Kultuur, poliitika ja reklaam

Jan Kaus

Reformierakond ei varja oma ülbust ja üleolekut. Kuigi see on ebameeldiv, on see talutavam Keskerakonna sotsiaal-Pierrot’de matsakast maskiballist.        Kuna kommenteerisin Vikerraadios erakondade  kultuuriprogramme, avanes nüüd võimalus mõningaid raadioeetris paari minuti jooksul öeldud väiteid pisut (kuigi kindlasti mitte piisavalt) täpsustada ja avada – seda enam et mu sõnavõtu põhjal tekkis ka kirjalik tekst, kus mu jutu loogika ümber asetus ja ühe erakonna kultuuriprogrammi tunnustamise asemel võimendus teise erakonna programmi aadressil tehtud kriitika. Ühesõnaga – algselt öeldu jõujooned muutusid artikli vormis  mõnevõrra sobilikumaks ettekujutusele ühe kultuuriinimese reageeringutest poliitilise retoorika aadressil.       

Mind raadiosse kutsunud ajakirjanik Kaja Kärner ütles ühe huvitava asja: erakondade valimisprogrammid on omaette kirjandusžanr. Tundub, et asjale sedasi lähenedes tuleks siis määratleda selle žanri reegleid. Tihti heidetakse programmidele ette ebareaalsust. Ma ei oska hinnata neid Jürgen Ligi seisukohast, kuivõrd „lõhki” on need eelarvevõimalusi silmas pidades lubatud. Ometi – liikudes nüüd kitsalt vaid kultuurivaldkonna radadel – ei tasu  programme hinnata vaid lähtuvalt lubaduste reaalsusest või teostatavusest. Programmide žanriline määratlus lubab kaaluda nende „realistlikkuse” kõrval ka nende retoorilist iseloomu. Tihti paistab ununevat, et programm ja tegevpoliitika, s.t tegevus koalitsioonis või opositsioonis on mingis plaanis kaks eri asja. Programm on n-ö ideaalpoliitika, see on ideede ja ideaalide sõnastamise kava ja lava, kus kõik  kaunite lausete taimed saavad takistamatult kasvada, programmis sõnastatud poliitika elluviimine aga tegevus, mida takistavad paljud vastasjõud, kõrvalkaalutlused ja tegelik kontekst, arvestused, mis lähtuvad konkreetsest, paljude varjunditega olukorrast. Seega võib programmi kiviktaimla  reaalsuses paista või teostuda nagu üks korralik lageraie.     

Tegelikult peab sama loogika  paika terve ühiskonna osas. Põhiseadus esindab meie riigi ja rahvuse ideaalkultuuri, aga näiteks selle keele ja kultuuri staatust puudutava sõnastuse pidev tsiteerimine annab märku, et tsiteerijad tunnevad selle tekstikoha lõhet reaalkultuuriga.     

Ma ei taha sugugi siin väita, et „hea mees, kes lubabki” või et ideaalpoliitika vastavust reaalpoliitikaga ei tuleks soovida. Kindlasti peab poliitika püüdlema ideaalide ja reaalse olukorra omavahelise lähendamise ja lahendamiseni.   

Kuid ometi ei tuleks valimisprogramme kui ideaalpoliitikat hinnata mitte ainult reaalpoliitika valguses: lubaduste sisu kõrval on ka tähenduslik see, kuidas lubatakse, mida lubatakse ja mis jäetakse lubamata, s.t  mis on ja mis ei ole ideaalide osa. Kuidas lubadus sõnastatakse. See pole juhuslik, siit tagant võib välja lugeda hoiakuid. 

Just selles valguses ma IR Li programmi esile tõstaksingi. Muide, tähenduslik on juba nende koondprogrammi pealkiri „Valitsemisprogramm 2011–2015”. Esmapilgul võib see paista enesekindla, lausa ülbena, kuid sellises  sõnastuses saab näha ka katset tuua ideaalpoliitikat reaalpoliitikale lähemale. Seega programmi teostatavusest saab hakata rääkima eelkõige siis, kui valitsetakse, s.t ollakse koalitsioonis ja eeldatavalt tugeval positsioonil.         

Nagu juba raadios ütlesin, tahaksin IRLi kultuuriprogrammist tõsta esile kaht punkti. Esiteks punkt 11 – valmidus lahendada üks loomevaldkonna oluline kitsaskoht: vabakutseliste loovisikute tervisekindlustus ja muud sotsiaalsed tagatised. Ärgu seda punkti edasistes aruteludes unustatagu! Teiseks aga IRLi kultuuriprogrammi esimene punkt: valmidus kaasata loovisikud poliitika kujundamisse.         

Raadios ei tulnud mul parajasti selle idee näitlikustamiseks meelde muud kui iga kahe aasta  tagant koguneva kultuurifoorumi idee. Jaan Elken, kes oli sama saate otsestuudios, suhtus kultuurifoorumi ideesse väga skeptiliselt. Jagan tegelikult Elkeni skepsist, kuid oluline polegi siin niivõrd kokkutulemise konkreetne vorm, kuivõrd erakonna rõhutatud valmidus „toimivateks ja regulaarseteks koostöövormideks”. IR L pole muidugi oma valmiduses ainus, kuid just nende programmi lugedes võimendus mulje soovist käsitleda kultuurivaldkonna  inimesi võrdsete partneritena (kuigi, sama mõistet samas kontekstis kasutab ka näiteks Reformierakond), soovist leida tasakaalu kultuuriküsimuste isetoimivuse ja toetamise vahel. Kui mõelda praegu tekkivale, loomingulisi tegevusvaldu ühendavale Eesti Kultuuri Kojale, siis oleks IR Lil see partner ka täiesti käe kõrvalt võtta. Ideaalpoliitika tasandil tundub oluline, et leidub poliitilisi jõude, kes ei näe teise valdkonna inimestes mitte objekte, vaid  teatud vastasmõju. Kordan, küsimus pole niivõrd selles, kas sõnastatu väljendab tulist veendumust või on lihtsalt salakaval ilukõne, küsimus on selles, et selline asi ülepea sõnastatakse. Reformierakonna programmi retoorika on mõnevõrra teistsugune.

Ma ei räägi vaid sellest, et selle erakonna hoiakute taustal kõlavad mõisted nagu „kultuurieksport” ja „intellektuaalne omand” täiesti loomulikult. Silma paistab üldine vaoshoitus: näiteks  poetakse väljendi „eelarvevõimaluste teke” taha, mis ei kohusta millekski, või lubatakse eitavas kõneviisis: „Kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta” – ärgu saadagu valesti aru, väga hea, et ei muudeta. Tõesti, sellisesse hoiakusse saab suhtuda ka positiivselt – ilma hoogsate hüüatusteta sõnastades rõhutatakse ridade vahelt, et tühje  lubadusi ei anta, ja nii saab programmi läbiv vaoshoitus ka täiesti mõistetavaks. Mõnikord muidugi muutub selline stiil ka küsitavaks, jääb näiteks arusaamatuks, miks peab mainima kultuuripreemiate, sealhulgas elutöö preemiate maksmist ja, muide, „vähemalt senises mahus” (ametlikult saadakse neid preemiaid „pikaajalise  väljapaistva loomingulise tegevuse eest” ja nii tundub see ka preemia laureaadile rohkem tegutsemisruumi jätva määratlusena). „Vähemalt senises mahus” kaudu võimendub „süvakeel”: on justkui kaalutud praeguste summade vähendamist. Reformierakonna kultuuriprogrammis on aga ka igati kaalukat materjali. Tõstaksin esile seitsmenda punkti, mis näeb ette kultuuri- ja kunstide valdkonna suuremat sidumist põhikooli riikliku õppekavaga.  See tundub tegelikkuses loomingulisi lahendusi lubav idee, millel on täiesti õige perspektiiv.     

Sotsiaaldemokraatliku erakonna programm on eelnimetatutega võrreldes mõnevõrra lennukam ja tihti ka lakoonilisem, kuid sedakaudu kummitab seda tihti loosunglikkus. Samas on sotsiaaldemokraatidel palju häid ja  edasist kaalumist väärivaid ideid. Kindlasti on nende programmi üks nurgakivisid lubadus alandada kultuuriürituste piletite käibemaksu viie protsendini. Tunnustada võib ka sotsiaaldemokraatide valmidust tegeleda rahvaraamatukogude komplekteerimise küsimusega ja ideega, mille kohaselt telliks riik rahvaraamatukogudele kultuuriajakirju. Samuti väärivad edasist arutelu kõlavate nimedega ideed nagu „Eesti lapse raamatuvaramu” või „õpilasosakud”.  Siiski jätab sotsiaaldemokraatide kava pisut lohaka mulje, see on visatud justkui ülekäe. Punktid visklevad konkreetsuse ja üldisuse vahel. Näitena võib kõrvutada järgmisi punkte: „kommunismiohvrite memoriaali rajamine Tallinnasse” ja „kultuurimälestiste ja muinsuskaitseobjektide säilimiseks ja restaureerimiseks suurendada riiklikke rahaeraldisi”. 

Esimene sõnastus räägib konkreetsest objektist, teine haarab enda alla palju suurema hulga ja suuna. Tundub, et neid mõnevõrra küll erineva iseloomuga punkte oleks saanud ka ühendada. IR Li kavaga võrreldes tõuseb esile viimase süsteemsus.         

Kuna mu raadiokommentaari kirjalikus versioonis võimendus kriitika mõnede kultuuriprogrammide sisutühjuse aadressil, siis hoian siin selle arvelt kokku. Keskerakonna programmi puhul on juba mainitud põhirõhu asetumist spordile, mis iseenesest pole ju kuidagi taunimisväärne – sellele viitab muide juba nende programmipeatüki pealkiri „Terves vormis ergas sisu”. Programmi lugedes tundub, et haritlaskond pole Keskerakonna  esmane prioriteet. Ma ei taha öelda, et Keskerakonna valijaskonna seas pole haritlasi, vaid et kultuurivaldkonda ei tundu nad suhtuvat sellise keskendumisega nagu IRL või säärase innuga nagu sotsiaaldemokraadid. Minu sõnavõtu kirjaliku versiooni kommenteerides mainis keegi õigesti, et ma polnud tähele pannud, et roheliste puhul polnud tegu mitte nende 2011. aasta valimisprogrammiga (mis loodetavasti annab põhjust  endast positiivselt eraldi rääkida), vaid üldise programmiga, mis vastu võetud juba aastal 2009. Aga selgi juhul pistab seal silma üks punkt, millel oleks vajalik peatuda. See on idee hakata toetama kultuurkapitali riigieelarvelistest vahenditest. Täpsem sõnastus kõlab nii: „Muudame Kultuurkapitali valdkonna projektide peamiseks finantseerijaks. Aeg on lõpetada kultuuri finantseerimine meelemürkidest laekuvate tuludega. Kuna  eesti identiteet põhineb meie kultuuril, siis tuleb seda valdkonda toetada ka riigieelarvelistest vahenditest, mis peaksid kasvama arenenud riikidele omase 1,5%-ni”. See on problemaatiline väide. Tooksin esile kaks aspekti. 

Esiteks – 1,5 protsenti saadab tingivas kõneviisis „peaksid kasvama”, mis on programmi kontekstis sobivalt ebamäärane ega sisenda just kindlust. Teiseks – kellelgi pole vist hea  meel, et kulka eelarve on seotud alkoholi- ja tubakaaktsiisi ja hasartmängumaksuga, kuid sedakaudu kindlustatakse üks kulka keskne väärtus – täiesti toimiv isetoimivus, jäämine riigieelarve koostamispingetest kõrvale. Kui rohelised väidavad oma üldprogrammis iseenesest sümpaatselt, et kulka „vahendite üle otsustab kultuurikogukond”, siis põhimõtteliselt teeb ta seda ju ka praegu.         

Muidugi on selge, et valimis- või valitsemisprogrammid pakuvad vähemalt sisulist kaalu ning võimalusi edasiarendusteks ja vastuväideteks, võrreldes teise, palju silmapaistvama viisiga oma poliitikat tutvustada –  reklaamikampaaniatega. Selles osas ei lakka erakonnad ebameeldivalt üllatamast. Kõige vastumeelsem on seekord Reformierakonna macho-reklaam, kus kaks eluvenda arutavad töökojas, kuidas kõige alus on majandus, ning nurgas muutuvad eri tüüpi kohvimasinad lõpuks seksikaks blondiiniks. Kui see on nali, siis võib seda arendada sõnumiks keskealistele ja vanematele daamidele: majanduse tõus teie heaolu ei puuduta! Kuid mainin  seda visuaalset farssi siin eelkõige konkreetse konteksti tõttu. Eriti kurb, et selles osalevad eesti näitlejad, üks neist pealegi veel tugeva väiketeatri üks põhilisi nägusid. Isegi kui eeldada, et mõlemad näitlejad on innukad Reformierakonna maailmavaate austajad, siis on arusaamatu, kuidas nad võisid osaleda poliitreklaamis, mille kõrvalsõnum sobinuks rohkem Pühajärve Beach Party’le kui The Reform Partyle. Kuigi samas on tegu ka kummaliselt  ausa reklaamiga – Reformierakond ei varja oma ülbust ja üleolekut. See on tekitanud huvitava fenomeni: paljude inimeste soovi samastuda erakonna enesepildiga tugevatest, enesekindlatest, hea tervisega ja häirimatult heal järjel inimestest. Ning kuigi see on mulle ebameeldiv, on see mõnevõrra talutavam Keskerakonna sotsiaal-Pierrot’de matsakast maskiballist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming