Kultuur ja mälestus

Tiit Hennoste

Tegelikult alustasin seda kirja üle kuu aja tagasi, kui Urmas Vadi palus mul pidada nädal aega kultuuripäevikut ja siis see raadios ette lugeda. Pidasin päevikut ausalt. Teksti parajasse pikkusesse lühendades avastasin järsku, et tegelikult moodustavad korjatud faktidest tõusnud mõtted ikkagi omavahel seotud võrgu. Ei saa inimene vabaks teda painavatest mõtetest, ikka seob ta need ka uute  faktidega kokku.      Avastasin ühes keeleloengus, et mul pole  enam võimalik eesti filoloogia üliõpilastega suhelda. Suur osa vihjeid ja nalju ei lähe pärale, sest nende mälus ei ole vajalikke eesti kultuuri põhitekstide lendlauseid. Siis läks mööda mõni nädal ja sain uue sahmaka teatriüliõpilastelt, kes ei teadnud, kust on pärit sõnad „logorrhea gradus gravis”. 

Kirjanduses ja laiemalt kultuuris kehtib reegel: uued asjad tulevad vanade kõrvale või nende peale. Kirjandusloo võimaluski on seatud kahtluse alla lihtsa mõttega, et kogu kirjandus on korraga, nüüd ja praegu olemas. Meil paistab üha enam kehtivat reegel: uued  asjad tulevad kultuuris vanade asemele. 

Mis on kultuuri mälu? Kunagi oli see  vanade inimeste mälu, kes mäletasid esivanemate elu ja tegusid. Aupaklikult räägiti meestest, kes pidasid meeles esiisade nimede loendeid, mis ulatusid sajandite taha. Siis hakkasid antropoloogid asjas kahtlema ja leidsid, et tegelikult ikka ei mäletata küll. Ja nüüd me teame, kui fragmentaarne ja juhuslik on mälu. Me mäletame samast ajast täiesti erinevaid asju. Mina ise olen mitu korda juurelnud selle üle, miks ma ei mäleta oma  varasest kooliajast peaaegu mitte midagi. Ka mitte esimest koolipäeva. Mul on küll alati kehv mälu olnud, aga ikkagi olen ma hakanud kahtlema, kas asi pole mitte üldisem. Kas tegelikult ei ole suur osa sellest, mida me nii-öelda mäletame, hoopis hiljem taasloodud mälestused? Mina mäletasin midagi. Keegi teine mäletas midagi samast asjast. Me korjame teise killud üles, paneme oma kildudega kokku ja ehitame uue mälestuse. Tulemuseks  pole Tammsaare mälestuste mälestus vaid midagi muud, hiljem konstrueeritud järelmälestus, millel polegi oma sündmuseaega.       

Aga mis puutub see kirjakultuuri? Kiri hoiab meie ühist mälu koos. Milleks õppida pähe, kui saab alati kirjapandust järele vaadata? Kiri on palju enam tõde kui mälus tallel mälestus. Ja nii edasi.       

Mu arust on mälus hoitud teadmine ja raamatust järele vaadatud teadmine väga erinevad asjad. Kirjalik tekst on tervikuks integreeritud, kuid meist kaugel, eemal. Pealegi on ka kirjapandud mälestused ju samuti killud, millest tekstitegemisvõtetega terviku mulje loodud. Suuline tekst ja mälestus on kindlasti vähem tõde, aga see on olemuselt ausalt fragmentaarne ja meie mälu kuulub  meie juurde, moodustab osa meist endast. Ühise mälestuse loomise protsessil on aga hoopis olulisem tulemus: meie mällu koguneb midagi ühist, mis seob meid teistega kokku. Selle tulemuseks on paljude mälu ühisosa. See ühisosa on olulisim, mis meil on. Lihtsale tasandile minnes: kõik teavad, kuidas mingi ühiselt läbi elatud sündmus inimesi lähendab, kuidas järgmisel korral kokku saades selle ühise mälestuse peale sõlmuvad  uued seosed, mille peale saab ehitada ühise teksti, mille nimi on dialoog. Kirjalik vorm ei kuulu meie juurde. See on monoloogide maailm.     

Jah, ma võin loengul öelda, et vaadake  raamatust järele, kes ütles näu, aga asja see ei muuda. Aga oodatud seost ei tekkinud ja kogu suhtluse tüüp muutub põhimõtteliselt. See ei ole enam ühisele mälule toetuv dialoog, vaid sellest saab õpetaja jutlus või küsimuste ja vastuste kaskaad, et õiget vastust välja koukida. Lause, fraas, sõna, mille eesmärk oli tuua inimesed üksteisele lähedale, osutub järsku millekski, mis nad üksteisest vähemalt mõneks hetkeks väga kaugele viib. 

November on külm, kõle ja kurb kuu. Nii ei teagi, kas loota, et see kaugelolemise hetk jääb piisavalt lühikeseks, või oodata, millal  kaob meie ühisest mälust ka lause „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“. 

PS 9. oktoobril, laupäeval proovisin Postimehe  võrguväljaandest leida midagi kultuuri kohta. Isegi rubriigi nime ei leidnud ülaservas. Siis avastasin uudisteribalt pisikese märksõna „kultuur”. Sealt leidsin natuke vanu uudiseid. Kordasin katset teisipäeval, 16. novembril. Siis leidsin ülaotsast viis lugu ER SO direktori vallandamisest. Ja õige kah. Milleks võrgulehe lugejale kultuur. Elu on vaja, kurat võtaks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming