Kulutad – jääd ilma, kogud – jääd ilma

Kaarel Tarand

Leidub paigakesi rahvakeha hinges, mida kui tahes kanged uudiste vood läbi loksutada ei suuda. Kas peaks imestama selle üle, et eestlased globaalse finantskriisi tingimustes ei rivistu pangakontorite uste taha oma sääste välja võtma või turvalisematesse, näiteks Šveitsi rahasadamatesse ümber suunama? Ega vist, kuigi seda loidust oleks liiga mugav (pankadele meeldiv) tõlgendada kui rahva kõrget usaldust finantsinstitutsioonide, see tähendab Rootsi päritolu pankade ning nende kohalike palgaliste vastu. 1997. aastat, mil maailmas majanduskriisi polnud, küll aga hakkas parajasti järjekordselt kokku kukkuma vasttärganud Venemaa turg, nimetatakse tagantjärele aastaks, mil börsimängudest sai eestlaste rahvusspordialas. Mängu juhtisid toona verinoored, aga kallite lipsudega telepastorid. Kes nende juttu igavesest tõusust uskuma jäi, sai kõvasti ja valusalt petta. Miks peaks keegi 11 aastat hiljem neidsamu pastoreid, kes küll mõnevõrra vanemad ja kelle lipsude hinda ma ei oska enam oletadagi, nüüd uskuma? Kui nad räägivad, et meil ei juhtu midagi, siis pigem mõtleb raha- või aktsiaomanik, et „laula, laula, pappi”, kuid oma otsused teeb ise.

Rahulikuks jäämine ja ise otsustamine on parem igal juhul, olgu maailm inimese ümber parasjagu rahulik või paanikas. Ja häbeneda pole midagi ka siis, kui otsus kukub välja samasugune autoriteedi/eksperdi soovitusega. Kui aga igaüks otsustab ise, siis on paanika või massipsühhoosi teke väga ebatõenäoline. Seda ei suuda üles piitsutada isegi meedia, pingutagu, palju tahes. Pisike piitsutamine siiski käib. Näiteks roosa ajaleht Äripäev kirjutab oma teisipäevases juhtkirjas, et „kirves ripub ka Eesti pankade kohal” ja „pangajooksjad kogunevad starti”.

Arvestades ajakirjanduses töötavate inimeste keskmist vanust, on väheusutav, et reporterite ja toimetajate enamusel saaks olla märkimisväärseid sääste, mis riigi tagatiseta (suuremaid kui 20 000, peagi 50 000 eurot) või raha, mida usaldada maakleri kätte paigutamiseks näiteks aktsiaturule. Seega räägivad ja kirjutavad nad parimalgi juhul teiste, mitte enda kogemuse põhjal. Börsil päevast päeva tegutseva majandusajakirjaniku laseksin mina päevapealt lahti, sest rahamäng takistaks tema põhitööd ning vähendaks objektiivsust maailmas toimuva hindamisel. Selle vastu, et keegi iga päev korraks juhetpidi Venemaa börsile kiikab ning sealse RTS-indeksi kahanemisest kolmandikuni kevadsuvega võrreldes maailmavaatelistel põhjustel rõõmu tunneb, poleks mul mõistagi midagi. Kui Gazpromi investeerimisvõime ja laenukõlblikkus väheneb, suureneb võimalus, et meie merre jääb toru lõpuks ikkagi uputamata.

Paanikat mahitades ei riski ajakirjanikud, kel endal sääste-paigutusi pole, õieti mitte millegagi. Ent neil ei ole ka sihtrühma, kelle potentsiaalseid paanikahooge õhutada. Paanika on ikkagi vähem võimekate pärisosa. Aga neil siin ju pole sääste ega aktsiaid, vaid sms- või päikeselaen. Vähegi jõukam, säästuvõimelisem inimene ei tee oma tähtsamaid investeerimisotsuseid juhtkirjade järgi ega kanna ka kaotusi vastavalt lehtedes kirjutatule. Kaudselt näitab rahva nõrk või olematu reaktsioon mõne lehe paanikasignaalidele umbusaldust ajakirjanduse vastu. Eluterve hoiak, võiks öelda. Või elustiili küsimus. Kuni mootorikütuse aktsiis laekub riigis plaanipäraselt, on põhjust arvata, et eestlase elustiilis pole olulisi muutusi toimunud. Rahu, usk iseenese oskustesse ja võimetesse on üks elustiili nurgakive.

Eestlase palju kirutud individualism on vähemasti finantsküsimustes siiani ainult kasuks tulnud. Natuke piinlik ju on, kui oma otsused ja arvamused riigijuhtide omadega kokku langevad, aga see ju väike häda, kui seetõttu raha alles jääb. Mõtteharjutusena võib ju kaaluda, kas ehk siiski raha, mis seni seisnud hoiusena või väärtpaberites, säiliks paremini, kui ta oleks kullaks vahetatud ja maa sisse kaevatud. Kas maapõu on endistviisi eestlase usaldusväärseim finantsinstitutsioon, isegi sukasäärest vägevam? Enne otsustamist tuleb muinasjutud ja törts Kivirähka üle lugeda, kui muidu ei peaks meenuma, et maasse kaevatud varandus ilmutab end tõenäoliselt vaid korra ja kui siis midagi väljavõtmisel valesti teed, oled igaveseks ilma. Panka võib minna iga päev, mitte ainult täiskuu neljapäeviti. Ja kas ei osuta asjaolu, et muistseid varandusi üldse leitakse ning neist jutte pajatatakse, mitte kurvale tõsiasjale, et nende varanduste põlvest põlve pärandamine saatuse tahtel (sõjad, taudid, muu enneaegne surm) sageli ebaõnnestuma kipub? Ei, pank on maapõuest kindlam ja praegu Eesti rahalise kokkuvarisemise ennustajad on umbes sama täpsed ja targad kui need, kes poolteist aastat tagasi Tallinna kesklinnas verise ning peatumatu kodusõja stardipauku nägid. Kas see ongi juhus, et eesti keeles on pank teise nimega kalju?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming