Kultuurikoda ei tohi tööandjatekeskliidustuda

Valle-Sten Maiste

Kodanikuühiskonna ideaalid ning usk tegeliku demokraatia võimalikkusse näikse maailmas taas tõusvat.        Sel nädalal asutati Eesti Kultuuri Koda. Koja asutamise vaieldamatuks tagamaaks on tõik, et minister Jänese sädeleva küünilisusega viljeldud dialoogivõimetu juhtimisstiili ja hingetu poliitika pealtvaatamisel sai kannatusekarikas pöördumatult täis. Reformierakonnale omasest ülbest ja sisemise sügava veendumuse, läbimõelduse ja usuta ning muid prioriteete aluseks võtvast kultuuriadministreerimisest  on saanud üks Eesti kultuuripoliitika peaprobleeme. Sellest annavad tunnistust ka kultuuri suhtes teistest tundlikumate erakondade, IRLi, sotside ja roheliste kultuuriprogramm, kus kultuuriinimeste kaasamine kultuuri- ja ühiskonna ellu on tähelepanuväärselt ruumi leidnud teema.  

Koja asutamisel näib olevat tuntavaid puutepunkte  ka õhus leviva maailmavaimuga. Kommenteerides Wisconsini osariigi rahvarohkeid demonstratsioone, ütles sealt pärit USA esindajatekoja liige Paul Ryan, et Kairo oleks nagu Madissoni jõudnud. Nobelisti ja kolumnisti Paul Krugmani arvates on näilisele kohatusele vaatamata tegu tabava võrdlusega, kuna Wisconsini demonstratsioonide sisuks on vastandumine elitaarsetes pragmaatilistes majanduslikes huvides tegutsevatele poliitikutele,  kes üritavad Ameerikat vähem demokraatlikuks ja enam Kolmanda Maailma riikidega sarnaseks oligarhiaks muuta. Rohujuure tasandilt võrsunud ja seda arvesse võtvate otsuste poole pürgimise ja kodanikuühiskonna ideaalid ning usk tegeliku demokraatia võimalikkusse näikse maailmas taas tõusvat, kuigi ses osas ei sünni midagi kergelt, nagu näitab Leif Kalevi roheliste sisedemokraatia vastuolusid lahkav kirjutis Postimehe valimismasinas.       

On kaunis, et kultuurikoda vastandumist Jänesele otse ja ultimatiivselt välja ei ütle. See tähendaks lihtsalt autokraatsele ülbusele teise,  küll kollektiivse, aga sama jäiga seisukoha vastuseadmist. Kuivõrd sest abi on, on kõigil hästi meeles Neeme Järvi juhtumist. Ja miks olekski valitsus pidanud heituma, kui supermuusik püüdis oma saavutada ultimatiivse lahmimise, autoriteedi ja, mis kõige hullem, Venemaa macho-valitsejat Putinit imetlevate ja eeskujuks seadvate avaldustega. Nii kurioosseid debatte, kus ühe poole argumentideks on imperialistliku ja sõjaka isevalitseja arm  ja teise omaks laste ja vanurite arvelt söödav leib, oleme harjunud siiski ootama propagandistliktotalitaarsest arengumaailmast. Eesti poliitika ja kultuuri eliidi suust kuulduna tõi see kananaha ihule.   

Nii primitiivse ja madala ajupesuni, nagu jõuti meie tippdirigendi ja kultuuriministri sõnavahetuses, pole laskunud oma avaldustes isegi Eesti Tööandjate Keskliit, meie Eesti Kaubandus  Tööstuskoja sõsarorganisatsioon, mille avalduste küünilisus ja üle igasuguse piiri võimendatud omakasupüüdlikkus ning idealismi ja ühiskonnaga arvestamise puudumine on mõjunud ergastavalt isegi meie nendesamade alade suurmeistrist peaministrile, kes ettevõtluskoja mullusügisese manifesti peale pikki nahutavaid koomilis-taidurlikke monolooge kuuldavale tõi. Meie tööandjate keskliidu ja kaubandus-tööstuskoja (mille nimetusega  Eesti Kultuuri Koda sarnane on ja millele on kultuurikoja asutamise eelfaasis puhuti ka osutatud) mõnede juhtide lähenemisviisi omaksvõtmine on üks uue asutatud kogu ees seisvaid suurimaid ohte. 

Olles formaalselt justkui kodanikuühiskonna ja kaasamise ideaalide vaimust sündinud rohujuure tasandi organisatsioonid, on meie tööandjate kojad (eriti muidugi Eesti Tööandjate Keskliit) oma kitsastes majandushuvides  tehtud propagandistlike eraldi ja ühisavalduste tõttu muutunud kodanikualgatuse ja ühiskondlikel alustel tegutseva organisatsiooni taunimisväärseks karikatuuriks. Toomas Lumani poliitika kaubandus-tööstuskoja eesotsas on tööandjate keskliiduga võrreldes muidugi olnud nii vormilt kui sisult rafineeritud ja väärikas, kuid Enn Veskimägi tegevus mõlema organisatsiooni eesotsas on jätnud neile liitudele oma märgi. Häälekas nõue vaid  oma kitsast fookusest nähtud poliitika järele ja ühiskonna kui terviku probleemide eimillekski pidamine ning tegutsemine pigem propagandistlikideoloogilise löögirusika kui arvamuste ja lähenemiste paljusust arvestava arutluskojana on tööandjate-ettevõtjate kodasid iseloomustavad tõigad, mille ilmnemist peaks kultuurikoda vältima.         

Berk Vaher on raadiokommentaaris juba avaldanud muret, et kultuuriinimeste organiseerumise taga on vähe selgeid tulevikku suunatud ideid ning üksjagu on tunda ühes või teises vormis konkreetset rahamangumise hõngu. Kultuuri rahastamise võimaluste ja riigieelarvelise  rahastuse osakaalu õigustatuse üle tuleb loomulikult pidevalt debateerida. Eks meil on ka silmatorkavalt ala- ja ebastabiilselt rahastatud valdkondi nagu kujutav kunst ja struktuuriprobleeme. Eesti kultuurielu toimib paljude kultuuri loojate ja kultuuritöötajate mitte kõige parema ainelise toimetuleku hinnaga. Ometi tuleb tunnistada, et erakordselt paljudes aspektides ei ole eesti kultuuri olukord mitte iialgi ajaloos olnud nii hea kui täna.  Eesti kultuur näib väiksusele ja vaesusele vaatamata rõõmus, nooruslik ja tugev. Sestap oleks kohatu, kui Eesti Kultuuri Kojas saaks domineerivaks kultuuri rahastamise ja kultuuri ainelise käekäigu üle virisemine.     

Eesti kultuur on piisavalt tugev, mõjukas ning eesti kultuuriinimestel on erakordselt palju intellektuaalset kapitali ja ideid. Kultuurikojast ei tohiks saada mitte ühe valdkonna positsioone esindav propagandaruupor, vaid  arvamuste paljususega silmatorkav kogu ühiskonna ees seisvaid küsimusi tundlikult mõistev ja mõtestav arutlusplats, kodanikuühiskonna ideaalide sisuline ja intellektuaalselt võimekas kehastus. Milliseks kujuneb uue koja nägu ja elujõud, näitab aeg. Vaimset potentsiaali on kojal igatahes kõvasti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming