Kultuurkapital jagas tunnustust

 

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaadid 2007 Kirjandus

Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll

Antoloogia „O Dorpat, urbs addictissima musis… Valik 17. sajandi  Tartu juhuluulet” koostamise eest.

Laskem kõnelda Paavo Matsinil, kes, arvustades kõnealust suurejoonelist teost Sirbile (26. oktoober 2007), kirjutab, et teos “on seega mitmes mõttes nii märguanne kadunud aegadest kui ka teatav manifestatsioon klassikalise filoloogia taastuvatest positsioonidest tänapäeva Eestis ja Tartus”. Nimetades raamatut koguni Uroboroseks, väidab Matsin, kuidas ta on “veendunud, et toonased juhuluuletajad oleksid küll meelitatud, et nende ja muusade vaimulooming on sattunud nii väärikasse ja monumentaalselt korralikku ning paeluvasse väljaandesse”. Sellele ei oskagi väiksema haardega lugeja midagi kompetentset lisada. On tore, et uus kirjanduse sihtkapitali nõukogu sedavõrd mastaapsele tööle oma valdkonna suure auhinnaga tähelepanu soovib juhtida.

 

Kirjanduse žanriauhinnad antakse traditsiooniliselt üle emakeele päeval, 14. märtsil.

 

 

Näitekunst

Mare Tommingas

Silmapaistva panuse eest Vanemuise balleti arendamisel.

Kuigi kultuurkapitali rahastatavad teatri aastapreemiad antakse üle alles märtsis ja parimad sõelub välja sihtkapitalist sõltumatu žürii, pole näitekunsti sihtkapitali aastapreemia vähem väärtuslik. Pigem eriline. Sel aastal veelgi erilisem, kuna esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul tunnustab sihtkapital üht tantsuteatri loojat. Mare Tommingas on looja igas tähenduses: alustanud Vanemuise teatri balletiartistina, juhatab ta tänaseks juba kümnendat aastat teatri balletitruppi, olles nii koreograaf, lavastaja, lava- ja kostüümikunstnik, pedagoog kui ka organisaator. Estonia kui Eesti balleti esitrupi varjus on Tommingas tasa ja targu, suure kära ja intriigideta, ent sihikindlalt kujundanud Vanemuise trupist rahvusvahelise balletioaasi, kus alanud hooajast on tantsijaid nii Jaapanist, USAst, Suurbritanniast, Belgiast, Peruust, Poolast, Venemaalt, Leedust, Lätist jne. Ainuüksi see vägitegu väärib tunnustust, mida on Tommingale ja Vanemuise balletile jagunud varemgi: möödunud aastal pälvis teatri aastaauhinna parima balletilavastusena Mare Tomminga lavastatud „Peer Gynt“.

 

 

Audiovisuaalne kunst

Veiko Õunpuu, Mart Taniel, Ülo Krigul, Katrin Kissa

Aasta filmi „Sügisball” loominguline kollektiiv.

Ei üllata ega pane imestama, et kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti peapreemia 2007. aasta loomingu eest anti mängufilmi „Sügisball“ kollektiivile. See oli loogiliselt oodatud, ettearvatav ja lisaks veel ka õiglane auhindamine. Võitja võtab kõik ja just „Sügisball“ ongi rahvusvahelistelt filmifestivalidelt võitnud kuhjaga kaalukaid auhindu. Asi see siis mingi kodumaise kulka tähelepanu tasku pista. Ja tegelikult ei saagi kultuurkapitali ühelt sihtkapitalilt kui küllaltki traditsiooniliselt ja vähest isepäisust ilmutavalt institutsioonilt muud otsust oodata. Nagu enamasti ikka, oli ka seekordne žürii kaine sundmõtlemise lõa otsas. Kultuurkapital ei anna oma aasta peapreemiaid mitte niivõrd kunsti kui just saavutuste, tulemuste eest. Seda rõõmustavam, et seekord käib saavutustega kaasas seesinatse suure kunsti hingus. Üks täispikk kunstiline mängufilm on lihtsalt nii veenev, et alternatiivid seda ei vääranud. Režissöör Veiko Õunpuu, operaator Mart Taniel, helilooja Ülo Krigul ja produtsent Katrin Kissa pälvisid, mis väärivad. Ja ega teisedki silmapaistvaid tegusid teinud kineastid tähelepanuta jäänud – nende tarvis jagati välja pool tosinat väiksemat preemiat. Lambad terved ja hundid murravad edasi.

 

 

Kujutav ja rakenduskunst

Jaan Toomik

Isikunäitus Kumus, pedagoogiline tegevus EKA IDK õppetooli juhatajana, esinemine rahvusvahelisel areenil

Meie rahvusvaheliselt tuntumal ja samas ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kunstnikul Jaan Toomikul ei ole tänavu esimene kord kultuurkapitali aastapreemia saada. 1998. aastal pälvis ta selle isikunäituse eest Tallinna Linnagaleriis ja välisesinemiste eest Sarajevos ja New Yorgis. Nüüd, üheksa aastat hiljem, isikunäituse eest Kumus, pedagoogilise tegevuse eest kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli juhatajana ning (taas) esinemise eest rahvusvahelisel areenil.

Pole mingit vajadust kaevelda kunstielu allakäimise ning heade kunstnike puudumise üle või süüdistada kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali liikmeid väheses kompetentsuses või informeerituses selles osas, mis toimub nüüdiskunsti maastikul: Jaan Toomik on jätkuvalt heas vormis, kui kasutada sporditerminoloogiat. Läinud kevade Kumu näitus oli võimas avaakord, isegi esinduslik ülevaade Jaan Toomiku praegusest tegevusest, see polnud mitte mingil juhul tagasivaatav kokkuvõte. Toomik on protsessikunstnik, kelle kunst on tema elu ja kelle elu on tema kunsti vahetu osa. Kuigi Toomik ise on enamasti oma tööde kangelane, ei ole tema kunst elevandiluutorni gurmaanlus, vaid midagi, mis puudutab vaatajat emotsionaalselt, isiklikult, nii siin kui ka kaugemal. Midagi, millel on eksistentsiaalne mõõde.

Kunsti kui üdini kaasahaaravat elamisvormi ei ole lihtne mõista, veel raskem on seda omaks võtta. Toomiku juhitud IDK õppetoolist on igal aastal mõni selline „hull” välja tulnud.

 

 

Arhitektuur

Vello Asi

Teedrajava rolli eest Eesti ruumikujunduses ja mitme põlvkonna sisearhitektide õpetamisel.

Vello Asi aastapreemia oli igati ootuspärane: paljud tema nooremad kolleegid ja õpilased leidsid, et ta oleks pidanud selle juba ammu saama. Arhitektuurimuuseumi korraldatud eesti sisekujunduse esimodernistide Vello Asi ja Väino Tamme näitus 2007. aasta suvel ei toonud päevavalgele mitte ainult nende kahe 1960ndatel ja 70ndatel loodud interjöörid, vaid ka kurva tõdemuse, et oleme lasknud need hävitada. Näituse kuraator Karen Jagodin kirjutas õigusega, et see väljapanek oli kui lusikatäis mett, mis äratas laiemalt tõsisema huvi modernistliku ruumi vastu. Ja mitte ainult valmisruumi vastu, vaid tuletas meelde Vello Asi, Väino Tamme ja Valve Bormeistri õpetamisviisi, kuidas luua terviklikku, inimsõbralikku ning ajastule vastavat ruumi.

