Kultuur sigadusi ei ravi

Valle-Sten Maiste

Inimlikust lahkusest ja kaastundest keeldumine suurema idee nimel on läänes üldomane.   Roger Osborne, Tsivilisatsioon. Tõlkinud Rein Turu. Varrak, 2008. 432 lk. Varraku kirjastusel on kujunenud tänuväärne traditsioon tuua teatava perioodilisusega eesti lugejani mastaapseid ja intrigeerivaid õhtumaa kultuuri ja ühiskonda mõtestavaid käsitlusi. Sellised lähiajaloo vaated nagu Eric Hobsbawmi „Äärmuste ajastu”, Peter Watsoni „Kohutav ilu” või Tony Judti „Pärast sõda” hoidsid lugejat vangis pea pika suvekuu. Osborne’i sihiseades domineerib ajastudiagnostilisus mainitutest enamgi. Ometi ei ole ta piirdunud lähiajalooga, vaid arvab, et meie ajastu mõistmiseks on tarvilik lahti kaevata kogu läänemaine tsivilisatsioon. Seda vähem kui poolesajal leheküljel, mis on  talvise nädalavahetusega täiesti haaratavad.

Kui Hobsbawm lausa põleb kihust sotsialistliku ratsionalismiga varustatult õigluse eest võitlusse tormata ning Watsonit ning Judti iseloomustab mõõdutundetu või siis rafineeritum liberaalne optimism, siis Osborne’i vaade on sapiselt vaoshoitud, illusioonitu ja pessimistlik. Traditsiooni ja kogukondlikkuse hindamise ning teravalt fokuseeritud skepsise tõttu ratsionalismi suhtes tuleb Osborne’i pidada vana kooli konservatiiviks, keda moodsas maailmas ei rõõmusta miski. Ka mitte rahvusriik ja modernne religioossus, mis on pigem üldisema  mure sümptomeiks.

Osborne’i võib pidada uueks õhtumaa allakäigu kuulutajaks, nagu tsivilisatsiooni mõiste tarvitajate puhul traditsiooniline. Raske öelda, kui tõsiseltvõetav tundus Spengleri pessimism Esimese ilmasõja koletus ümbruses. Paljude teadlaste meelest oli teadagi tegu läbini šarlatani spekulatsioonidega. Osborne’igi huvitab suur plaan detailidest selgelt enam. Raamatus on segi aetud Matthew Arnold ja Thomas Carlyle. Vabrikutööliste elujärje iseloomustamisel ei koorma Osborne end viidetega agraar- ja tööstusajaloo käsitlustele. „Küsimus ei  olnud mitte suuremas teenistuses, vaid senise eluviisi hävitamises ning inimelu degradeerimises keskmise jõukuse suurendamise nimel”, kirjutab ta (lk 285).

Osborne ei põhja siiski spenglerlikult üksikuid nähtusi nagu masside ja naiste tõus ajalooareenile. Osutades armutult arvukatele ebameeldivatele tõikadele meie lähiajaloos, üritab Osborne jahutada läänemaailma agressiivset vaimset enesekindlust. Osborne’i küsimuseasetus on lihtne. Ajal, mil läänemaailma liidrid räägivad rünnakust tsivilisatsiooni vastu, oleks vaja selgemat arusaama, mis asi see hinnatud tsivilisatsioon  siis ikkagi on. Selge, et kui president Bush ütles, et me ei tagane tsivilisatsiooni nimel sammugi, ei pidanud ta silmas asteekide, hiinlaste ega polüneeslaste tsivilisatsiooni. Mis väärtused need siis on, mille nimel puhevil olla ja ka teiste väärtuste kandjaid hävitada?

Küsimus tundub erakordselt aktuaalne olevat just Eestis. Kui astusime Euroopa Liitu, rõhutati kooris, et tegu on põhimõttelise valikuga. Euroopalikke vastuolulisi otsinguid elustiili, identiteedi ja rahvuspoliitika, sotsiaal-, ideoloogia- jne küsimustes ei vaevunud meie eliit arutama ja mingitki „integratsiooni” selles suunas pole püüeldud. Meie väärtusskaala joonistub omakasupüüdlikult ainitiselt Venemaa mõõtu pidi. Sama kotiga peas süüdistame me väärtuspõhise poliitika puudumises kõiki peale USA. Kui omakasupüüdlik julgeolekuprobleem moodustabki meie väärtusskaala enesestmõistetavuse, siis võiks nende suhtes, kelle mõte liigub harulisemaid radu pidi, evida ehk vaoshoitud respekti. Mis õiguse annab eestlasele, kes lugeda mõistab paarsada aastat, kirjutada maailma ühe vanima tohutu kultuuripärandiga rahva kohta: „lähtudes loogikast „pole inimesi, pole rahvust, pole probleemi”, oleks  puhttehniliselt kõige tõhusam anda Teheranile tuumalöök”.

Sellist instrumentaalset vaimsust, mis ei näe muud, kui et püüab USAd sõjaliselt siduvaid Venemaast kaugeid pingekoldeid kuidagi mehaaniliselt summutada, kannab terve Diplomaatia Iraani erinumber (2006, nr 2). Vaid Sven Mikseri tasakaalukast ja erudeeritud lõpuloost aimdus empaatiat. Loomulikult ei kaasatud numbri autorite hulka ainsatki traditsioonilise vaimsuse tundjat. Läänemaise ja traditsioonilise vaimsuse umbkõnelus näib lootusetu. Seda illustreeris pikantselt mõne aja tagune ETV „Välisilm”, kus intelligentne Astrid  Kannel intervjueeris Mart Raukast, kapseldus aga saate edenedes üha ainitisemalt küsimuste külge à la „teadus on ju tänaseks sedavõrd palju avastanud ja tõestanud, kuidas nad seal Iraanis ometi nii rumalad on?”. Armastame endast rääkida kui ürgvanast muldse tarkusega rahvast, kuid tsivilisatsiooni perspektiivist on ka haritud eestlane sageli infantiil, kes röögib paarist joovastavast päevast kehutatuna saja-aastaste peale, miks need ei joondu tema horisondi järele.

Vabadus on küllap väärtus, mille nimel tuleb ilma naljata valmis olla palju suuremateks ohvriteks kui elamine ühiskonnas,  mis soosib prouade Saagimi ja Tähismaa mõõdutut laiutamist. Ometi on narr arvata, et meie sõna, meedia ja poliitvabadused (vabadus lasta avalikult voolata kõige kujuteldamatumalgi pasal ning valida Ansipi ja Savisaare vahel, kuid mitte millegi vahel tegelikult – katsuge valida alternatiivina kiirele ja tehnilisele elule aeglasem ja lihtsam elulaad) oleksid sedavõrd probleemitud, et annaksid põhjust ilmutada üleilmset agressiivsust.

Osborne’i vaates ei ole läänel oma tsivilisatsiooni sisemist ja välist mõju hinnates põhjust olla ei uhke ega õnnelik. Meie aja lohutuks mureks, mis ei tohiks kunagi turvaliselt minevikuunustusse  vajuda, on loomulikult maailmasõdade õudused, Stalini ja natside kuritööd. Osborne esitab fakte jälgilt, naturalistliku armutusega. Ta ei lepi lihtsate seletustega, nagu olnuksid toimunu taga maniakaalsed juhid ja režiimid. Lõviosa kuritöid ei olnud Gestaapo kätetöö, vaid pandi toime tavaliste inimeste poolt. Hiljutised uurimused on näidanud, et mitte hullud tigedad fanaatikud, vaid kained õpetatud teadlased, linnaplaneerijad, riigiametnikud ja demograafid töötasid välja üksikasjalikke plaane juutide hävitamiseks.

Osborne näitab, et asetleidnu ei ole erand ega üksikjuhtum. Henno Rajandi on kirjutanud XIX sajandil Inglismaa koloniaalsüsteemi teeninud John Stuart Milli kohta: „Kolmeaastaselt õpetati poiss kreeka keelt lugema, ladina keel tuli varsti juurde. Kaheksa-aastaselt oli ta läbi võtnud valdava virna klassikalist kirjandust ja ajalugu, kaheteistaastaselt tundis ta end filosoofia, poliitilise ökonoomia ja matemaatika alustes täiesti koduselt”. Osborne märgib sama aegruumi kohta külmalt: „1804. aasta paiku hakkasid inglased tapma, röövima ja orjastama Tasmaania põliselanikke, pidasid neile jahti ja kasutasid neid laskeharjutustel märklaudadena. Pärast 70 aastat kestnud julmusi  suri 1876. aastal viimane tasmaanlane ja terve tsivilisatsioon oli hävitatud”. Kultuur sigadusi ei ravi, nagu illustreerib pildiseeria Osborne’i raamatu keskel. Mõistagi ei jäta Osborne mainimata XX sajandi teisel poolelgi koloniaalvaldustes toime pandud sadismi, naiste ja laste tapmisi Vietnamis, kus USA ohvriks langes viis miljonit inimest (ameeriklasi hukkus sada korda vähem) jne.

Osborne ei lepi lihtsate mehaaniliste üksikseletustega, vaid sugereerib, et läänemaailmaga seotud võigaste seikade taga on teatav strukturaalne paratamatus. Osborne’i ei rahulda ka  Freudi agressioonitung või John Keegani sedastatud historistlik militarismivaim. Ta vaates on lääs ka sisemiselt liimist lahti. Rääkides juutide või mustade kiusamisest, getodest, kuritegevusest, kõrg- või popkultuurist, jõuab Osborne ikka välja lääne inimese pidetuseni.

Kõige taga põrguinglite noasuskest kuni natsi-Saksamaa deemonlikkuseni on masinlik hoolimatus, mida tekitab inimlikku ühtekuuluvustunnet purustav instrumentaalne, ainelisele efektiivsusele suunatud mõtlemine. See on purustanud perekondlikud sidemed, kohalikud kombed, vastastikuse  toetuse. Lõpp on tehtud vanadele suguvõsadele ja isegi idealiseeritud tuumperekond on sunnitud oma eksistentsi mõtte ümber hindama.

Osborne leiab juurtetuse taga abstraktse ja koguni ratsionaalse mõtlemise, mis on läänes võidukäiku teinud aastatuhandeid. Kommunistlikud koledused ei ole asi iseeneses. Vabadust ja võrdsust toonud USA Iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon ning usk, et abstraktne mõtlemine on tee, mis viib tõe ja tarkuse juurde, kuulutasid kommunismi ette. Totalitaarseid süsteeme kokku võtva peatüki lõpetab Osborne sedastusega,  et inimlikust lahkusest ja kaastundest keeldumine suurema idee nimel on läänes üldomane. Abstraktsed ideed lasevad arengumaade inimesi kärvata kui kärbseid, sest toiduhind on turuhind ja ravimitel on patent. Sama loogika räägib pidevate rahuldamata ihade ning ähvardava tööpuuduse ja võlakoorma motiveerivast paratamatusest lääne elus.

Kõrghariduse omandamine jätab noorele suured võlad. Ta peab saama kõrgepalgalise töökoha, et võlgu maksta, ning kohe tegema uusi laene, et osta maja ja säästa pensioni jaoks. Kui see skeem ohtu satub, jäädakse vaimselt surutisse. Kuulekus korporatsioonile on töötaja psüühika osa ja isegi, kui töö talle ei meeldi, tuleb turvalisuse eest maksta konformismiga. Nii kirjeldab Osborne vaba maailma vabadusi, mida ma suurtes meediaorganisatsioonides ametis olnuna hästi tunnen. Kas need on väärtused, mida tule ja mõõgaga üle planeedi külvata?

Newyorktimeslike kiirarvustuste hinnanguga, nagu pakuks Osborne suurepärase tsivilisatsiooni ajalookäsitluse, mis lühidusele vaatamata on ülevaatlikult hõlmav, ei saa nõustuda. Raske on kujutleda ideoloogilisemat ajalugu. Osborne’i pilk on  valikuline. Kahetsusväärselt jätab Osborne kirjeldamata abstraktsele ratsionalismile vastanduvad suundumused lääne vaimuloos. Sõnagagi ei ole mainitud Nietzschele ja Heideggerile silma jäänud varast kreeka vaimsust, keskaja käsitlus on üsna rutiinne, Edmund Burke’i pole mainitudki. „Inimkonna kultuuriliste leiutiste seas on võtete, ideede, tehnikate varaait, mida ei saa küll uuesti aktiveerida, kuid mis võib aidata moodustada vaatepunkti, mis oleks kasulik töövahend praegu toimuva analüüsimiseks ja muutmiseks,” on kirjutanud Foucault. Just sellest aspektist jääb Osborne’i ajalugu nõrgaks, ent tegu on siiski  meie aja valupunkte haaravalt tajuva mõtlemapaneva raamatuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming