Kultuur marginaliseerub, vaatamata põhiseaduse pateetikale

Ülo Mattheus

Kui lähtuda Maslow’ inimvajaduste püramiidist, on indiviidi kõrgem eesmärk eneseteostus. Käsitledes riiki ülekantud tähenduses indiviidina, väljendub riigi eneseteostus kultuuri kaudu. Kui riigi kõht on täis (majanduskasv positiivne, makse laekub piisavalt), turvalisus on tagatud, kuuluvusevajadus rahuldatud (ühinetud on ELi, WTO, NA TO, OECD jt organisatsioonidega) ning ka tunnustus on olemas (näiteks ELi paipoisina), siis võiks sellega kaasneda ka pühendumine eneseteostusele. See peaks väljenduma riigi sihipärases tegevuses eneseväljendusega seotu, ennekõike kultuuri edendamiseks, seda nii professionaalse kui ka rahvakultuuri tasandil.       

Eesti põhiseadus, täpsemalt selle preambul, on kultuuri küsimuses vägagi pateetiline: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki” peab see riik „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Pean kohe ütlema, et minul niisugust vankumatut tunnet, et meie kõikumatus usus loodud riik on võtnud oma eesmärgiks ka kultuuri säilimise, ei ole. Selle põhjuseks pole mitte ainult jätkuv majanduskriis ja riigi „tühi kõht” ning ühes nendega üles kerkinud pinged ja kultuurivaldkonna alarahastamine, vaid pigem tajumus, et tegemist on olnud pikemaajalise protsessiga, mille tulemusel on kultuur muutunud üha marginaalsemaks, vähem oluliseks, loovutades oma koha kaubandus- ja elustiilikeskustele või kobarkinodele. Aina vähem  ruumi ja avalikku huvi jääb tõsiselt võetavale kunstile, mille heaks indikaatoriks on kas või päevalehed, kus kultuuri on näpuotsaga kõige viimastel külgedel.       

Samasugune kultuuri marginaliseerumine väljendub ka riigivõimu suhtumises. Raske öelda, kas riik on halva tarbijamaitse lihtsalt üle võtnud või on riigil oma osa selle põhjustamises. Kuid on just nagu iseenesestmõistetav, et kui raha ei ole, siis vaeslapse ossa jääb just kultuur, paigutudes kuskile viimaste prioriteetide hulka. Selle suhtumise ilmekas kinnitus on  2011. aasta riigieelarve, kus enamiku kultuurivaldkondade finantseerimine jääb eelmiste aastaga võrreldes samale tasemele, mõnes tõuseb vaid õiget pisut ja mõnes ka langeb. Eelarve ei kajasta aga seda, kui palju kultuuriasutusi või projekte jääb üldse riigi toetuseta. Kuigi teatrid ja kontsertasutused jätkavad tegevust, korraldatakse näitusi ning aeg-ajalt ka tantsu- ja laulupidusid, siis lähtub see pigem Maslow püramiidi nn erisusest, mille kohaselt  ei kehti nn inimvajaduste püramiid nende inimeste suhtes, kes eneseteostuse nimel on nõus jätma mõne astme ka vahele ja tegema kunsti nii-öelda tühja kõhuga ja lageda taeva all ehk alarahastamise tingimustes, oma palga arvelt ja ürituste arvu vähendades. Selles mõttes on kunstnikkonda ka lihtne pitsitada, sest eks nad teevad ju kunsti ikka edasi.     

Ma ei tahaks siin süüdistada ainult kultuuriministeeriumi ja ministri vähest initsiatiivi kultuuri huvide kaitsmisel, kuigi teinekord tundub, et kultuuriminister on jalga pannud  rahandusministri püksid ja ajab näpuga järge vaid finantsdistsipliini täitmisel. Mulle näib, et kultuuri marginaliseerumise taga on siiski laiem poliitilise tahte puudumine, mida majanduskriis on vaid võimendanud. Täna tuleb tõdeda, et kultuur on muutunud sekundaarseks seda vaatamata põhiseaduse pateetikale, vaatamata meie rahvuslikule vaimule säilitada oma kultuur ka rasketes tingimustes ja isegi siis, kui see oli keelatud. Mulle tundub,  et me lepime kultuuri virelemise ja kunstitarbija mandumisega kuidagi liiga kergekäeliselt ega tee märkama, kuidas kultuur asendub üha enam massikultuuriga. Põhiseaduse preambuli pateetiliste eesmärkide täitmine eeldab mu meelest põhimõtteliselt muudatust nii riigivõimu kui ka kogu ühiskonna hoiakutes ja kultuuri tõstmist esiplaanile kõigis valdkondades, alustades haridusest, mis peaks kasvatama nii kultuuri tegijaid kui ka tarbijad, ja fiskaalpoliitikast,  mille abil peaks kultuuri rahastama. See eeldaks tervikliku, kõiki valdkondi haarava kultuuripoliitika olemasolu. Paraku niisugust kultuuripoliitikat meil ei ole.

Viimase kultuuripoliitika dokumendi kiitis riigikogu heaks 1998. aastal1. Kuna see dokument, mis sisaldab ka konkreetseid ehitusobjekte ja tähtaegu, on tänaseks lootusetult vananenud, on kultuuriministeerium säilitanud oma kodulehel sellest vaid dokumendi deklaratiivse osa.2 Seal aga, kus peaks asuma valitsuse tegevuskava riigi kultuuripoliitika elluviimisel, avaneb kultuuriministeeriumi kodulehele klikkimisel märge, et „see lehekülg on arhiveeritud”.3 1998. aasta kultuuripoliitika põhialuste taga oli eelkõige soov anda Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamisele riigikogu otsuse jõud ja määrata kindlaks nende valmimise ajagraafik, sest summad, mida nende objektide ehitamiseks vajati, tundusid  toona utoopilised. Seejuures vaieldi kirglikult, kumb tuleb ehitada enne, kas kunstimuuseum Tallinna või Eesti Rahva Muuseum Tartusse. Tegemist oli vaata et rahvusliku ärkamisaegse kirepalanguga.       

Kunstimuuseum on valmis, Eesti Rahva Muuseumi ehitus on ikka veel küsimärgi all, kuigi lootust on, et see läheb ELi rahade toel siiski käima. Mõni eesmärk ikka veel kehtivate kultuuripoliitika põhialustes on ka prügikasti lennanud, näiteks seadis see eesmärgiks hoida teatrite pileti hind tasemel mitte üle 1% riigi keskmisest palgast. Praeguse keskmise palga taustal on pileti  hind aga juba umbes 2% tasemel. Praegu asendab kultuuripoliitika põhialuseid kultuuriministeeriumi strateegiline arengukava aastateks 2011–2014,4 mille näol on tegemist eelkõige fiskaalpoliitilise alusdokumendiga, mida mitte kuidagi ei saa oma tähenduselt võrrelda riigikogu tasandil sõlmitud poliitilise kokkuleppega. Sellele dokumendile lisatud märkus osutab pigem vastupidisele, s.t et mingeid kokkuleppeid ei olegi ja et tegemist on vaid läbirääkimiste  kavaga, mis ei pruugi riigieelarve kõneluste käigus finantseerimist leida.     

Seega on juba ette võetud allaandlik positsioon  ja piirdutakse virila sedastamisega, et raha ei ole. Näiteks filmikunsti valdkonnas möönab kultuuriministeeriumi arengukava tõsist kriisi: „Piiratud rahaliste ressursside tõttu on pärsitud rahvusliku filmi areng. Vähenenud tootmismahtude tõttu kaob valdkonnast oskustööjõud ja loominguline potentsiaal” (lk 9). Arengukava osutab, et võrreldes 2007. aastaga on Eesti filmide osakaal kinokülastatavuses langenud 14,3%lt 2%ni ning filmikunsti  rahastamist Eesti Filmi Sihtasutuse kaudu on vähendatud enam kui kümne miljoni krooni võrra aastas. Samas lennutab arengukava kivi tegijate enda kapsaaeda, märkides: „Eesti produtsendid ei suuda rahvusvahelisel tasandil piisavalt koostöövõimalusi luua” (lk 9). Kõlab kuidagi väiklaselt. Põhiseaduse vaimust pole siin lõhnagi.     

Niisiis ei ole kultuuri osas täheldada ei poliitilist kirepalangut ega erilist entusiasmi. Üldisest hallusest sähvatavad välja vaid väiklased tülid ER SO, Peterburi Jaani kiriku või kultuuripealinna ürituste rahastamise ümber. Kirjutangi  võib-olla paljus seepärast. Mul on kuidagi väga ebamugav tunne, et põhiseaduse üllate eesmärkide täitmise asemel oleme jõudnud piinliku nagelemiseni raha ümber. Võib-olla oleks meil kõigil aeg endale uuesti aru anda, et kultuur on oluline. Et on aeg uueks poliitiliseks kokkuleppeks, mida me täpselt tahame tulevikus oma kultuuripildis näha või millel me laseme välja surra. Seda tulevikku on õige aeg planeerida just täna, kui koostamisel  on erakondade valimisprogrammid, millest hiljem, riigi juhtimise tegeliku alusdokumendina, vormub koalitsioonilepe. Miks mitte kuulutada kultuur prioriteediks, miks mitte kergitada kultuur pjedestaalile! Ja miks mitte tõsta ka kultuuriministri staatust, kellele uhkete nahkportfellide kõrval on jäänud vaid kehvapoolne ranits?! Sellel oleks jumet – ja sellele ju näib viitavat ka põhiseaduse vaim? Ja mõistagi oleks vaja seaduse jõudu omavat kultuuripoliitikat.   

1 Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste heakskiitmine, RT I 1998, 81, 1353.

2 Vt http://www.kul.ee/index.php?path=367

3 Vt http://www.kul.ee/index.php?path=0x4x8 ja http://www. kul.ee/index.php?path=369 

4 Vt http://www.kul.ee/webeditor/files/arengukavad/ LISA_100318_KuM_arengukava_2011-2014_muudetud_ja_kinnitatud. pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht