Kultuurkapital jagas tunnustust

Sirp

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaadid 2008

 


ARHITEKTUUR

 

Ilmar Valdur, Andres Ojari, Markus Kaasik, Kalle Komissarov ja Mihkel Tüür Pärnu raamatukogu arhitektuurne terviklahendus. Pärnu raamatukoguhoonet on ehitatud juba õige mitmeid aastaid: eks põhitakistus oli ikka raha, kuid ega see lihtne ülesanne olnud, alates juba projekteerimisest. Nüüd on raamatukogu valmis ja autorid ise rahul. Hoone on surutud Stalini- ja Hruštšovi-aegsete korrusmajade vahelisele alale, mis aastakümneid oli unarusse jäetud kui linna tagahoov. Sealsamas on aga bastionide vöönd, komtuurilossi varemed ning läbi aegade linna ühe olulisema vabaõhupidude ja -etenduste  paigana kasutusel Vallikäär. Ja Endla teatergi jääb vaid üle tänava. Vallikäär on praegu küll konstrueerimisjärgus, kohe selle kõrval seisab kuurortlinna üks arhitektuurseid pärle – arhitekt Siinmaa kodumaja. Nii et oli, millega arvestada ja sobitada, iseäranis, kui mõelda ka selle peale, et viiskümmend aastat tagasi valminud kortermaju ja ühiselamuid on viimasel ajal suhteliselt vabalt ümber ehitatud. Aga tulemus on terviklik lahendus ja mis peaasi: linn sai puhtalt raamatukogu kõrval boonusena veel mitmeotstarbelise 150-ruutmeetrise saali, mida saab kasutada kinosaalina, restorani, spetsiaalse muusikakirjanduse lugemissaali vms. Pärnu uue kunsti muuseumi hoone tulevik on endiselt  hämune (kuigi linnavalitsus annab endiselt lubadusi, et ka uues hoones on ruumi kunstigaleriile, kuid kui suurele, on iseküsimus), kesklinna kino ammu likvideeritud, nii et loodetavasti saab raamatukogust Pärnu filmifestivali kodu.

 

AUDIOVISUAALNE KUNST

Asko Kase Aasta film „Detsembrikuumus“. Kultuurkapital võiks ju, aga hästi ikkagi ei saa mööda vaadata rahva maitsest. Režissöör Asko Kase mängufilmi ”Detsembrikuumus” on seni vaadanud ligikaudu 50 000 silmapaari, kelle võrdluseks seda,  et viimane PÖFF kogus umbes sama palju seansikülastusi. Nii et filmisõpru meil esialgu õnneks jätkub ja filmisõber on kindlasti ka osa rahvast. Filmi peetakse kollektiivseks kunstiks, meeskonnatööks, kus isiksuste keemia ja loomingulised veregrupid peavad klappima, aga kunstilise tulemuse kui linateose eest vastutab esmajoones ikka režissöör. Tema on nagu kapten laevas, kes võidakse pärast õnnetust leheveergudel risti lüüa. Mingis salongis antakse teinekord vastu päid ja jalgu ka produtsendile, kes on justkui reeder, rohkem kuivamaarott kui võttepaigus tule all olija.  Lavastaja Asko Kase ja kogenud produtsent Artur Talvik nägid ”Detsembrikuumust” tehes ühtviisi valu ja vatti, müdistasid õlg õla kõrval võttepaigus, vahel kogu öö vile vee peal. Enne seda olid omajagu ”higistanud” ka stsenaristid, häid näitlejatöid, rääkimata operaatorist, tehti hulgi. Miks siis nüüd ainult režissöör esile tõsteti? Mullu ja pälvis ”Sügisballi” eest kulka auhinna kolm peamist tegijat. Aga nüüd on asi selles, et ”Detsembrikuumuse” puhul on raske mingit kitsast kineastide tuumikut välja valida. Kuidas sa neid trobikondi mõõdad ja kaalud? Seega jäi sõelale vaid režissöör ja see on õige otsus. Sest noor Asko Kase tegi ju ikkagi debüüdi täispika kunstilise mängufilmi vallas  ning ”Detsembrikuumust” mäletatakse nagu ”Nimesid marmortahvlilgi”. Monumendid on suured ja kallid asjad, aga ega need alati seepärast suur kunst pea olema.

 

HELIKUNST

Peep Lassmann Juhtroll Eesti muusikaelu ja muusikahariduse edendamisel ning särav interpreeditegevus. EMTA rektor, Eesti Muusikanõukogu president, Eesti Klaveriõpetajate Liidu esimees, Balti Muusikaakadeemiate Assotsiatsiooni asepresident, Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu esimees, RO Estonia nõukogu  ja Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige … See pole pelgalt auametite loetelu, vaid tõsine töö, mida Peep Lassmann Eesti muusikamaastiku kujundamisel juba pikemat aega teinud. Muusikaakadeemia on tema „teine kodu“ juba üle 40 aasta – alates sinna astumisest 1966. Aastast 1973 pedagoog, on tal päris uhke järelkasv: Marko Martin, Mati Mikalai, Ralf Taal, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Age Juurikas ja Diana Liiv. Ent siiski, ja eriti lõppenud 2008. aasta valguses, mil Lassmann säras eeskätt tegevmuusikuna, tahaks siinse esiletõstmise taga aimata teda kui Eesti üht silmapaistvamat pianisti. „Paralleelselt kahe  asjaga tegelemine on päris keeruline, kolmega aga peaaegu võimatu. Ometi on kõik tegevusalad väga huvitavad ja põnevad, mistõttu olen leidnud niisuguse lahenduse, et tegelen üheaegselt kahega kolmest,” on ta öelnud. Õnneks oli tema 60. sünnipäeva aastal üks neist kolmest kindlalt klaverimäng, lisaks enese juubelikontserdile ka Olivier Messiaeni 100. sünniaasta märkimine mitme soolokavaga Nargeni festivalil („Lindude kataloog” kirgliku linnuvaatleja interpretatsioonis!) ja aasta lõpul koos organist Toomas Trassiga ning veel mitmeid ülesastumisi eri koosseisudega. „Kõige vahetum rõõm on ikkagi õnnestunud kontsert,” tunnistas Peep Lassmann laureaate tutvustanud telesaates.  Seda rõõmu pakkus eelmine aasta nii pianistile endale kui tema arvukale kuulajaskonnale.

 

KIRJANDUS

Mari Tarand „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Toomas Pauli eelmise aasta lõpus välja öeldud tabav mõiste „postbelletristlik ajastu” kutsub laiemalt interpreteerima. Üks selle võimalikke sisusid võiks viidata mälestuste populaarsuse jõulisele kasvule. Elulooline aines tundub praeguses Eestis olevat atraktiivsem fiktsioonist või fiktsiooniks pürgivast. Varjamatult eraelulised nüansid, meenutused  rohkem või vähem tuntud inimeste noorusest või lähiminevikust ujutavad üle raamatupoodide riiuleid ja libisevad järjekindlalt lettidelt ostjate kottidesse, romaanidest ja novellidest järjekindlamalt. Selle taustal tundub Mari Tarandi „Ajapildi sees” auhindamine aja- ja asjakohasena. Eks seegi on kirjutatud mäletades Juhan Viidingu noorusaastaid. Kirjanduse sihtkapitali rõhutatud aususe ja siiruse aspekti kõrvale või lausa selle ette võiks asetada Mari Tarandi tekstist hoovava leplikkuse, rahu, nukra helluse. Veel enamgi – „Ajapildi sees” on nõnda peene- ja nüansitundeliselt kirja pandud, et neid ääretult isiklikke  mälestusi võib vabalt lugeda ka suurema poeetilise üldistusena. Siit leiab ju üldinimliku loo ühe tundliku poisi ja tema jõulise ema keerulisest armastusest. Siin otsitakse ja leitakse kadunud aegu ja ajastut. Ja mis peamine – Mari Tarandi vahendatuna iseloomustab seda kadunud aega elu ja ilukirjanduse omavaheline põimumine, luuleraamatute maailm lihvib kohati lohututki tegelikkust, raamatukogust saab kiindumust ja kiivust tekitav pereliige. Inimesed nagu raamatud, raamatud nagu inimesed. Nii et kõige muu ilusa kõrval mäle(s)tab „Ajapildi sees” tõeliselt belletristlikku aega.

