Kuningas Fischer astus 65. ruudule

Tarmo Teder

pressifoto Malemaailm tunneb kümneid hiilgavaid suurmeistreid, täheparvetäit müristavaid meistreid, takkatippu üle tosina maailmameistri, aga Fischereid on vaid üks ning väga tõenäoliselt oli just tema maise Caïssa riigi võimsaim kuningas. Selle aasta jaanuaris lahkus ta Islandi saarel igaviku maleväljale, aga tema siinpoolne mõju kestab niikaua, kuni kestab inimene ja male.

Ilmselt ongi Fischeri suurim roll see, et ta andis oma mängu ja võitlusega kõige suurema panuse male heaks. Samas oli ta kõige võidunäljasem malemängija planeedil. Ja ta purustas Vene-Nõukogude malekoolkonna absolutistlikuna näiva müüdi.

Fischer paistis oma isepäisuses vahest ka kui vastuolude ja probleemide pundar, keda oli kerge malega seotud intriigidesse tõmmata. Fischeri puhul ei saa mitte kuidagi mööda minna malevälistest asjaoludest: konfliktidest, skandaalidest, kapriisidest. Geeniusena võis ta seda endale lubada ning just Fischer oli see kompromissitu üliisiksus, kes oma ego nõudmistega sõitles efektiivselt maletajate õiguste eest ja tõstis male kui intellektuaalse võitluskunsti, vaat et poksistki tähtsamaks. Valjuhäälselt ja kiiresti kõneleva ekstsentrikuna pritsis ta otsejoones oma arvamusi, ei armastanud ajakirjanikke ega fotoaparaate. Kuid pühendunud maletajatega, keda ta respekteeris, käitus ta talitsetult: kuulas, rääkis läbi, vahetas informatsiooni. Kuid kui ta oli endale midagi pähe võtnud, ei suutnud enam keegi teda sellest otsusest taganema sundida.

Inimesel on oma stiil, ja mitte üksnes kirjanduses ja kunstis, vaid ka males. Fischeri mängulaad vastas tema karakterile. Viike ta ei sallinud, vaid jätkas kivist vee väljapressimist ka siis, kui seis tundus esmasel vaatlusel täiesti võrdne. Just see täitmatu võidutahe ja visa oma tee otsimine uinutaski sageli ta vastased. Noor Fischer õppis palju XIX sajandi meistrite mängust, tundis põhjalikult avanguid ja oli ületamatu lõppmängus, rakendades seal ennenägematuid peensusi. Samamoodi oskas ta arvestada ülekaalu ja seda realiseerida. Strateegilise positsiooni tunnetamine ja selles laveerimine polnud Fischeri tugevam külg, kuid konkreetse initsiatiivi tundis ta alati ära nagu ründemomendigi. Ja siis tegutses ta otsustavalt: sõitis kompromissitult vastasele sisse.

9. märtsil 1943. aastal Chicagos sündinud Robert James Fischer õppis malekäigud selgeks kuueaastaselt oma vanema õe Joani käest umbes samal ajal, kui nad New Yorki kolisid. Ameerikas oli siis malele soodne foon: korraldati võistlusi, ilmus raamatuid, anti simultaane, meedia rääkis malest. Üheteistkümneaastane Bobby hakkab võistlema, kus aga saab, alates noorteturniiridest kuni täiskasvanute omadeni. Male muutub tema elus kõige tähtsamaks, selle nimel tuleb õppida ka vene keelt. Õieti puhkamata veedab ta päevi ja öid maleraamatute ja -ajakirjadega. Peale male tema ellu enam midagi muud ei mahu ja 14aastane Bobby teeb saatusliku otsuse, mida kahetseb mõneti alles aastaid hiljem, jätta kool male pärast pooleli. Selleks oli ka põhjust, sest poisike oli juba rahvusvaheline meister ja USA täiskasvanute tšempion! Maailmamalesse astub Fischer järgmisel aastal, olles 15aastasena maleajaloo noorim suurmeister. 1958. aastal reisib ta õega Moskvasse, välgutab sealses keskmaleklubis hommikust õhtuni nii võidukalt, et noore nahaalse jänki taltsutamiseks kutsutakse kohale NSV Liidu esivälgutajad Vasjukov ja Petrosjan, kes poisi võiduhoogu natuke jahutavad. Petrosjan tegi Bobbyle kohe 2 : 0 null ära, aga Vasjukoviga jäi sott 3:3 viiki. 1959. aastal jagab 16aastane Fischer Bledis peetud pretendentide turniiril 5.-6. kohta, millega olnuks rahul kes tahes, kuid mitte Fischer. Alates 1960. aastast kuni oma karjääri lõpuni võidab ta 25 turniirist 20.

Enesekindlus kasvab ja koos sellega ka õigustatud nõudmised. 1967. aastal Tuneesias peetud turniiri kindla liidrina jätab Fischer võistluse mingist kapriisist pooleli ega mängi kaks aastat ühtegi avalikku partiid. Tagantjärele on küsitud, kas ta mitte ei petnud oma nõudmistega. Kas need polnud mitte kattevarjuks kaitsmatusele ja haavatavusele, mis tulenesid lapsepõlve üksindusest? Fischer murdis absoluutsesse tippu küllaltki üksi, usaldamatus oli üks ta loomujooni.

Igatahes 1970. aastate algul on Fischer tagasi, võidab Palma de Mallorcal peetud tsoonidevahelise turniiri, sõidab seejärel matšides ükshaaval Taimanovist ja Larsenist kui pretendentidest kuiva skooriga üle, nüpeldab finaalis eksmaailmameister Petrosjani, annab tiitlimatšis maailmameister Spasskile ülepeakaela kaks punkti ette ja näitab siis, kes on loorberipärga väärt kuningas. Paraku jääb 1972. aastal Reykjavíkis võidetud (+7 –3 = 11) maailmameistrimatš Fischeri viimaseks malelahinguks. Kuningas Bobby kapseldub, kuid on ka oma üksilduses kogu aeg pidevalt males sees: jälgib turniire, uuendusi, viimast kirjandust. Polegi vahest üllatav, et malekrooni ründama valmistudes, leidis Fischer, kes ei usaldanud eriti kedagi, nõukogude põhjatust malekirjandusest näiteks Sitsiilia kaitse asjus seda, mis oli Spasski staabil kahe silma vahele jäänud. Samas oli Fischeril erakordset vaistu nägemaks läbi vastaste ettevalmistatud, tema jaoks mürgiseid avanguid, mida ta siis enam ei esitanud, vaid võttis käsile uue avangurepertuaari.

1992. aastal mängisid Fischer ja Spasski priske honorari tõmbel Jugoslaavias sümboolse kordusmatši. Fischeri võidus eriti ei kaheldud ja nii ka läks. Kuid tollase sõdiva Jugoslaavia kohta kehtisid ÜRO sanktsioonid, mida Fischer oli kohustatud USA kodanikuna järgima. Ameerikas ootas teda arest ja kohus. Teda ähvardas kümme aastat vanglat. Bobbyst sai rahvusvaheline malerändur, kes elas Šveitsis ja Ungaris, hiljem ka Jaapanis, kus ta välispassi aegumise tõttu lennuväljal kinni võeti ja pokri pisteti. Kuid väikese Islandi malesõbrad ei lasknud end loksutada Jaapani ja USA survediplomaatiast, moodustasid nn RJF Group’i, organiseerisid Islandi parlamendis Fischerile kodakondsuse ja Bobby toodi Jaapani vanglast geisrite saarele, kus ta kord malekuningaks krooniti. Tema initsiaalide järgi nimetatud RJF Group’i kolm esimest tähte avati nüüd teisiti: Rights, Justice, Freedom. Ent USA valitsuse esindaja kinnitusel seisis Robert James Fischeri kui viivitamatult arreteerimisele kuuluva isiku nimi endiselt maailma 488 lennujaama mustas nimekirjas.

Halli habeme ja suure kondiga vananev Bobby oli juba tõusva päikese maal abiellunud, tema kaasaks oli saanud Jaapani maleliidu juhataja Mioko Vatai. Ja nõnda, nagu oli jäänud poolikuks ja kiirustavaks Fischeri lapsepõlv, nii jäi poolikuks ja tempokaks ta elu vanuigi. Rääkimata kangekaelsusest. Fischeri neeruhaigus süvenes. Suureks lapseks kutsutud Bobby aga keeldus traditsioonilisest ravist. Ta uskus ida meditsiini, kuid neerupuudulikkus tegi oma töö ja kuninga maine tee katkes 2008. aasta 17. jaanuaril.

 

 

 

Keegi ei suuda olla kursis kõige sellega, mida Fischeri kohta on kirjutatud. Vihjamisi on juttu tehtud mingist Fischeri ümber hõljuvast nõidusest, mis tema vastaste üle malelaua ääres võimust võttis. Mis muud kui meeletu võidutahe ja malearmastus, sellele ohverdatud elu ja aeg selle nõiduse moodustasid.