Vello Asi on erakordselt peenetundelise ja delikaatse, kuid nõudliku õpetajana suutnud oma vaiksel viisil panna üliõpilased oma töid analüüsima ning selle kaudu mõistma, mis õnnestunud ja mida tuleb veel ümber teha. Nii on iseloomustanud teda tunnustatud sisekujundaja Mari Kurismaa, kes on ka ise ligi 20 aastat kunstiakadeemias sisekujundust õpetanud, ja hinnatud raamatukujundaja Mari Kaljuste. Mõlemad on saanud oma kunstihariduse Vello Asi käe all, sest sisekujunduses õpetati interjööri loomise kõrval 1970ndatel ja 1980ndatel ka graafilist disaini jpm. Ja üksnes tõeliselt pühendunud isiksused, kes on ise aktiivsed tegijad ja kellel on alati ka tudengi jaoks aega, on võimelised koolkonda ja traditsiooni looma. Vello Asil on see õnnestunud.

 

 

Helikunst

Jaan Rääts

Väljapaistva pikaajalise loomingulise tegevuse eest.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi ilmus toonase ENSV kultuuriministeeriumi ja loominguliste liitude häälekandja Sirbi ja Vasara kuueteistkümnendal, s.t kurikuulsal huumorileheküljel pisuke, ent atraktiivne mõttekild: „Mõisasaks näidanud rahvale Räätsa. Rahvas polla uskund.” Tõsi ta on, et kui iginooruslik Jaan Rääts sai veidi hiljem 50, rahvas ikka ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui helilooja elukalendris jooksid läbi niisugused verstapostid nagu 60 ja 70. Täitsa võimatu! Isegi hiljuti, kui mulluse aasta lõpus ilmnes kombinatsioon „Jaan Rääts 75” – rahvas ikka ei uskunud!

Kuid mida võis meie muusikarahvas arvata nii mitu aastakümmet tagasi samuti kui nüüd, XXI sajandil, Jaan Räätsa loomingust? Mis seob Räätsa helikunsti ühtsesse, neoklassitsistlikku tervikusse?

Tõenäoliselt võiks mõelda seda, et kui mõtiskleme teemal “Eesti muusika 1960. aastatel”, siis turgatab esimese teosena sellest perioodist usutavasti meelde Räätsa Kammerkontsert aastast 1961 (praeguseks üks tema mängitumaid teoseid maailmas). 1970.-80. aastatel „Eesti marginaalid” nii klaverile kui elektroonilisel kujul, tema sümfooniad (eriti Neljas) ja kammermuusika.

Aga Jaan Rääts praegu? Hästi vitaalne, produktiivne ja, mis peaasi – huvitav! Kahju, et „rahvas polla mõisahärrat uskund”…

 

 

Rahvakultuur

Aarne Saluveer, Maido Saar

X noorte laulu- ja tantsupeo „Ilmapuu” kunstilised juhid.

Laulupeo aastal ei saagi peapreemia minna kellelegi teisele kui laulupeo juhtfiguurile. Nii pälvis viis aastat tagasi noorte laulupeo üldjuhtimise eest tunnustuse Hirvo Surva ja 2004. aasta pärislaulupidu korraldanud sihtasutuse juhataja Ilmar Moss. 2007. aasta oli jälle noortejuhtide kord. Uuendusena jagus nüüd tähelepanu ka peo kontekstis laulu väikevennale tantsule. Alanud sajandil ei esitata enam kahtlevaid küsimusi laulu- ja tantsupidude mõttekuse ja jätkumise kohta. Nad on ja jäävad veel pikaks ajaks eestlaste tähtsaimaks religioosseks ühistoiminguks. Kes lapsena käinud, käib lõpuni. Tänu Aarne Saluveere ja Maido Saare üldjuhtimisele on peo toimumine aastal 2069 peaaegu garanteeritud.

 

Kehakultuur ja sport

Alar Arukuusk

Pikaajalise tulemusliku töö eest rahvusvaheliste suusavõistluste korraldamisel ning Tehvandi Spordikeskuse väljaarendamisel.