad võivad valida getostumise ja põrandaaluse salaelu, aga nad võivad ka tahta sukelduda peavoolu tormilisimasse punkti. Mis vahet on tegelikult punkareil kunagise Moskva ees ja beibedel-rullnokkadel üüratuis ostukeskustes? Mõlemal on huvitav vaadata, kuidas korralik rahvas end lolliks teeb. Isegi provotseerida pole enam vaja. Ja seejuures peab Paet kultuuritarbimise küsitlust tegelikkuse adekvaatseks kajastuseks.

Õnneks andis Euroopa Kunstipärandi Foorumi president Dragan Klaic oma esinemises aimu ka päris kultuuripoliitikast. Ka sellest, kui miniatuurselt väike osa on kultuuril Euroopa Liidu eelarves ? promillides, mitte protsentides! Ehk just liituvad väikeriigid saavad seda osa suurendada, kuid selleks tuleb vältida mitmeid Euroopas läbi põetud ja alles põetavaid väärarvamusi, mitut aegunud poliitikat. Mõistagi oleks ennatlik ka Klaici puhul üldistusi teha. Tegu on siiski meiegi jaoks tuntavalt parempoolse poliitikuga, kelle skepsis institutsioonide toetamise suhtes näiteks Rootsis paksu verd on tekitanud. Kuid meiegi vajaksime julgemat arutelu selle üle, kas on vaja protektsionistlikke eriseadusi rahvusteatrile või rahvusooperile ? toetust olemasolu, mitte kvaliteedi alusel? Klaici sõnum oli, et sellised seadused jäigastavad kultuuri, selmet institutsioone turumehhanismide eest kaitsta, muudetakse need hoopis haavatavamaks. Ent samavõrd sarkastiline oli ta ?turumüstika? suhtes, mainides näitena teatrite toetamist piletimüügi alusel. Arutu kasumijaht tapab kultuuri samamoodi kui agitprop.

Klaic keskenduski oma kõnes kolmele müstifikatsioonile. Teiseks tõi ta esile ?sponsorlusmüstika? elik kultuurikorraldajate eksliku eelduse, et sponsorlus on kompensatsioon, mitte äritehing (ning et sponsorlus peaks tagama või saaks tagada põhiosa kultuuriasutuse või projekti eelarvest). Kolmanda pettekujutlusena mainis Klaic ?turismimüstikat?, rõhutades väliskülaliste ees pugemise asemel vajadust ennekõike investeerida kohalikele elulisse infrastruktuuri, kuid samavõrd ka inimestesse. Näitena vildakast kultuurilisest investeerimisest tõi ta juhtumi Hispaaniast, kus renoveeriti Euroopa struktuurifondide toel 300 teatrit, kuid ei taibatud rahastada programmikoostamist ega truppide liikumist. Nüüd seisab suurem osa seal tühjalt või näidatakse neis filme; truppidel pole ressursse ringreisideks ja teatritel pole raha aastaringse programmi koostamiseks.

Selline ?katsetamisrõõm? jäi Hispaaniale, Portugalile, Kreekale ja Iirimaale; Eestil on struktuurifondidest märksa vähem loota, kuid seda targemalt tuleb seda jaotada. Ennekõike kinnitas Klaic kultuuridevahelise ja valdkondadevahelise suhtluse vajadust. Ning andis mõista: avalik võim vastutab selle eest, et kultuuris toimuksid eksperimendid, hindaksid eksperdid, kehtiks eetika. Ning kontroll kultuuriprotsessi üle kuuluks avalikkusele, mitte poliitikutele. Raske öelda, kui palju sellest saalis istujatele kohale jõudis või kui palju see suhtumisi muutis. Ega laps ju enne ahjust aru saa, kui näpu leeki pistab. Põetakse meilgi eurooplaste vead suure hurraaga läbi ? küllap ei piisa ühe suurhalli ja show-teatri põhjakõrbemisest, küllap on kunstimuuseumi ihalejaile majakarbi kättesaamine praegu jätkuvalt tähtsam kui selle pidev inimeste ja eluga täitmine, küllap maetakse ka miljard Soome puhvetisse nimega rahvusooper, selmet toetada noori alternatiivkultuuri talente, kellest Klaici sõnul peaks sirguma uus ja targem kultuurikorraldajate põlvkond. Aga nood viimased tegelevad ju paha amerikanistliku massivärgiga, mis on kommertskasumile orienteeritud, risustab rahvuskultuuri ja sestap mingit riigi toetust ei vaja.

Kes toetaks tegelikku ärgast ja uuendusmeelset kultuuri? Vaevalt küll enamik sponsoreid, kes kaldub eelistama suurematele rahvahulkadele meeldivat. Ent nagu juba vihjatud, ongi sponsorlus ja metseenlus kaks ise asja. Vahest liiga palju feti?eeritaksegi meil sponsorlust, samas kui vaja oleks metseenlust. Ent ? ?Ehk pole Eestis kultuuri rahastamiseks piisavalt vaba kapitali?? küsiti Tartu kultuuriosakonna juhatajalt Katriin Fisch-Uibopuult, kes sponsorlusega seonduva uuringu tulemusi tutvustas. ?Jah, vaesus on üks põhjus,? vastas viimane lapidaarselt. Eks vaesus ja sellega kaasnevad kompleksid vaeva ettevõtjaid ja kultuuriinimesi ühtmoodi. Nii tippadministraatorid Aivar Mäe ja Marika Valk kui ka ettevõtjatrio Kilk-Kallas-Leis viitasid müts-näpus-mangumise armetusele: ettevõtja ootab kultuuritegijalt julget ja selget hüvede pakkumist. Ning sõbralikkust ja tänulikkust vimma ja nuiamise asemel. Ja ennekõike ? meisterlikkust. Siis võib ka Eesti äriringkondades kohata üha rohkem videointerluudis Tarmo Noobi väljendatud suhtumist: ettevõtte edukus tähendab, et nende kaupade või teenuste eelistamisega on ühiskond ettevõttele andnud oma tunnustuse ja ettevõte tunneb omakorda vajadust teatud osa oma kasumist ühiskonnale tagasi anda. (Ent samas passib siia kõrvale hästi Rein Kilgi tõdemus, et Jüri Mõisa suhtumine raamatutesse on ühiskonna, mitte ainult Mõisa puue.)

Kas ühiskond oskab seda austusavaldust vastu võtta? Ettevõtjate jutust selgus, et ega ikka ei oska küll. Kui 100 000-kroonise annetuse pealt tuleb maksuametile loovutada 83 000 krooni (Rein Kilgi näide elust), siis on sponsorluse ja ammugi metseenluse leigus Eestis mõistetav. Ei tihka Kilgiga lõpuni nõustuda selles, et Eesti ühiskonna solidaarsus on praegu märksa suurem, kui meedias väidetakse, küll aga kahtlustan, et maksude tõstmine ?sotsiaalse õigluse? loosungi all võib seda solidaarsust hoopis veelgi kahandada ning mõjuks eriti hävitavalt just Maslow? püramiidis kõrgematele astmetele jäävate vajaduste tekkimisele ja rahuldamisele.

Lõpetuseks siis hull visioon, milliseid konverentsil oli kurvastavalt napilt. Tippettevõtjad näivad olevat aru saanud, et pikaajaliste kultuurinähtuste toetamine on mõttekam kui mõne hetkesähvatusena tekkiva-kaduva menumuusikali üleshaipimine. Kultuuriminister näib olevat aru saanud, et noored vajavad erilist toetust. Ehk siis tasukski kogu riiklik kultuurirahastu suunata noortekultuuri projektidesse ja institutsioone asuksid ülal pidama ettevõtted? (Kohaliku omavalitsuse kultuuribüd?ett võiks siis keskenduda maast-madalast algava kultuurihariduse ja seltsilise huvitegevuse toetamisele, et nii mammid kui mürsikud ostukeskusest üha sagedamini ka raamatukokku satuksid.) Võimatu? Aga kas praegune Eesti kultuuripoliitika on parem? On see üldse poliitika või lauskonjunktuurluse ja lausprotektsionismi skisofreenia? Urmas Paet oli liiga leebe: selvereis jõlkumine ja ostlevate inimeste vaatlemine ongi Eesti kultuuripoliitika tänane seis. Oleme võimelised enamaks.