 

KUJUTAV JA RAKENDUSKUNST 

Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke ja Ingrid Ruudi Keskkonna- ja geopoliitilise ruumiinstallatsioon „Gaasitoru” XI Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Kui väga norida tahta, siis kuulub ruumiinstallatsioon „Gaasitoru” arhitektuurivaldkonda, sest seda eksponeeriti rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Kuid just see asjaolu aitab kaasa, et „Gaasitoru” võib pidada tõeliseks kordaminekuks või isegi „läbi aegade parimaks Eesti biennaaliprojektiks”, nagu on nimetanud seda Maria-Kristiina Soomre (vt Sirp 19. IX 2008). Soomre toob esile projekti „globaalse haarde ja universaalsuse, kõiki kõnetava teemakäsitluse ning sõnumi perfektselt  minimalistliku vormistuse”. Siia tuleb lisada interdistsiplinaarsus ehk valdkondade piiride eiramine, mis iseloomustab ju viimase viiekümne aasta avangardistlikku (või postavangardistlikku) kunsti. Nii et igati kiiduväärt, et kõigepealt arhitektuuribiennaali konkursi žürii ja nüüd siis ka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital ei läinud teoreetiliselt ammu ületatud, kuid reaalselt ikka veel olemas barjääri ohvriks. Giardini aias Vene ja Saksa esinduspaviljoni ühendanud kollane toru ehk madu muretus Eedeni aias, nagu oli seda iseloomustanud biennaali peakuraator Aaron Betsky, viitab nii reaalsetele kui ka kunsti(arhitektuuri)maailma võimusuhetele, sest mis vanima ja etableerunuma  kunstibiennaali spetsiaalne ekspositsioonipaik Giardini muud on kui „kinnistunud globaalsete võimusuhete paradiis”. Kuigi just selle kaudu (ja abil) jõuab nii mõnigi provintsikunstnik kunstimaailma huvi orbiiti. „Gaasitoru” oleks võinud teostada ka vähema vaeva ja rahaga, kontseptuaalne pool poleks sellest sugugi kannatanud, vahest võitnudki, kuid perfektne teostus ning eelkõige tänuplakatid Nord Streamile viitavad veel ühele asjaolule: näha kunsti, ka kõige isepäisemat ja novaatorlikumat kunstiavaldust ärist, turust sõltumatuna oleks ilmne naiivsus, kuid äri ja kunsti samastada aga liialt küüniline. Hea seegi, kui seda seost osatakse läbi näha. 

 

NÄITEKUNST

Projekt „Tagasi Vargamäele” Tõe ja õiguse otsimine julguse ja hingega! Teatri aastapreemia laureaat – Tammsaare-lavastuste suvine maratonprojekt väärib tunnustust. On täitunud Elmo Nüganeni kunagine unistus mängida Vargamäel nelja Tammsaare-lavastust, ehkki ideed kujundasid ka teised asjaolud peale unelmate: teatrimaja ehituse ootuses kavandas Linnateater nimme suvisesse maratonprojekti need Tammsaare-tõlgendused, mida ehituse ajal nagunii mängida poleks saanud. Lisaks sobitus ettevõtmine sujuvalt vabariigi 90. aastapäeva  programmi. Ent, mis oluline – suurejooneline, pisut hullumeelnegi suveprojekt õnnestus ja oli igati publikumenukas. Huvitav, kuidas projektis osalenute arvule mõeldes preemiaraha jaotatakse? Üks variant oleks luua fond projekti kordamiseks ka tänavu suvel, nagu kuuldavasti plaanis. Aga eks see ole tunnustatute enda otsustada. Tahtmata vähendada Vargamäe teatriteo väärtust, väike tagasivaade eelmistele laureaatidele: 1995. aastast alguse saanud aastapreemia (mille valib välja siiski sihtkapital ja kinnitab nõukogu) on püüdnud märgata teatrimaastikul pigem peavoolu kõrval sündinud lavastusi, teatritekste, rolle, raamatuid. Ühesõnaga tunnustada  midagi, mis märtsikuu teatri aastapreemiate raamidesse alati ei mahu. Näiteks parimad algupärandi lavastused nagu KruusvalliMikiveri-Klenskaja „Hullumeelne professor, tema elukäik” (1996) ja Kõivu-Pedajase-näitetrupi „Peiarite õhtunäitus” (1997). Või siis tunnustus loomingulise pühendumise, kõrgvormi säilitamise eest: Aarne Üksküla (1998 ja 2003), Ervin Õunapuu (1999), Liina Olmaru (2000), Mare Tommingas (2007). Või teatrikunstnike kollektiivi loodud teos „Kunstniku aastaraamat” (2005). Seega jätkuvat otsingulist vaimu ka näitekunsti sihtkapitali liikmetele, leidmaks suurte varjust seda erilist, mis esmapilgul vahest kohe silmagi ei torka. 