Mul pole aimu, kas keegi on käsitlenud Fischeri saatuse müstilisi aspekte ja paranoia allikaid. Esiteks tema elu tähenduslikud raamid: „Kalamees” sündis Kalade tähtkujus ja suri 64aastasena, justkui käinuks läbi malelaua, iga aastaga ühe ruudu.

Teiseks perekonna vari: lapsepõlv vanema õe (õigemini poolõe) seltsis, siis noorukina juba üksi ja üksnes malele pühendunult.

Kolmandaks Bobby naeruväärsed paranoiad ja foobiad. Vaatamata tema juudi päritolule, süüdistas ta juba ammu juute mitmetes üleilmsetes vandenõudes, Kortšnoid KGBsse kuulumises, USA valitsust fašismis, jälitamises jne. Aga tegelikult valvaski Fischeri ja ta varasema perekonna järele FBI reaalne silm ja kõrv. Kuigi Fischer tegi külma sõja ajal rohkem kui keegi teine, et tuua Ameerikale au ja häbistada sovette males, kahtlustas FBI teda kokkumängus punastega, kuigi tegelikult jälestas Fischer kommuniste ja nuhtles neid nende enda mängus. Ent FBI pidas toimikut Bobby ja tema ema kohta, kes oli aastatel 1933–1938 Moskvas meditsiini õppinud.

„Nad olid kord hakanud uskuma, et ta võib olla Moskva spioon ja et Moskva võis ka noore Bobby värvata” seisab kirjas otse 17. novembri 2002. aasta Philadelphia Inquireris.

Rangelt tsenseeritud 900-leheküljene fail, millest osa on siin põgusalt ümber pandud, lükkab ümber paljudes leksikonides ja teatmeteostes toodud andmed Fischeri perekonna kohta. FBI failist tuleb välja, et arvatavasti oli Fischeri tegelik isa Paul Neményi, ungari füüsik, kes töötas aatomipommi projekti kallal Chicagos, kus Bobby sündis. Neményi kohtus Regina Fischeriga aasta varem (1942), kui õpetas Denveri ülikoolis, ja maksis lapsele (Bobbyle) kuni oma surmani (1952) toetust.

Fischeri ema abikaasale Gerhardt Fischerile ei antud sissesõiduluba Ameerikasse, kuhu Regina  1939. aastal oma aastase tütre Joaniga naasis. Gerhardt oli Teise maailmasõja ajal Tšiilis ja nad lahutasid 1945. aastal. Kõrged õppemaksud ja vabade ametikohtade piiratus ei lasknud Regina Fischeril arstiks saada. Ta töötas medõena ja läks oma lastega Brooklyni, õppis New Yorgi ülikoolis. Ta lahkus Ameerikast 1960. aastal, mil Bobby oli juba maailmatäht, ja sai lõpuks arstikraadi Saksa DVs. Regina abiellus uuesti ja osales Moskvas sõjavastasel demonstratsioonil.

FBI raport aastast 1959 märgib: „Selle juhtumi jälgimine kukkus läbi selles punktis, nagu subjekt oleks olnud seotud Nõukogude spionaažiga, aga tegelikult pole kinnitust nendele oletustele”.

Ameerika suurmeister ja maleajakirjanik Larry Evans meenutab, et nägi Reginat mõnel korral: ta oli tumedapäine sale keevaline naine. Bobby poolõde Joan on öelnud, et ema oli kõrge intellekti ja püsimatu energiaga, rääkis kuut keelt ja oli „elukutseline sõdalane”. Evans meenutab, et kui ta koostas 1967. aastal Fischerist raamatut „60 mälestusväärset partiid” Bobby kitsas Brooklyni korteris, mis oli pungil maleraamatutest, millest paljud olid trükitud XIX sajandil, ütles Bobby: „Mulle ei meeldi, kui mulle pinda käiakse. Seetõttu pidin oma emast lahti ütlema.” Nad leppisid küll pärast ära.

Male on läbi aegade olnud rohkem ida kui lääne mäng. Kord sai iidne tšaturanga Indiast alguse, liikus edasi läbi araabia ja Vahemere maade lõpuks Euroopasse. Esimene rahvusvaheline turniir peeti aastal 1851 Londonis. Pärast Teist maailmasõda oli ja on Fischer seni ainuke läänest pärit malemaailmameister, teised on sündinud endise NSV Liidu või idabloki aladel, Anand Indias. Praegu on lääne suur malelootus 17aastane Norra suurmeister Magnus Carlsen, kes on tõusnud maailma edetabelis 5. kohale. Isegi Fischeril ei käinud see asi nii kiiresti. Malekuninga troon terendab Carlsenile täiesti reaalses haardes, kuid Fischeri karismat ei asenda mitte keegi.