 

RAHVAKULTUUR

Eesti Pärimusmuusika Keskus Pärimusmuusika Aida missioonikindel ja tulemusrikas avahooaeg.

 

KEHAKULTUUR JA SPORT

Raul Rebane Olümpiavõitja Gerd Kanteri taustajõudude pikaajaline tulemuslik juhtimine. 

 

SIHTKAPITALIDE AASTAPREEMIAD 2008

ARHITEKTUURI SIHTKAPITAL

Peep Jänes Raudna Põhikooli spordihoone – ajaloolise ringtalli ja tänapäevase spordihoone – meisterlik ühendamine

Mari Hammer, Tiiu Lõhmus, Helve Ilves ja Villu Kadakas Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumihoone kõiki ajaloo etappe respekteeriv põhjalik restaureerimistöö

Arhitektuuribüroo Laika, Belka & Strelka kestev loominguline kõrgvorm inimsõbraliku ruumi loomisel

Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke ja Ingrid Ruudi maju ja riigipiire ületav arhitektuurinägemine – Eesti ekspositsioon „Gaasitoru” Veneetsia 11. arhitektuuribiennaalil Arhitektuuribüroo Salto AB Tartu Kesklinna Kooli juurdeehituse kui iseseisvat väärtust loova uuendusliku ruumistruktuuri kavandamine

 

AUDIOVISUAALSE KUNSTI SIHTKAPITAL

Peep Puks elutööpreemia Armin Altorf parim taustajõud Ly Pulk Missioonipreemia

Ain Mäeots debüüdiauhind mängufilmi „Taarka” eest

Rene Vilbre parima mängufilm „Mina olin siin”

Priit Pärn ja Olga Pärn parim animafilm „Elu ilma Gabriella Ferrita”

Mait Laas parim dokumentaalfilm „Aja meistrid”

Armin Karu mitterahaline metseenipreemia isikliku panuse eest Eesti filmikunsti.

 

KEHAKULTUURI JA SPORDI SIHTKAPITAL

Üllar Põvvat pikaajaline tulemuslik töö veemotospordi arendajana ning noorte veemotosportlaste juhendajana

Kalmer Musting pikaajaline tulemuslik töö käsipalli arendajana, käsipallurite arendajana ja suurima panustajana

Põlva kujundamisse rahvusvaheliselt tunnustatud käsipallikeskuseks

Remigija Nazaroviene pikaajaline tulemuslik töö kergejõustiklaste juhendajana ja koondislaste Pekingi olümpiamängudeks ettevalmistajana

Mehis Kard pikaajaline tulemuslik erinevate spordialade arendaja

Ülle Viinapuu pikaajaline tulemuslik töö suusaspordi arendajana

 

KUJUTAVA JA RAKENDUSKUNSTI SIHTKAPITAL

Elin Kard Hobusepea ja Draakoni galerii juhtimis- ja kureerimistegevus ning galerii ajalugu kajastava kataloogi koostamine

Reeli Kõiv ülevaatenäituse „Eerik Haamer: Kahel pool merd” kureerimine Kumus ja Tartu Kunstimuuseumis ning Eerik Haameri monograafia koostamine

Tõnis Saadoja personaalse mälu ja elukeskkonna vahelisi suhteid uuriv kontseptualistlik maalinäitus „Kodulinn Tallinn”

Anu Juurak multimediaalne näitus-installatsioon „Mis tunne on surra?” Tallinna Linnagaleriis.

 

RAHVAKULTUURI SIHTKAPITAL

Raimo Pullat rahvusvahelise aastaraamatu „Vana Tallinn” 20. juubeliköite koostamine ja väljaandmine

Sirje Osipov folklooriseltsi Hoiuspuu kõrgetasemeline esinemine Leedus folkloorifestivalil Baltica 2008

Ene Pars näitus „Uuesti uus” korraldamine Asta Tagel 13. käsitööpäevade korraldamine Põlvas Teater Liblikapüüdja hingestatud kujundiloome 2008. aasta luulelavastustes

Janika Oras regilaululine kuulutamine, tuulutamine ja tähistamine

Kuno Areng festivali „Gustav Ernesaks 100” korraldamine

Hirvo Surva Revalia Kammermeeskoori peadirigent

 

Kirjanduse ja näitekunsti sihtkapitalide aastapreemiad antakse välja kevadel, kirjanduse preemiad emakeelepäeval ja näitekunsti preemiad

rahvusvahelisel teatripäeval. Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad anti välja 2008. aasta 1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming